psühholoogilise reaalsuse leidmine ei õnnestu, siis sellest vastuolust sündis iseseisva teadusharuna psühholingvistika oma uurimiseesmärkide, eraldi mõistetega. Ei eeldatud enam, et kõigil keeleteaduslikel mõistetel (nt morfeem) peab olema mentaalne representatsioon – selle uurimine/tõestamine polnud uurimiseesmärk. Psühholingvistika eesmärk on leida võti inimese selle mentaalse infrastruktuuri juurde, mis keele võimalikuks teeb. Keele representeerimise mustrid on võrreldavad igasuguste reaalsete taasesitustega, nt muusika taasesitus. See aga ei tähenda, et psühholingvistid mõistaks ja suudaks seletada neuraalset koodi, mida kasutatakse keele mentaalseks representeerimiseks ajus. Mingit sõna või lause mustrit aju neuraalsel „kõvakettal“ ei ole praeguseks suudetud tuvastada, ka mitte ajusimulatsioon. Kuigi ajusimulatsioonid on tänapäeval väga lähedal, aga seda on juba ümber lükatud ka, need olid liiga ülegenereeritud. Keele
andmekogumise ja analüüsimismeetodite kaudu Reaalsuse dokumenteerimine ja mõistmine (H.Becker (1977). Sociological Work) Õpiku formaadis Positivistliku ja naturalistliku paradigma alusel sündinud põhistatud teooria edasiarendamine (Corbin ja Strauss) Sotsiaalantropoloogias ilmus Clifford Geertzi uus vaade etnograafiale – interpreteeriv etnograafia Uus žanr – teaduslik esse 6 Autor muutub nähtavaks 4. Reaalsuse representeerimise kriis Kahtlus reaalsuse ‘objektiivse’ dokumenteerimise võimaluses ja selle esitamises objektiivse tõena Van Maanen: realistlik, tunnistuslik, impressionistlik reaalsuse esitamine Kolmekordne kriis: isiklik kogemus ja tekst kui konstrueerimise tulemus valiidsuse, üldistatavuse ja usaldusväärsuse kriis – kus on esitletav tegelikkus teadmine kui tekst ja selle mõju ühiskonna arengule 5. Eksperimentaalsete kirjutiste postmodernistlik periood (1980-90) Püüd ületada kriisi
Teadusliku uurimise eesmärk: maailma avastamine, kogetud reaalsuse fikseerimine. Osalusvaatlus eesmärk fikseerida, mida näed, mida kuuled. 3) Ähmased zanrid (blurred genres). 1970-1986. Zanrite, teooriate paljusus. võimalikult mitmekesine objekti uurimus väga erinevate andmekogumise ja analüüsimismeetodite kaudu. Reaalsuse dokumenteerimine ja mõistmine. Geertz. Uue zanrina teaduslik essee. Autor muutub nähtavaks. 4) Reaalsuse esitamise/representeerimise kriis. Kahtlus reaalsuse 'adekvaatse' dokumenteerimise võimaluses ja selle esitamises objektiivse tõena. Van Maanen: realistlik, tunnistuslik, impressionistlik reaalsuse esitamine. Kolmekordne kriis: o isiklik kogemus ja tekst kui konstrueerimise tulemus; -tekst kui minu konstruktsioon o valiidsuse, üldistatavuse ja usaldusväärsuse kriis; o teadmine kui tekst ja selle mõju ühiskonna arengule
1. põhiteema -- teaduse filosoofia. Tõestatakse, et nn intuitsioonid, mis on kartesiaanliku dualismi aluseks, on ajaloolise päritoluga. 2. pühendatud tunnetusele -- kuidas me saame teadmisi. Tunnetus kui täpsete representatsioonide kogum -- see on ainult üks võimalus ja selle võib asendada pragmaatilise tunnetuse kontseptsiooniga, mis kõrvaldab kreeklastele omase vastanduse mõtiskluse ja tegevuse, maailma representeerimise ja temaga toime tulemise vahel. 3. "Filosoofia" kui idee. Interpreteerib traditsioonilist vahetegemist "obj. tedamise" otsingute ja vähem privilegeeritud inimtegevuse valdade vahel kui lihtsalt erinevust normaalse diskursuse (Kuhni "normaalse teaduse" mõiste üldistus) ja anormaalse (mis ei ole üldkehtiv ja aktsepteeritud) vahel. Ühed filosoofid on süstemaatikud -- epistemoloogilised filosoofid (see tüüp peaks kaduma).
struktureerivad seda vastavalt sümboolsetele vormidele. Inimkultuur moodustub erinevatest sümboolsetest struktuuridest e vormidest (keel, mütoloogia, religioon jne), mis on loova inimvaimu väljendusteks. Sümboliseerimisvõime on ühtlasi suunatud tulevikku, see annab inimesele võimaluse oma inimlikku maailma pidevalt ümber kujundada. Erinevad sümbolilise tegevuse vormid on kõik omavahel seotud. Sümbolid ei ole seotud mitte reaalsuse imiteerimise v representeerimise, vaid reaalsuse avastamisega, loomisega. Inimesed elavad sümbolilises universumis v sümbolite võrgustikus, mis võimaldab meil füüsilises maailmas elada ja 13 tegutseda (vrdl Lotmani idee semiosfäärist!). Oluline rõhutada, et Cassirer ei käsita sümbolilist tegevust vaid vaimse tegevusena, vaid igasuguse tegevusena. Ka Cassirer puudutab oma teostes traditsiooni ja uuenduste probleemi kultuuris. Ta väidab, et inimese kultuuriline tegevus ongi alati korraga kistud
annaabi.ee 
