Tegelik võim läks Cromwelli ja teda toetava sõjaväe kätte. Parlament saadeti laiali ( a 1653 ). Rahva hulgas ei olnud Cromwellil toetust, teda kardeti. Kui ta suri siis rahvas juubeldas tänavatel. Uueks lordprotektoriks sai isa tahtel Cromwelli poeg Richard, kuid ta ei leidnud toetust sõjaväes ning taas kutsuti kokku parlament, kes otsustas taastada kuningriigi. 1660 krooniti kuningaks Charles I poeg Charles II. Sellist olukorda kutsutakse restauratsiooniks ( endise poliitilise korra taastamine ). Nii Charles II kui ka tema järglane James II püüdsid taastada absolutistliku korda. James II soov anda usuvabadus nii puritaanidele kui ka katoliiklastele ei meeldinud rahvale ning parlamendi ja kuninga vahel tekkis jälle tüli. Tunnetanud rahva toetust, sõlmis kõrgaadel kuninga vastu vandenõu, pakkudes trooni kuninga väimehele, Hollandi protestantlikule valitsejale Oranje Willemile. 1688 a. novembris põgenes James II
Teine toimus 20. mail (1. preriaalil), kui Pariisis levis kuuldus, et linnas pole leiba. Seepeale algas stiihiline rahvamäss, nõuti leiba ja 1793. aasta konstitutsiooni. Lõpuks õnnestus Konvendil rahvas lubaduste andmisega maha rahustada, kuid peale mässuliste laialiminekut hakati rahutuste juhte arreteerima ja osad neist ka hukati. Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. Küll aga tekitas valitsuse üha enam iseenese egoistlikke huve silmas pidav valitsemisstiil
revolutsiooni kui terviklikku sündmust, oleks loogilisem selle lõppdaatumiks siiski pidada 1799. aasta 18. brumääri riigipööret, mil võimule sai revolutsiooni ajal kiiret karjääri teinud kindral Napoleon Bonaparte, kes järk-järgult revolutsioonilisuse valitsusorganeist ja suures osas ka valitsusprintsiipidest kaotas. Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. 1795. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis oli sarnanes pigem 1791. aasta kui 1793. omaga taastati varanduslik tsensus ning vabaturumajandus
Cromwelliga. Parlament saadeti laiali ja kogu võim läks Cromwellile, keda hakati kutsuma lordprotektoriks. Riigis seati sisse karm kord, keelatud olid lõbustused. Rahva hulgas Cromwelli pigem kardeti ja vihati. 1658.a. Cromwell suri. Võim läks esialgu Cromwelli pojale, kes aga loobus valitsemisest. Taas kutsuti kokku parlament, kes otsustas kuningriigi taastada. 5.2. Restauratsioon Endise poliitilise korra taastamist nimetatakse restauratsiooniks. Stuartide dünastia tuli taas võimule. 1661.a. krooniti kuningaks Charles II (1660-1685) (5). Charles II järglaseks sai James II (1685-1688). Mõlemad kuningad püüdsid taastada absolutistlikku korda ja katoliku kiriku ülemvõimu Inglismaal. Kõrgaadel sõlmis kuninga vastu vandenõu pakkudes trooni Hollandi Oranje printsile Wilhelmile. 1688.a. nov-s saabus Oranje Wilhelm laevastiku ja sõjaväega Inglismaale. James II põgenes Prantsusmaale. 1689.a
Cromwell valitses riiki võimukalt ning rahva seas oli tal seetõttu vähene toetus, rahvas pigem vihkas kui austas teda. Ta oli iirlaste ja sotlaste vastu karm. Cromwell, kes kuulus äärmuslike puritaanide hulka, kehtestas armees kindla korra. Näiteks olid sõdurid hästi varustatud ja neile maksti regulaarselt palka. Kui Cromwell ootamatult suri tantsis rahvas Londoni tänavatel. Enne kui ta suri, taastati Cromwelli valitsenud Stuarti suguvõsa võim, mida nimetatakse Stuartite restauratsiooniks. Õiguste Deklaratsioon määras kindlaks parlamendi ja kuninga võimupiirid. Kuningale andis parlament täitevõimu. Kuningas oli küll riigipea kuid ta allus nagu iga teinegi kodanik õigustele ja seadustele. Kuningas määras ministrid, kes käisid aru andmas parlamendile. Parlament andis välja seadusi ja kehtestas makse. Parlamentaarne monarhia on riigivorm, kus kuninga jagab oma võimus parlamendiga. 3.EESTI ROOTSI RIIGI KOOSSEISUS
Jean-Charles Pichegru. Teine toimus 20. mail (1. preriaalil), kui Pariisis levis kuuldus, et linnas pole leiba. Seepeale algas stiihiline rahvamäss, nõuti leiba ja 1793. aasta konstitutsiooni. Lõpuks õnnestus Konvendil rahvas lubaduste andmisega maha rahustada, kuid peale mässuliste laialiminekut hakati rahutuste juhte arreteerima ja osad neist ka hukati. Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. Küll aga tekitas valitsuse üha enam iseenese egoistlikke
annaabi.ee 
