Kaasaegsed ravitehnikad, eriti tunnetuslikkäitumuslikud teraapiad, tagasilanguse preventsiooni ja farmakoloogiliste meetodite eesmärk on teha kurjategija vastutavaks oma tegude eest, vähendada tema hälbelise seksuaalse virgumise taset ja arendada strateegiaid, tegelemaks olukordadega, kus ta taas riskib kuritegevusega. Eduka ravi mõõdupuuks ei ole mitte õnnelik kurjategija, vaid pigem turvaline ohver. Kaasaegsed ravitehnikad on imetlusväärselt edukad. Pikaajalise ravi läbiteinute retsidivismi tasemeks loetakse 6%. Ravimata isikute retsidivismi tase on, aga tunduvalt kõrgem, -35%. Selleks, et peatada väärkohtlemise levikut, on vaja lõpetada vaikimine. Igal lapse-või täiskasvanueas ellujääjal, kes räägib oma väärkohtlemisest, on väärkohtleja, keda saab takistada väärkohtlemast teisi lapsi. Inimesed saavad aidata seksuaalset väärkohtlemist peatada, õpetades lapsi end kaitsma, väärkohtlemise tunnuseid märgates ja lapsi kuulates
et rikutakse laste põhiõigusi, koolikeskkond on nii töötajale kui ka õpilasele ebaturvaline. Riigikontroll viitas juba 2004. aastal erikoolide vähesele tulemuslikkusele ja vajadusele muuta erikoolide süsteemi ülesehitust. Tänaseks on üks kolmest kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolist suletud (Puiatu Erikool). 2006. aastal uuris E.Kooskora Sisekaitseakadeemia lõputöö käigus Kaagvere Erikoolis aastatel 1995-2004 õppinud tüdrukute retsidivismi. Retsidiivsus ilmnes 35% tüdrukutest. E.Kooskora analüüsis põhjalikult erikooli sattumise põhjuseid ning sellest põhjustatud kuritegelikku käitumist, samuti tüdrukute hilisemat retsidivistlikku käitumist ja leidis, et see on vaid üks osa sotsialiseerumise etapist. Kaagvere erikoolis töötades püüdsin selgitada, mida tütarlapsed õppisid erikoolis elades ning kas nad praegusel ajal seda õpitut ka kasutavad. Pooled küsitletud tüdrukut leidsid, et nad
kompetentsi kuuluvate juhtumitega. Seega tekib vajadus hakata tegema väga täpseid individuaalseid kriminaalprognoose, et selgitada välja kõige suurema retsidiivsuse ohuga isikud. Retsidiivsuse prognoosimiseks on kasutatud kahte meetodit kliinilist ja statistilist hindamist , mille puhul hinnatakse neid teadaolevaid faktoreid, mis seostuvad positiivselt tulevase kriminaalse aktiivsusega. Kuna juba 1980. aastatel näidati uuringutes, et kliinilise hinnanguga ei ole retsidivismi võimalik korrektselt ennustada*20 , eelistatakse praegusel ajal just statistilist riski hindamist. Statistiliste riskifaktorite hulka kuuluvad muuhulgas varasem vägivald, isiku haavatavus (nt on ta lapsepõlves olnud kuritarvitamise ohver), sotsiaalsed ja interpersonaalsed faktorid (nt vähene sotsiaalne seotus), vaimutegevuse häire sümptomid, sõltuvused (eriti koos vaimsete häiretega), domineeriv meeleolu (nt viha- ja hirmuseisund), isiksuslik eripära
• Korraldasid detailset statistilist analüüsi, mille eesmärgiks oli selgitada välja seosed linnaarengu dünaamika, kogukonna probleemide, alaealiste õigusrikkumiste taseme vahel. Küsimused, millele otsiti vastust: • Kas alaealiste õigusrikkumiste ja täisealiste kuritegevuse tase varieeruvad sarnaselt erinevate linnatüüpide vahel? • Kas alaealiste õigusrikkumiste tase korreleerub (on seotud) alaealiste retsidivismi tasemega; elurajooni majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurkarakteristikutega; immigratsiooni mudeliga? • Kuidas majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused mõjutavad alaealiste õigusrikkumiste kui teatud elurajoonide kultuurilise traditsiooni arengut? • Kuidas saab alaealiste õigusrikkumisi ennetada ja sellele reageerida? Seos linnaosa seisundi ja alaealiste õigusrikkumiste taseme vahel. •
Tänapäevase arusaama järgi on olemas otsene seos kriminaalse käitumise individuaalsete erinevuste ja kuritegevuse üldnäitajate vahel. Samas tuleb kuritegevuse üldnäidajate interpreteerimise osas individuaalsete erinevuste baasil olla väga ettevaatlik, näiteks lugeda mingite individuaalsete tunnustega inimesi aprioorselt kuritegelikumaks kui teisi. Sotsioloogiline kriminoloogia ei pidanud võimalikuks teha teaduslikult põhjendatud ennustusi indiviidide ohtlikkuse ja retsidivismi osas. Nüüdisaegses kriminoloogias on individuaalsete tunnuste baasil kriminaalse käitumise kohta ennustuste, prognooside tegemine saanud igapäevaseks.Konkreetse indiviidi kohta tehtud prognoosid ei ole aga teaduslikult korrektsed, sest tegeliku lõppresultaadi määrab ära lugematu hulk faktoreid. Tänapäevastes käitumis- ja sotsiaalteadustes räägitakse teist laadi nn statistilistest ehk tõenäosuslikest seaduspärasustest ja mudelitest
annaabi.ee 
