Eesti Vabariigi sõjavägi oli alles loomisjärgus, puudust tunti varustusest ja relvadest. Kuigi enamus elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli omariikluse püsimise usk üsna madal. Ei usutud, et Eesti vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu astuda. Vaatamata sellele otsustas Eesti valitsus siiski enamlaste agressioonile vastu seista. Suured lootused pandi välisabile. Soomest saadeti relvi ja 4000 vabatahtlikku, samuti tulid appi Suurbritannia sõjalaevad koos relvalaadungiga. Kuigi välisabi oli Eesti jaoks oluline, ei oleks sellest kasu olnud Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni. Koos kõikide sõjameestega läksid vabatahtlikult sõtta ka Eesti koolipoisid, kes läksid sõtta, et Eesti riik püsima jääks. Nende seas olid ka Tartu Kommertskooli seitsmenda klassi õpilased Ahas, Käsper, Tääker, Kohlapuu, Konsap, Mugur ja Miljan. Need poisid kuulusid Tartu Vabatahtliku
See hõlmas ka kahte lühiajalist relvakonflikti Läti pinnal võitlust Landeswehriga (suvi 1919) ja Bermondti vägedega (oktoober 1919). Rünnak tabas Eestit rasketes tingimustes: EV oli alles loomise algjärgus, sõjavägi tundis puudust relvadest ja varustusest, riik vaevles rahapuuduses, linnasi ähvardas nälg. Usk omariikluse püsimisse oli madal. Eesti otsustas vastu hakata ja otsis ka abi. 1918 detsembris tuli Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga, Soome saatis relvi ning sealt tulid ka vabatahtlikud. 23.12.1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks J.Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja. 29.11.1918 loodi Eesti Töörahva Kommuun, et näidata toimuvat kui kodusõda. Sõjaliselt ülekaalukal Punaarmeel õnnestus 1919. a. jaanuarikuu alguseks vallutada ligi pool Eesti mandrialast
rasketes tingimustes. Eesti Vabariigi riigiaparaat ja sõjavägi olid alles loomise algjärgus, olles Saksa okupatsiooni lõppedes jõudnud tegutseda vaid loetud päevi. Sõjavägi tundis puudust relvadest ja varustusest. Toitlustusolud olid rasked, linnasid ähvardas nälg, riik vaevles rahapuuduses. Keegi ei uskunud, et Eesti Vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu seista. 2) 1919- Eesti olukord paranes veidi- Eestile saabys appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga; Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks
Ei usutud, et Eesti Vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu seista. BRITI LAEVASTIK Eesti valitsus otsustas siiski enamlaste agressioonile vastu astuda, pannes sealjuures suuri lootusi lääneriikide (s.t endised Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas) ja Soome abile. Neis lootustes ei tulnud ka pettuda detsembris 1918 saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga; Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal
Ehkki suurem osa elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli usk omariikluse püsimisse madal. Ei usutud, et Eesti Vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu seista. Eesti valitsus otsustas siiski enamlaste agressioonile vastu astuda, pannes sealjuures suuri lootusi lääneriikide (s.t endised Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas) ja Soome abile. Neis lootustes ei tulnud ka pettuda detsembris 1918 saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga (Joonis 2); Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. 1918. a detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Põhja-Eestis. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel. Lõuna-Eestis alustas Punaarmee 2. detsembril
Ehkki suurem osa elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli usk omariikluse püsimisse madal. Ei usutud, et Eesti Vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu seista. Eesti valitsus otsustas siiski enamlaste agressioonile vastu astuda, pannes sealjuures suuri lootusi lääneriikide (s.t endised Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas) ja Soome abile. Neis lootustes ei tulnud ka pettuda – detsembris 1918 saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga; Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal
annaabi.ee 
