ehituspärandit. Mitmekultuurilise ajalooga Musta mere piirkonna kohalikud elanikud räägivad lisaks türgi keelele veel ka lazi, vana-kreeka, armeenia ja gruusia keelt. Aastasadade jooksul on seal välja kujunenud kohalik ainulaadne ehitustraditsioon, mida iseloomustavad vanad talumajad, armeenia ja gruusia kirikud ning vanad puidust moseed. Näituse eesmärgiks on pöörata tähelepanu Türgi Musta mere piirkonna hävimisohus rahvaliku arhitektuuripärandi kaitsele ja professionaalsele restaureerimisele. Näitusel kasutatud fotode autor on türgi fotograaf Ali Konyali. Näitusega koos oli võimalik vaadata ka Suha Arini dokumentaalfilmi ,,When The Fog is Swept Away, The Old Houses and Craftsmen of Eastern Black Sea Region". Rändnäitus on olnud väljas Sarajevos, Ljubljanas, Tbilisis, Batumis, Soome Arhitektuurimuuseumis Helsingis, Oulus, Rovaniemis ning Vahemere ja Lähis-Ida Antiigimuuseumis Stockholmis. Pärast näitust Tallinnas Eesti
sajandi hansalinnade suurimate hulka. Laius avatud tiibadega 6,3 m, kõrgus 3,5 m. Altari suletud tiibadel on kujutatud 16 stseeni püha Nikolause ja püha Viktori elust. Altar valmis Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel mõlema gildi vapid on kujutatud kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühaku püha Nikolause poolt päästetud laeval. Aastatel 20132016 on käimas mahukas uurimis- ja konserveerimisprojekt, mis keskendub Niguliste peaaltari restaureerimisele. Ulatuslikud konserveerimistööd toimusid juba aastatel 19751992. Põhiosas jõuti teos restaureerida, kuid uhked skulptuurid on tänaseni vaid osaliselt konserveeritud. Eesti Kunstimuuseumi konservaatorite töö eesmärgiks on viia lõpule skulptuuride puhastamine. Niguliste kiriku peaaltari retaabel on täielikult avatud vaid kolmel päeval aastas nigulapäevadel (9. mail ja 6. detsembril) ning kõikide pühakute päeval (1. novembril).
Kõige enam läks neist ajalukku viimane, Marie Antoinette, paraku küll jõhkra giljotiini läbi. Napoleoni plaanitu elluviimiseni jõudis alles Louis XVIII, kuid taas rüüstas ja hävitas uus revolutsioon kogu lossi. Alles Louis-Philippil, ,,viimasel prantslaste kuningal", õnnestus lossiansambel 19. sajandi keskel lõplikust hääbumisest päästa, nimetades selle ,,kõikidele Prantsusmaa võitudele" pühendatud rahvusmuuseumiks. Hiiglasliku lossi- ja pargiansambli kaasaegsele restaureerimisele saadi pühenduda alles pärast Teist maailmasõda. Salongidest parki Mõistagi ei valminud kogu hiiglaslik lossiansambel ühe hingetõmbega. Põhiplaani koostas arhitekt Le Vau, edasi viis ehitustegevust tuntud Pariisi arhitekt J. Hardouin-Mansart, kes rajas tiibhooned, alustas lossikabeli ehitust ning osales sisekujunduse loomises. Väikese Trianoni lossi lõi J. A. Gabriel, kelle käe all valmis ka lossi luksuslik teatrisaal. Arhitektide, sisekujundajate ja skulptorite
TARTU KOLLEDZ Eesnimi Perekonnanimi matrikli number nr. 000000 Amet ja eetika Referaat õppeaines insenerieetika NTS0100 EAEI02/09 Tööstus- ja tsiviilehitus spetsialiseerumisega restaureerimisele Üliõpilane: ,, ,, 2011.a..................................sinu nimi Juhendaja: ,, ,, 2011.a..................................emeriitprof. Matti Liiske Tartu 2011 Autorideklaratsioon Käesolevaga tõendan, et olen antud referaadi koostanud iseseisvalt ning selle alusel ei ole varem arvestust taotletud. Kõik allikmaterjalid on vormikohaselt viidatud.
1992. aastal valmis kiriku pikihoonele uus katus. 1996. aasta suvel hakati restaureerima kiriku kooripealset võlvistikku, mis oli sissevarisemise ohus juba 1950 - ndatel aastatel. Seoses 1997. aastal kiriku tornikiivri ennistamisega, kooripealse võlvistiku restaureerimine seiskus. Kuid 1998. aastal 11. mail alustati selle tööga uuesti. Kooriruumi ennistamise käigus demonteeriti ka lühter ja kantsel ning transporditi Tallinna restaureerimisele. Kiriku restaureerimistööd jätkusid 1999. aasta suvel, mil renoveeriti pikihoone vööndkaared ja tornialuse välismüüri müüritised. Loodame, et ka edaspidi jätkub vahendeid vanade kirikute korrashoiuks.
vaja ka eriti suuri investeeringuid. Eesti Rahvusraamatukogu Tallinn Eesti Kirjandusmuuseum Tartu Ettepanek: Eestis, nagu on praegu enamikus lääneriikides, piisaks kahest, arhiivraamatukogu funktsiooniga raamatukogust. Sundeksemplari säilitamine Säilitamine on kompleksne,keerukas ja väga kallis tegevus, mis eeldab nõuetele vastavate keskkonnatingimustega ja sisustusega hoidlaid, kulutusi konserveerimisele, restaureerimisele, mikrofilmimisele ning säilitustarvikutele (sobivast materjalist karbid, mapid, ümbrised). Trükise vananemist mõjutavad oluliselt mitmed väliskeskkonna tegurid: temperatuur; õhuniiskus; valgus; õhus leiduvad saasteained (vääveldioksiid, lämmastikdioksiid, osoon, tolm) Hoidlaid ei või läbida veetorud. Pildil Tartu Ülikooli raamatukogu hoidla. Foto: Riigikontroll Kaasaegne arhiivihoidla Kultuuripärandi säilitamine kehtiva sundeksemplari seadusega
isa aga näitas mõni aeg enne oma surma peidukohta kahele oma sugulasele. 1984. aastal teavitas K. Aun asjast veel nelja EÜSi vilistlast välismaal. Hiljem said lipu asukohast teada Karl Auna sugulased - perekond Korgid. 26. detsembril 1991. aastal võeti ajalooline sini-must-valge lipp oma peidupaigast Läänemardi talus välja. 24. veebruaril 1992. aastal anti reliikvia üle tema pärisomanikule - Eesti Üliõpilaste Seltsile. 23. märtsil 1992. aastal anti lipp EÜSi poolt restaureerimisele Eesti TA Arheoloogia Keskuse laboratooriumisse. Restaureerimistööd vältasid 5 kuud ning 14.septembril 1992 tagastati lipp EÜSi esindajatele. Praegu asub ajalooline sini-must-valge lipp taas ERMi hoidlas. Avalikult eksponeeritakse teda ainult EÜSi üldkoosoleku loal ning Seltsile väga olulistel tähtpäevadel. Tänaseks on sini-must-valged värvid Eesti elus taas oma kohale asunud. Värvide legaliseerimine ei tulnud lihtsalt. Avalöögi tegid jälle noored, kes julgesid 21. oktoobril 1987
aga näitas mõni aeg enne oma surma peidukohta kahele oma sugulasele. 1984. aastal teavitas K. Aun asjast veel nelja EÜSi vilistlast välismaal. Hiljem said lipu asukohast teada Karl Auna sugulased - perekond Korgid. 26. detsembril 1991. aastal võeti ajalooline sini-must-valge lipp oma peidupaigast Läänemardi talus välja. 24. veebruaril 1992. aastal anti reliikvia üle tema pärisomanikule - Eesti Üliõpilaste Seltsile. 23. märtsil 1992. aastal anti lipp EÜSi poolt restaureerimisele Eesti TA Arheoloogia Keskuse laboratooriumisse. Restaureerimistööd vältasid 5 kuud ning 14.septembril 1992 tagastati lipp EÜSi esindajatele. Praegu asub ajalooline sini-must-valge lipp taas ERMi hoidlas. Avalikult eksponeeritakse teda ainult EÜSi üldkoosoleku loal ning Seltsile väga olulistel tähtpäevadel. Tänaseks on sini-must-valged värvid Eesti elus taas oma kohale asunud. Värvide legaliseerimine ei tulnud lihtsalt. Avalöögi tegid jälle noored, kes julgesid 21. oktoobril 1987
enne kui probleem leiti ja parandati. 17.12.15 88 Selleks ajaks oli reaktori tuumast kolmandik juba sulanud ja kukkunud reaktori kesta põhja. Õnneks protsess sellega lõppes. Samuti õnneks ei lekkinud sealt palju radioaktiivseid aineid. See juhtum ei olnud katastroofiks inimkonnale, kuid aga omanik-firmale, kuna juba vajalike koristustöid tuli teha 1miljardi $ eest, rääkimata sellest, et jaam ei kuulunud restaureerimisele. Peale seda juhtumid mitu suurt tuumajaama ehitust pandi seisma. Mõni neist väga lõppetapil (üks firma kulutas selleks ajaks juba 2,5 teine 1,7 miljardit $) 17.12.15 89 Tšernobôlis õnnetus juhtus aprillis 1986. Selle kohta te olete kindlasti juba palju kuulnud. Seega peatuks vaid mõnel numbril: 31 inimest suri kohe (2 operaatorit ja 29 tuletõrjujat)
lõpetates historitsismiga. Toon välja erinevad näited vooludele vastavatest ehitistest Eestis. Näideteks olen võtnud nii sakraal- kui ka profaanhooneid, mis minu jaoks on mingi kindla tähendusega. Ma arvan, et võin väita, et minu valitud hoonetes on olemas Vitruviuse arhitektuuri põhiprintsiibid: firmitas(tugevus), utilitas(funktsioon), venustas(ilu). Õnneks on suurem osa Eesti arhitektuurist kenasti säilinud, kuigi suuresti tänu restaureerimisele. Paljudes kohtades käib ka praegu usin hoonete ajaloo uurimine ja restaureerimine. Gootika Jaani kirik Jaani kiriku ehituslugu on keeruline ning jaguneb paljudeks järkudeks. Ehitust alustati umbes 1220- datel, kui ehitati puidust kabel või siis juba kirik. Praegust põhiosa hakkati ehitama umbes 14. sajandi alguses. Kuid kirik sai kannatada Põhjasõjas, kus hävisid torni ülaosa, pikihoone ja koori võlvid. Kiriku proportsioone muudeti, kui seda hakati taastama 18
konserveeritud ja restaureeritud on Dominiiklaste kloostri säilinud ehitusosi. Algsele lähedasel kujul on taastatud Neitsitorn ja Lühikese jala väravatorn, samuti sõjas rängalt purustatud Niguliste kirik. Restaureeritud on ka paljusid keskaegseid elamuid ja aitu, säilitades, tuues esile ja sageli ka taastades neis ajaloolised konstruktsioonid. Suur osa ajaloolisi hooneid on neil aastatel käinud läbi restaureerijate käe alt. Tallinna ajaloo uurimisele ning selle ehitiste restaureerimisele on alates 1950ndatest aastatest andnud oma panuse paljud arhitektuuri- ja kunstiajaloolased. Tuntuimatest nimedest võiks nimetada Villem Raami, Helmi Üprust, Rein Zobelit, Rasmus Kangropooli, Teddy Böcklerit ning Boris Duboviki. Paljud ajaloolised ehitised on restaureerimisel kohandatud uutele, neile sobivatele funktsioonidele. Nii paikneb restaureeritud Niguliste kirikus Vana Kunsti Muuseum ja kontserdisaal, Paksus Margareetas Meremuuseum
annaabi.ee 
