Renessansi kirjandus Renessansiks nimetatakse keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest innustatud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas. Renessansi all on mõistetud inimese kui isiksuse vabanemist keskaja kiriku õpetustest. Vallandus inimese individuaalsus, mida hakkasid humanistid ka kaitsma. Humaniste tuntakse kui õpetlasi, kes kirjutasid enamjaolt ladina keeles. Renessansiaegsel kirjandusel oli keskne koht inimesel ja tema tunnetel. Samuti oli oluline ka loodus. Kirjandust iseloomustab eelkõige humanism. Kirjanduse eesmärgiks oli renessansi ajal pakkuda eelkõige rahvale meelelahutust. Inimestele püüti läbi teoste näidata, et nad on vabad oma mõtetes ja tunnetes. Renessansiaja tuntumateks kirjanikeks olid Petrarca, Boccaccio, Erasmus, Rabelais ja Shakespeare.
Renessansi kirjandus Renessansiks nimetatakse keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest innustatud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas XIV-XVI sajandil. Renessansi all on mõistetud inimese kui isiksuse vabanemist keskaja kiriku õpetustest. Vallandus inimese individuaalsus, mida hakkasid humanistid ka kaitsma. Humaniste tuntakse kui õpetlasi , kes kirjutasid enamjaolt ladina keeles ning uurisid elutervikule avatud kirjanikke. Renessansiaegsel kirjandusel oli keskne koht inimesel ja tema tunnetel. Samuti oli oluline ka loodus. Kirjandust iseloomustab eelkõige humanism, mis tähendas inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabastamise eest ning aktiivset vastuseisu inimese orjastamisele ja ahistamisele. Võrreldes aga varasema perioodiga ei sõltu renessansi kirjandus kirikudogmadest, skolastlikest teadmistest ning seisuslikest normidest. Selle vastu
Renessansi kirjandus Renessansiks nimetatakse keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest innustatud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas XIV-XVI sajandil. Renessansi all on mõistetud inimese kui isiksuse vabanemist keskaja kiriku õpetustest. Vallandus inimese individuaalsus, mida hakkasid humanistid ka kaitsma. Humaniste tuntakse kui õpetlasi , kes kirjutasid enamjaolt ladina keeles ning uurisid elutervikule avatud kirjanikke. Renessansiaegsel kirjandusel oli keskne koht inimesel ja tema tunnetel. Samuti oli oluline ka loodus. Kirjandust iseloomustab eelkõige humanism, mis tähendas inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabastamise eest ning aktiivset vastuseisu inimese orjastamisele ja ahistamisele. Võrreldes aga varasema perioodiga ei sõltu renessansi kirjandus kirikudogmadest, skolastlikest teadmistest ning seisuslikest normidest. Selle vastu
kirjastamise ja trükkimise, ühtlasi vaimuelu keskusteks. Eriti populaarseks sai Saksamaal maali kõrval ka graafika, muutudes tõeliselt rahvalikuks kunstiks. (Tartu Ülikooli raamatukogu, s.d.) Peamiselt levis puu- ja vaselõige, esimesed katsetused tehti oforditehnikas. Esile tõusis poliitiline graafika: lendlehed, karikatuurid. Saksa renessansile oli iseloomulik karmus, kainus ja maalähedus. Peamisteks suurmeistriteks renessansiaegsel Saksamaal oli Albrecht Dürer, Hans Holbein, Matthias Grünewald, kes seisavad võrdväärseina itaalia suurmeistrite kõrval. (Kunsti portfoolio: Renessanss Saksamaal, s.d.) Albrecht Dürer (21. mai 1471 Nürnberg – 6. aprill 1528) oli saksa maalikunstnik ja graafik, renessansskunsti suurmeister. Albrecht Dürer on loonud õlimaale (,,Neli apostlit’’), joonistusi ja akvarelle, kuid tema loomingu tähtsaimaks osaks on graafika, kus ta viljeles puu- ja vaselõiget ("Melanhoolia")
Lokaaltoonide asemele värvide peen astendatus. Erilise tähtsuse omandab graafika. Graafikakunsti tekkelugu on ebaselge. Arvatavasti sai vaselõikus alguse Itaalias (Mantegna) ja puulõige Prantsusmaal. Neid arendati maalilisuse suunas, taotledes peenemat karakteristikat ja sügavamat ilmekust. Saksa renessansile oli iseloomulik karmus, kainus ja maalähedus. Inimesed sakslaste maalidel on enamasti karmid, kuidagi kained, kogukad ja maalähedased. Peamisteks suurmeistriteks renessansiaegsel Saksamaal oli Albrecht Dürer, Hans Holbein, Matthias Grünewald. Sissejuhatus saksamaa skulptuuri Kuigi Saksamaal valitses 15-16 saj. elav tegevus, ei saa selle saavutused võistelda maalikunsti alal looduga. Hoogne tõus saksa skulptuuris algab 15 saj. teisel poolel. Saksa 15 saj. plastika parimad saavutused on puuskulptuuri alal. Selle tähtsaimaks ülesandeks oli nikerdatud tiibaltarite valmistamine. Nikerdised täitsid tavaliselt altari liikumatu keskosa, kuna
olevasse ümarkaarelisse nissi, ehkki esmakordselt pärast antiikaega oli see vabafiguur, s.o. praktiliselt sõltumatu arhitektuurist. Pärast tuhandeaastast vaheaega on rakendatud taas ka kontraposti, mis muudab kuju seisaku anatoomiliselt loomulikuks ja veenvaks - erinevalt gooti skulptuuridest võib seda kujutleda ka riieteta ja liikumisvõimelisena. Võrreldes antiikskulptuuridega on Püha Jüri aga enam individualiseeritud ja psühholoogiliselt rikkam. 17 7. RENESSANSI KIRJANDUS Renessansiaegsel kirjandusel oli keskne koht inimesel ja tema tunnetel. Samuti oli oluline ka loodus. Kirjandust iseloomustab eelkõige humanism, mis tähendas inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabastamise eest ning aktiivset vastuseisu inimese orjastamisele ja ahistamisele. Võrreldes aga varasema perioodiga ei sõltu renessansi kirjandus kirikudogmadest, skolastlikest teadmistest ning seisuslikest normidest. Selle vastu keskaja
annaabi.ee 
