hõimude vastu ja võideldes impeeriumi sisemiste raskustega. Marcus Aureliusest on meieni jõudnud märkmeteraamat " Iseendale " (Eis heauton),mis kriitikute andmetel on kirjutatud Partia sõja keerises, kuhu keiser pani oma vaimukindluse toetuseks kirja mõttekäike, manitsusi, lohutusi ja tsitaate, lähtudes peamiselt talle juba nooruseas sümpaatseks saanud stoitsistlikust filosoofiast. Selles leidub nii kiiruga kirjutatud mõttekatkeid ja tsitaate kui ka heast retoorilisest haridusest tunnistust andvat rütmistatud ja riime kasutavat hümnilisi- pateetilist proosat. Puhtisiklik sissekanne,mis kirjutati tõenäoliselt 176a. , mil saavutati võit sarmaatide hõimu üle: Ämblik püüdis kinni kärbse ja on uhkust täis, mõni teine jänese, mõni teine metssead, mõni teine karud, mõni aga samaadid.Kas ei osutu nad röövleiks, kui uurid nende põhilauseid? Tema "Meditatsioonide" olulisus seisneb seal kajastuval praktilisel ja aforistlikul
kirjandusteadlased, kultuuri- ja meediauurijad. Keele analüüsimeetodeid on mitmeid. On analüüsimeetodeid, kus suurem rõhk on teksti enda tunnustel, kuid on ka selliseid vaatlusviise, kus tekst on abiliseks ühiskondlike suhete, väärtuste ja muutuste selgitamisel (Kasik 2002a: 7). 7. Tekstianalüüsi seos retoorikaga Tekstianalüüs on ühest küljest seotud kõnekunsti õpetusega ehk retoorikaga. 1970ndatel hakati rääkima uuest retoorikast ja retoorilisest pöördest ühiskonnateadustes. Uue ja vana retoorika vahe seisnes selles, et uues retoorikas, erinevalt vanast, sai keskseks mõisteks tekstuaalsus (Kasik 2002a: 7). 8. Halliday funktsionaalne grammatika Kõige otsesema tõuke andis tekstianalüüsile Halliday funktsionaalne grammatika. Selgeks sai, et keelekasutus ei peegelda objektiivselt maailma, sest keelekasutus on valik paljudest võimalustest. Tekst hoopis loob tähendusi ja kujundab selle kaudu tegelikkust. Hallidaylt
Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed. Keel Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest. Luule puhul oli kummastava võtte allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks. Poeetika Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema jaoks matkimiskunst. Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest võtab efekti aksioomiks ja hakkab uurima kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab selle jutustaja mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine selle iroonilisust aga uurima kuidas. Missugune on gooti kirjanduse ruum jne. Ei jaga hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab. Retoorika (Aristoteles) veenmiskunst. Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks: Luule ülendab
Reet Kasiku järgi on keelekasutus sotsiaalne tegevus ning keelekasutaja on selle protsessi osaline. Vastavalt teksti eesmärgile valib teksti autor keelt valikuliselt. Valides sõnu, lausestruktuuri ning teksti retoorilisi süsteeme, loob autor teatud tunnuste ja tähendusega teksti. (Kasik 2007: 168) See, milliseid keelelisi vahendeid teksti autor kasutab, sõltub kolmest aspektist – kirjutaja ja lugeja asjatundlikkusest antud teemas, teksti keelelisest ideaalist ning teksti retoorilisest ja kesksest eesmärgist. (Hennoste, Pajusalu 2013: 37) Vastavalt keeleliste vahendite valikule võib eristada erinevaid tekstiliike ehk žanre. Kindlat ja üldkasutatavat tekstiliikide loendit ei ole, teadusalad ning tekstiuurijad grupeerivad neid mitmel moel. (Kasik jt. 2007: 21-22) Kõige laiemalt liigitatakse tekste keelekasutusvaldkondade järgi argikeeleks, ilukirjanduskeeleks ning tarbekeeleks (Kasik jt. 2007: 22). Kuna seminaritöö keskendub kirjalikule tarbekeelele, siis pikemalt
retoorikaõpetajad ja deklamatsioonide autorid. Sarnasuseks oli retoorika/kõnekunsti harrastamine. Erinevus varasemast: idealiseerib vana klassikalise aja Kreeka kultuuri ja retoorikat, palju konservatiivsem; esindajad vastuolus uute arengutega, nt kristluse levikuga, pooldasid polüteistlikku kreeka religiooni. Kuna avalikke demokraatlikke koosolekuid väga enam ei toimunud, siis kadus vajadus kõnede pidamise ja kõnekunsti vastu. Ka kohtusaalis muutus seadusetundmine retoorilisest kohtukõnest olulisemaks. Deklamatsioon on nii- nimetatud meelelahutuskõne väljamõeldud teemal publiku lõbustamiseks. Tuntuim deklamatsioonide autor oli Libanios. Sofistikaga seotud autor oli ka Lukianos (2. saj pKr), kes kirjutas väga erinevates zanrites nagu jutustused, dialoogid, deklamatsioonid, satiirilised teosed, samas ka kristlust maha tegevaid pamflette. Üks kuulsamaid teoseid on ,,Tõelised lood", mida
annaabi.ee 
