valgusvihtu, mis võib pärineda köögiaknast (teatavasti on kevad väga päikseline aastaaeg) ning samuti kannab reklaami peategelane päikseprille (taaskord viide Päikesele ning kevadele). Otseselt viitab antud aastaajale Pura poolt esitatud monoloog, mis algab sääraselt : ,,Minu käest on väga palju küsitud, et kuidas ma sel kevadel ästi-ästi-ästi (ästi=hästi) rõõmus olen. Aga..." Reklaami peamiseks retooriliseks väiteks on, et Maakera toidud valmivad kiiresti. Seda väidet toetavad köögi seina peal rippuv kell ning laua peal olevad rohelised ketsid. Ketsid seostuvad esmalt jooksmisega, kuid siinkohal ei ole nad oma õiges tähenduses vaid tegemist on tähenduse ülekandmisega ketside kasutamisel pole silmas peetud jooksmise kiirust vaid seda, et maakera toidud valmivad kiiresti. Maakera peamiseks sihtrühmaks on noored või nooremapoolsed edukad inimesed. Tänapäeva
" ( G. Suits ) · Ret pöördumine poeetiline üte, apostrofeerimine ( pöördumine eemalviibiva isiku või esivanemate poole, samuti jumalate, muusade või ka elutute esemete, koha, abstraktse mõiste poole nii, nagu oleksid nood kohal ), tunderõhuline pöördumine loodusnähtuste, eemalviibijate jne poole: ,, Teid ma teretan, Eestimaa pojad" ( L.Koidula ) Retoorilised lausekujundid ei ole alati üksteisest rangelt eristatavad, sõltub kontekstist, kas lauset lugeda retooriliseks pöördumiseks või hüüatuseks. Anakoluut hakklause, vastuoluline, ühildamata lause: algusosa läheb ühte, lõpp teise suunda, nt ,, Sa tead ju, mida ma aga unustagem parem see!". Teadlik stiilivõte, millega markeeritakse kõneleja mõtte hüplemist, ka hingelise rahutuse seisundit või soovi tegelikke mõtteid varjata. Ellips väljajätteline lause, ilma et muutuks mõistmatuks lause mõte; enamasti jäetakse välja alus või öeldis.
kõnekunst, ajaloo- ja mälestuskirjandus, mis võimaldas möödunut esitada kirjutajale sobival kujul. Oma jõudeaja sisustamiseks kirjutati filosoofiat, teaduslik-tehniline proosat. Hõbedasel ajal algas kõnekunsti uus õitseng, mille alguseks loetakse keiser Augustuse surma 14 pKr ja lõpuks keiser Hadrianuse valitsusaja lõppu 138 pKr. Kõnekunst tõusis domineerivaks proosazanriks ja hakkas muutma ka kõiki teisi kirjandusteoseid retooriliseks. Poliitiline kõne jäi täiesti varju, vaba poliitilise mõtteavalduse võimalus oli Roomas selleks ajaks kadunud. Kohtukõnede viljelemine jätkus, oluliseks tõusid ülistuskõned, mis andis kõnemehele võimaluse oma lojaalsuse näitamiseks ja vajaliku soosingu võitmiseks. Tekkis uus, fiktiivse näitekõne ehk deklamatsiooni zanr, mille eesmärgiks oli väidelda mingi juriidilise või eetilise väite üle. Neid hakati pidama avalikult.
Ent siiski oli selle üle arutlemine traditsioonilises loogikas võimalik, kuna seal eeldati täiendavalt, et kahe eelduses esineva tingiva väite tagajärjed peavad üksteist välistama, sest muidu pole tegemist valikuga ühe või teise tagajärje vahel. See lisaeeldus kõrvaldab tabelist kõik read, mil q ⊕ s on väär, ning süllogism muutub kehtivaks. Formaalselt aga tähendab see, et lõppjäreldus on juba eelduses olemas ning kogu järeldamine muutub retooriliseks tautoloogiaks. See näitab, et keerulise konstruktiivse dilemma puhul pole mõtet analüüsida süllogisme, mis nõuavad tagajärgedevahelist alternatiivi. Seega peab liitse välistava jaatava mooduse puhul lõppjärelduses olema tagajärgede disjunktsioon, nt kui lähen vasakule, kaotan pea, ja kui paremale, kaotan hobuse. Ma pean minema kas vasakule või paremale. Järelikult ma kaotan pea või hobuse. Tähistame: V – ma
Ent siiski oli selle üle arutlemine traditsioonilises loogikas võimalik, kuna seal eeldati täiendavalt, et kahe eelduses esineva tingiva väite tagajärjed peavad üksteist välistama, sest muidu pole tegemist valikuga ühe või teise tagajärje vahel. See lisaeeldus kõrvaldab tabelist kõik read, mil q s on väär, ning süllogism muutub kehtivaks. Formaalselt aga tähendab see, et lõppjäreldus on juba eelduses olemas ning kogu järeldamine muutub retooriliseks tautoloogiaks. See näitab, et keerulise konstruktiivse dilemma puhul pole mõtet analüüsida süllogisme, mis nõuavad tagajärgedevahelist alternatiivi. Seega peab liitse välistava jaatava mooduse puhul lõppjärelduses olema tagajärgede disjunktsioon, nt kui lähen vasakule, kaotan pea, ja kui paremale, kaotan hobuse. Ma pean minema kas vasakule või paremale. Järelikult ma kaotan pea või hobuse. Tähistame: V ma
annaabi.ee 
