Luuletused on nagu kokkusurutud ballaadid. Kirjutab ka Kodavere murrakus ja toob lapsepõlva maastikku luulesse. 26. Eesti proosa- ja draamakirjanduse põhisuundumusi ja autoreid aastatel 198695. Uut moodi paljusus, erinevad keelekihid ja võõrad keeled, mis tungivad eesti keelsesse teksti rohkem kui varem. Massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga. Intertekstuaalsus / metalisus / kontseptuaalsus; kollektiivsete väärtuste relativiseerimine; kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste seisukohalt; fragmentariseerumine ja zanriline avatus; iroonia; keelekeskse modernismi esiletõus. Realismi ja uusromantika taandumine. Draama: prooviprotsessist sõltumatud näidendid (Kivirähk, Jaan Undusk, Kivastik jt). Kultuuriloolise näitekirjanduse laine (eriti sajandi esimesel kümnendil. Mängud dokumentaalsusega (eriti sajandi esimesel kümnendil).
olla rohkem sünkroonne iseendaga. Hoiakud tekivad gruppides, kus näiteks sõltuvalt autorite kujunemiseast on olemas ühine kultuurikogemus. Vanemad saavad olla avatud nooremate kogemusele. 1980-ndate lõpu ja 90-ndate alguse pöörde kõige üldisemad jooned: dünaamika, erinevate keelekihtide (kõnekeel, släng, murre) ja võõraste keelte sissetung kirjandusse, massikultuuri märkide seostumine kõrgkultuuriga, intertekstuaalsus, metalisus, kontseptualism, kollektiivsete väärtuste relativiseerimine, kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste loomisel. Võib rääkida klassikaliste kompositsioonireeglite taandumisest, tekstide fragmentariseerumisest ja zanrilise avatuse suurenemisest. Sõnade küllus nõuab uut kultuurilise käitumise taktikat, suutlikkust teha kiireid selektsioone, võimet tühjavõitu tähendustega sõnamassist mööda vaadata Esimese laine murrangulisust tugevdavad veel mõned asjaolud. Esiteks -- kirjanduselu ja
See tähendab, et kui varasemas kirjanduses toimis see ühise kultuurimälu piires, siis nüüd intertekstuaalsus muutub selliseks, et allteksti jälitamine on kahtlane ettevõtmine. Keel hakkab tõlgendama iseennast. Kontseptuaalne hoiak märgib kindlasti keeleteadlikkust, aga avaldub ka väga selgelt kontseptuaaselte projektidena (ma ei kirjuta üht luuletust, vaid kirjutna terve sarja jne). Kollektiivsete väärtuste relativiseerimine – võib öelda, et mistahes väärtuste relativiseerimine. Hakatakse nõukogulike märkidega mängima ja muudetakse sisulit tühjaks, aga see mäng puudutab ka nt rahvuslikke märke. See on ka aega, kus tuleb suuremaid ümbermõtestamisi identiteedis – ma pole eesti kirjanik vaid võru kirjanik jne. Fregmentariseerumine ja žanriline avatus – kui tekst muutub avatumaks, muutub ka teksti terviklikkus ja žanr.
Vahel on võimatu öelda, kas see on luule, proosa vms. ,,Üle" (1996) esimene kogu. Viimane kogu ,,Kui vihma sajab" (2017) iseendale kirjutatud. Mõjub rohkem luulena, kui varasemad. Pole võitluslik poliitiline luule, vaid mõtlemine poliitiliste teemade üle. Mart Kangur tuli kirjandusse hiljem. ,,Liivini lahti" (2017) eestikeelse sõna läbi proovimine ja katsetamine. Ilmunud kokku 3 luuleraamatut. Luuletus kogust ,,Kuldne põli": Alguse relativiseerimine või selle suhtelisuse välja toomine. Algus võib olla ka igal pool mujal. Sõnaline lausumine on mingil moel tinglik kust me alustamine: mis sõna või märkidega. Viitamine Kafkale jne. Valdur Mikita ,,Äparduse rõõm" (2000) ja ,,Rännak impampuule riiki" (2001) tegemist väga eksperimentaalse ja kummalise autoriga. Imelikud vormid, mille puhul on raske öelda, mis zanrid need on. Taust: õppis Tartu ülikooli semiootikat. Semiootiliste mudelite
keeratud. intertekstuaalsus / metalisus / kontseptuaalsus - sõnad, mis võiksid iseloomustada rohkem sellist modernismist lähtuvad kirjandusharu, aga kui mõelda, siis mõisted töötavad eritekstide puhul. Tekstid hakkavad põimuma: tüüpiline parafraseerimine ja alustekstidega mängimine. Tsüklite moodustamine, või kontseptuaalse eesmärgi püstiajamine. Kollektiivsete väärtuste relativiseerimine - Kui selline mäng käib, siis tähendab väärtuste maailmas mingite väärtuste küsimärgistamist. Rahvuskultuuri põhiväärtused on nagu mängu pandud. Uus muutuv kirjandus nagu teeks mingit muud asja võrreldes sellega mis toimub poliitikas ja ühiskonnas. Osalt tähendab ka seda, et kirjandus jäetakse kuidagi vanemate generatsioonide poolt hooletusse. Vanemad ja targemad inimesed saavad aru, et on vaja eesti asja ajada, lähevad poliitikasse, ajakiri Looming muutub poliitiliseks
annaabi.ee 
