Talurahva vabastamise seadused (1802 – 1804 a. talurahva seisukohast) Nende seadustega kuulutati talupojad isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaiks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Ilma maata priikslaskmise teine loogiline tagajärg oli, et kadus talupoegade õigus oma talu pärandada. Seetõttu tekitas vabastamine vastakaid tundeid ja paljud leidsid põhjust pärisorjust hea sõnaga meenutada. Ka polnud vabadus täielik. Näiteks võisid talupojad küll teise
JAHISEADUS Triin Norre Eesti Maaülikool 2018 Aastal 1934. · Jahipidamise õigus kuulus maaomanikule. · Jahiseaduse kohandamisel loeti põlise pidamis õigusega maakasutajata võrdseks maaomanikuga. · Teistel maakasutajatel ja rentnikel seda õigust kaasa ei laienud. · Välismaalased võisid jahti pidada Põllutööministeeriumi loaga. Kus? Kes? Kuidas? · Käesolev seadus sätestab jahipiirkonna moodustamise ja kasutamise, jahiulukite seire, küttimismahu ja -struktuuri ning muud jahipidamise alused, määrab kindlaks jahipidamisõigust tõendavad dokumendid, sätestab jahiulukite tekitatud kahju hüvitamise ning riikliku järelevalve ja vastutuse. KUS TOHIB? · Jahimaa
aastal esitasid A. Puskar, O. Puskar ja A. Brandmann Majandusministeeriumile avalduse, milles nad palusid registreerida 30 000 kroonise põhikapitaliga osaühingu Meleski Klaasivabrik. Osaühingu tegevusaladeks olid kavandatud klaasitootmine, metsamaterjali ülestöötamine, villaketramine ja kraasimine, teravilja jahvatamine ning oma tööstuse saadustega ja oma tööstusala ainetega kauplemine nii Eestis kui välismaal. Erinevalt Lorupist, ei olnud uutel rentnikel huvi keskenduda ainult klaasitööstusele. Kavatsesid lihtsalt taaskäivitada kõik juba olemasolevad tööstusseadmed, nii Rõikal kui Meleskis. Klaasivabriku tegevuse käivitamine siiski nii kiiresti ei sujunud. Tootmise alustamist pidurdas oskustööliste puudus, kellest suurem osa oli kolinud koos endise rentnikuga Tallinna. Isolaatorite probleemile järgnes kiiresti uus tüli 1/4liitriste riigimonopoli pudelite tellimuse pärast
Nimetatud seadusega loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise, anti talupoegadele õigus oma talu pärandada ja normeeriti koormisi. Oli ilmne et reformidega tuleb edasi minna ja talupojad pärisorja seisundist vabastada. Sellele andis omapoolse tõuke teine keiser Napoleon. Pärisorjuse kaotamine Eestimaal kaotati see 1816. a ja Liivimaal 1819. a. maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes. Vabakssaamisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek. Priikslaskmise tagajärjel arenes edasi juba eelmiste talurahvaseadustega alguse saanud kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna ametimehed, kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid korraldati vaeste hoolekanne. Isiklik vabadus 1865
päevakorda. Kuna Rootsist kujunes absolutistlik monarhia, mis taotles keskvõimu tugevnemist riigi kõigis osades, siis hakati mõisamaid redutseerima ehk erakätest riigi valdusesse omistama. Kokkuvõttes läks reduktsiooni tulemusel riigi kätte Liivimaal 5/6 mõisamaadest, Eestimaal üle poole ja Saaremaal ligi veerand. Riigimõisad renditi enamasti endistele omanikele, rentnikud maksid riigile suhteliselt madalaid rente osalt viljas, osalt rahas. Rentnikel keelati anda ihunuhtlust taluperemeestele, talupoegadele anti õigus kaevata rentniku peale kohtusse, kuni kuningani välja. Samuti keelati talupoegade müümine maast lahus, nende taludest väljatõstmine ja talumaade mõisastamine. Eesti riigitalupoja staatus ei olnud küll veel võrreldav vaba talupoja omaga Rootsis, ent siiski oli see tunduvalt parem kui eramõisate talupoegade õiguslik seisund. (Estonica, 2010) Linnad
Piirangutega metsaaladel makstakse toetust 60 eurot hektari kohta aastas ja rangelt kaitstud aladel kuni 120 eurot hektari kohta. Sellised toetusmäärad on kavandatud aastani 2013. On loodud ka õiguslikud alused müüa kaitsealused maad riigile ja kasutada saadud väärtuses eelisostu õigust riigivara müügil. Jahiõigus on seadusega antud küll maaomanikule, kuid suurulukitele minimaalselt 5000 ha suuruse jahipiirkonna kehtestamisega on praktiline jahiõigus rentnikel, kelleks on viimased 40 aastat olnud jahimeeste seltsid või nende ühendused, kus maaomanikest jahimehed on enamasti vähemuses. Ulukikahjustusi seni kompenseeritud ei ole, kuid on valminud arengukava, milles planeeritakse koostada sellekohased seaduste muutmise ettepanekud. Jahipidajate ja maaomanike organisatsioonid on alustanud läbirääkimisi ulukikahjustuste ennetamiseks ja tekkinud kahjude kompenseerimiseks. Metsasertifitseerimine
annaabi.ee 
