Metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. Ta peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt. Need kaks omadust tugevnevad metsas elades. Iga metsavend peab olema isiksus kes suudab valitseda oma keelt, himusid ja taluda üksindust pikemat aega. Vastasel korral hävib ta ise ja hävitab oma kaasvõitlejad ja abistajad. Muistsetest aegadest peale kehtib verine reegel: "Metsavend võib oma keelega lõigata läbi omaenda, oma relvavendade, omaste ja abistajate kõri". Eelmainitud verisest reeglist tuleneb salastatus. Salastatus on metsavendluse kõige tähtsam nõue, mis algab iga metsavenna isikust. Metsavend ei tohi kasutada oma õiget nime oma võitluskaaslaste, abistajate ega vaenlaste hulgas. Kasutada tuleb hüüd- või varjunime. Esinedes oma õige nime all, seab ta vaenlase löögi alla kõigepealt omaksed ja näitab kätte koha vaenlasele kust teda ennast otsida. Näitab vaenlasele
..........4 6. Pitka teened ja kibe pettumus..............................................................................5 7. Pitka Kanadas......................................................................................................6 8. Pitka kodu Ebaveres.............................................................................................7 9. Pitka tegevus aastal 1944.....................................................................................7 10. Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühendus....................................................8 11. Kontradmiral Pitka teenetemärgid ja aunimetused ...........................................8 12. Kasutatud kirjandus.................................................................................9 Johan Pitka Johan Pitka on sündinud 19. veebruar 1872 Terasaugu metsavahimaja, Jalgsema küla, Võhmuta vallas. Ta oli Eesti kontradmiral; Eesti mereväe looja ning esimene ülem Vabadussõjas; vabadusvõitluse juhte 1944.aastal.
Alfred Käärmann kirjutab metsavendade sõjast niiviisi: Metsavend peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt. Iga metsavend peab suutma valitseda oma keelt, himusid ja taluda üksindust pikemat aega. Metsavendade tähtsaim nõue on salastatus. Metsavend ei tohi kasutada oma õiget nime oma võitluskaaslaste, abistajate ega vaenlaste hulgas. Metsavend peab samuti lõpetama omaste külastamise, sest tema kodu on vaenlase pideva valve all. Metsavend ei tohi anda mingit teavet oma relvavendade, asukoha, tegevuse ega kavatsuste kohta mitte kellelegi. Täieliku salastamisega säästab metsavend omakseid ja abistajaid piinamise eest, ennast ja oma relvavendi surmast. Metsavend kogub teavet kõige kohta, mis tema tegevuspiirkonnas toimub. Ülim salastatus hõlmab ka metsavendade omavahelisi suhteid. Abistajad üksteist teada ei tohi, see väldib sissekukkumisi. Sellised olid reeglid, mis aitasid metsavendadel ellu jääda.
Krivasoo sillapea ,,läänekõrv" oli likvideeritud, vaenlane kindlalt soodesse surutud. Märtsikuu lahingud jäidki sel kevadel viimasteks suuremateks jõukatsumisteks. Vaatamata jõudude tohutule ülekaalule ei õnnestunud venelastel Narva rindel otsustavat edu saavutada. 14. jaanuaril Leningradi alt alanud suurrünnak, mille sihiks oli Baltimaade kiire vallutamine, jäi pelgalt unistuseks tänu Eesti ja Läti meeste ning nende relvavendade mehisele vastupanule. Kuu lõpuks olid punaarmee üksused Narva all verest tühjaks jooksnud. Kuid kaitsjate peamine eesmärk punaarmee vägede paiskamine Narva jõe taha ka Krivasoo ruumis, jäi saavutamata. Ohtlik Krivasoo sillapea jäi püsima. Ka Eesti kaitsjate, pataljon ,,Narva", ümberpiiramise oht säilis. Kasutatud kirjandus: · ,,Sinimäed 1944" Mart Laar. · ,,Minu au on truudus" Pataljon ,,Narva" ajalugu. · Eesti vabadusvõitlejate liidu kodulehekülg. · www
verevalamisega planeeritud riigipöörde ettevalmistamises, mis pidi toimuma järgmisel päeval ,,Estonia'' teatri- ning kontserdihoones, kui sinna pidi kokkutulema kogu tolleaegne Eestis võimul olev eliit. Kohus A. Larka üle oli nüüd 1936. aasta maikuus ja ta mõisteti 15 aastaks sunnitööle. Tollal 57- aastasele Larkale tähendanuks see sisuliselt eluaegset vanglakaristust. Kuid vanad Vabadussõja-kaaslased K. Päts ja J. Laidoner ei olnud oma vapsidest relvavendade vastu siiski nii õelad ( ka eelnimetatud kolonel v. Puskar mõisteti 15 aastaks, E. Kubbo ja A. Seiman aga koguni 20 aastaks sunnitööle ). Esiteks ei tähendanud sunnitöö Eesti Vabariigis tollal midagi sinnapoolegi, mis ta oli Nõukogude Liidus. Meie vapsidest sunnitöölised istusid küll kinni Tallinna Keskvangalas (Patareis), kuid nende sunnitöö oli näiteks paberossikarpide kokkuliimimine vms. Ja teiseks on võimalik, et vapside pikad sunnitöötähtajad olid algusest peale
hulka hakati võtma aja jooksul ka kohalikku päritolu mehi. Hellenistlikud kuningad püüdsid võimaluse korral säilitada kohalikke traditsioonilisi sõltuvussuhteid ja kasutada ära juurdunud võimustruktuure. Samas taotlesid nad ka hellenistlike linnade toetust, tegid neile rikkalikke annetusi ja pakkusid kaitset vaenlase eest. Kuningaid ümbritsev aristokraatlikud sõpruskonnad (philoi sõbrad) täitsid ühteaegu nii peokaaslaste, nõunike kui ka relvavendade rolli. Sageli määrati sõprade hulgast ka kõrgemad riigiametnikud. 60 Viimased olid peaaegu eranditult kreeka või makedoonia päritolu, kuigi kohtadel edutati ametisse ka olusid tundvaid kohaliku ülemkihi esindajaid. Kuningas oli idee poolest eelkõige väejuht, oma alamate kaitsja ja heategija. Välise võimusümbolina kandis ta valget peapaela diadeemi ja lasi tavaliselt vermida oma
annaabi.ee 
