teevad seda kindlat usku või üldse usklikud inimesed. On ju igaühe enda asi, kas ta usub või ei. See on inimese enda otsus ja ta on ise oma tegude eest vastutav. Milleks süüdistada religiooni? Usk üldiselt ei saa olla süüdi selles, mida otsustavad teha mõned väiksemad inimestegrupid. Ma ei oska tuua küll paremat näidet, aga kui näiteks üks armuvalus neiu end mingi noormehe pärast ära tapab, ei jää vastutavaks terve meessugu. Täpselt samuti arvan olevat ka religiooni, religioossusega ning suitsiididega usu nimel. Kas süüdistama peaks usuliikumise juhti? Võib-olla mingil määral on tõesti süü temal, sest juht on see, kes kogu sekti kontrollib, suunab, ehk ka oma tahtmise järgi manipuleerib. Juhti järgitakse, austatakse, kahtlemata tema otsustes või valikute õigsuses. Juhil on võim, mida on üpriski lihtne kuritarvitada. Kuid kas kogu süü on sekti juhil? Kindlasti mitte. Kõige rohkem on minu arvates ikkagi süüdi inimene ise, sest tema on ju lõpuks
Teoselt on võimalik igal inimesel individuaalselt välja lugeda erinevaid sümboleid ning sellepärast sümbolite tähendus ka varieerub. Tervet pilti saab lugeda sümboliks, pildil kujutatu on moodustunud üheks tervikuks, mis võib sümboliseerida nii domineerivat kurjust kui ka varjatud ühiskonnaprobleeme. Pildil puudub värvide mitmekesisus ning must ja valge rõhutab veel enamgi süngust. Pildi teemaks võib kaugemast persepktiivist lugeda ka usku, sest põrgu ja taevas on seotud religioossusega, kuid pigem on see sümboliks, et autor teadvustas usu olemasolu. Ma leian, et pildi detailsus on omamoodi sümbol, millega kunstnik soovis rõhutada reaalsust, et detailide sisse on joonistatud omakorda pisemad detailid, võib näidata seda, et ka põrgus on varjatud saladused, mis pole kõikidele avalik. Kuna pildil kujutatud peadele on sisse joonistatud omakorda erinevad esemed ja organismid, näitab see allmaailmas olevate deemonite mitmekülgsust ja pahatahtlikkust. 4) VALGUS JA RUUM
tuua suure näljahäda aastatel 1315-1317, mille tagajärjed mõjutasid kultuuri rahva palvetest polnud abi ja kiriku autoriteet hakkas kõikuma. Ladurie uuris Montaillou küla ketserlikku piirkonda, kus elasid katari usus inimesed. Alates 1317. aastast sattus see usk inkvisitsiooni huviorbiiti. Piiskop Jacques Fournier oli lasknud koostada kohtuprotokollid, mida Ladurie kasutas hiljem ajalooallikana, niisiis lõi ta uudse allika, mille abil ajalugu uurida. Ajasõlm 1517 on samuti seotud religioossusega. Sel sajandil defineerisid inimesed kõike läbi usu. Valitses rahutus katoliku kirikule kuuluva liiga suure võimu üle, mis viis lõpuks Lutheri reformatsioonini. Ajaloolane Lucien Febvre'i teos ,,Martin Luther" on kirjutatud uuest vaatepunktist. Seni oli suurem osa Lutheri elulugu käsitlenud teosed kirja pandud religioossest vaatepunktist. Febvre'i hoiakute hulka teose kirjutamisel ei kuulunud protestantlikud ega katoliiklikud veendumused. Ajasõlm 1789 on eelkõige
religioonisotsioloogid.1 Seda olukorda iseloomustab vajaduse vähenemine religiooni institutsionaalse vormi järgi, eriti kajastub see just protestantlike kirikute puhul. Eesti ja EELK kontekstis väljendub see kõige paremini konkreetsemalt liikmeskonna jätkuvas kahanemises, millele omakorda sekundeerib sekulariseerumine oma erinevates vormides ja etappides. Teisalt aga on inimestel jätkuvalt kõrge huvi vaimsuse ja religioossusega seonduva vastu. Kirikute poolt vaadatuna võib selliseid arenguid iseloomustada kriisi mõistega, mis kerkib esile Eesti kontekstis juba 1990ndate algul ja on sealtpeale jooksvalt kasutusel vastavates aruteludes, mis kirjeldavad kiriku olukorda. See tähendab samas aga ka arutlemist oma identiteedi ja kiriku rolli üle ühiskonnas. Uurimisülesanne ja -küsimused Käesoleva uurimistöö teema kätkeb endas ajaloolist ülevaadet EELK-s toimunud
Kuigi otsus on ebaõiglane, on seadus siiski õiglane ja seda peab järgima. See on tüüpiline näide, kuidas religioossus töötab. See ei ole seotud konkreetsete jumalakujudega, vaid olevaga üldiselt ja meie suhtumisega sellesse olevasse. Tänapäevases maailmas väga suur osa inimesi ei ole religioossed selles mõttes, et nad usuks jumalaid, aga ometi on nad valmis seisma millegi suurema eest, nt võitlema oma kodumaa eest. See on ka mingis mõttes seotud religioossusega. Berger: Religioon on inimettevõtmine, mille käigus luuakse sakraalne kosmos ehk religioon on sakraalse kosmiseerimine. Me saame inimeseks seda tüüpi mõtteskeemide taustal, need tuletavad meelde, et meie ,,mina" ei lõpe meie nahaga, me oleme osa ühest suuremast tervikust. See viitab sellele, et inimene on oma olemuselt avatud struktuur, tal on koguaeg vaja midagi uut, midagi, mille nimel pingutada. Religioon on võime näha kogu kõiksust inimlikult tähendusrikkana.
Inimese ainsaks surmapatuks jäi ihnus. Halastus päästab inimese hinge. Keskaegne teater asetab ennast selle inimese tasandile, kellega ta räägib. Religioosse zanrina leidis moralitee müsteeriumites kindla koha. Moralitee nagu farsski müsteeriumisse ei sulandunud. Müsteerium ei saanud oma tegelasi kellegi teisega asendada. Moralitee võis sotsiaalseid voorususeid/pahesid asendada (puuduvad religioossed allegooriad). Moralitee võis olla poliitiline. 16. sajandil oli moralitee oma sideme religioossusega täielikult kaotanud. 20. Müsteerium kui keskaegse teatrikogemuse süntees Tsunftid lähtuvad aga laada ja karnevali vaimust. See uus teater kaotab oma peenuse, ranguse, proportsianaalsuse kõik selle, mis omane kiriku vaatemängule. Huvitab vähe karakterite loogika ja tegevuse seotus. Sisulised asjad asuvad tahaplaanile. Esikohale asuvad vaatemängulisus, pilgupüüdvus, perfektsus. Hilised miraaklid kuuluvad terviklikult juba sellesse kultuuritüüpi. Tekib
Järmine tähtis autor on Kreeka autor Plutarchos (46-119pKr), ta oli aristokraatliku päritoluga, reisis palju ja on külastanud korduvalt Itaaliat. Kohtunud on ta ka mitmete keisritega. Ta on kirjutanud väga mitmetes valdkondades ja talle omistatakse ca250 teost, millest on säilinud umbes kolmandik. Üks tähtsamatest teostest on tal ,,Paralleelsed elulood", kus ta võrdleb mitmeid valitsejaid, mida positiivset ja mida negatiivset nad korda saatsid. Plutarchos paistab silma ka sügava religioossusega ja teda on, et ta oli ka ise Delfis preestriks ning on lasknud end pühitseda mitmetesse müsteeriumidesse. Tähtis ajaloolane on veel kreeklane Appianos, tema vaatleb oma teoses ,,___" Rooma provintside ajalugu: vaatleb Itaaliat, Põhja-Aafrikat ja Süüriat. Dio Cassius (150-235pKr), oli päritolult kreeklane, sündinud Nikaia linnas. Ta oli samuti kõrgetes riigiametites, kirjutanud kreekakeelse teose ,,Rooma ajalugu", kus ta kirjutab Rooma asutamisest kuni
annaabi.ee 
