ning on abiks katastroofide korral Eesti piires. Scoutspataljon on valmis osalema NATO, ELi ja ÜRO poolt juhitavatel rahvusvahelistel operatsioonidel ning rahvusvahelistel õppustel, esindades Eestit NATOs teiste liikmesriikidega. Samuti täita ka BALTBAT-I Eesti-poolseid kohustusi. Vabadussõjas saavutatud võidus oli tähtis roll nii Eesti ohvitserkonnal kui ka sõjaväel, kelle hulka kuulus ka Viljandis 1918. aastal loodud Scouts-rügement. Selle asutaja oli Henry C. Reissar ning väeosa formeerijaks ja lahingujuhiks oli staabikapten Friedrich-Karl Pinka. Scoutspataljoni põhiülesanneteks on: Reservüksuste ettevalmistamine ajateenijate väljaõppe kaudu. Väljaõppe administratiivne ja tagalatoetus. Sõjaaja ja reservüksuste formeerimise ettevalmistamine ja läbiviimine. Luureinformatsiooni kogumine ning selle töötlemine ja analüüsimine. Scoutspataljoni veebel on staabiveebel Meelis Piirsalu.
Scoutspataljon Vabadussõjas saavutatud võidus oli tähtis roll nii Eesti ohvitserkonnal kui ka sõjaväel, kelle hulka kuulus ka Viljandis 1918. aastal loodud Scouts-rügement. Selle asutaja oli Henry C. Reissar ning väeosa formeerijaks ja lahingujuhiks oli staabikapten Friedrich-Karl Pinka. 1. SCOUTS-RÜGEMENT VABADUSSÕJAS Viljandis valitses masendav meeleolu, rikkamad kodanikud põgenesid linnast, kartes jääda enamlaste või Vene valgekaartlaste ohvriks. Tasapisi hakkas vaesemgi rahvamass mõjuvõimsamate ,,eeskuju" järgima. Põgeneti teadmatusest ja kindla juhi puudumise tõttu. 17. detsembril 1918 sõlmiti leping sõjaministeeriumi ja idee algatajatega
Pataljoni ülem aastatel 2001 - 2004 oli kolonelleitnant Artur Tiganik. Scoutspataljoni kõikide allüksuste, nii jalaväekompanii, staabi- ja tagalakompanii kui ka lahingutoetuskompanii prioriteedid on eelkõige erialaste- ja lahinguliste oskuste arendamine, kuid ka füüsiline ettevalmistus ja keeleõpe. AJALUGU 1918. aasta novembris tuli noorena Ameerikasse rännanud ja seal jõukaks saanud eestlane Henry Reissar välja ainulaadse ideega luua oma kulul väeosa Eesti Vabariigi kaitseks. 17. detsembril 1918. aastal allkirjastas sõjaministeerium H.Reissarega lepingu väeosa loomiseks. Uue väeosa moodustamiseks kogunes 19. detsembril Viljandisse grupp ohvitsere koos esialgse relvatusega. Järgmisel päeval olid kuulutustulpadel üleskutsed astuda väeossa nimega "Scouts". Esimesel jõulupühal sai skautide koduks Viljandi loss, kus Scouts-väeossa astunud
väljastpoolt, vaid iseseisva riigi kaitseks tuleb ise välja astuda, ohverdades selle nimel kasvõi oma elu. Detsembri teisel poolel asendus varem riigi poolt teostatud vabatahtlike värbamine vabatahtlike omaalgatusega ning mobiliseeritutest moodustatud polkude kõrvale tekkis üha enam vabatahtlikest koosnevaid üksusi. 18. detsembril hakkas leitnant Konstatin Kanep Paides formeerima Järvamaa löögipataljoni; 19. detsembril käivitasid Eduard Reissar ja alamkapten Friedrich Pinka Viljandis skaudiväeosa organiseerimise; 20. detsembril alustas lipnik Leopold Tõnson Tallinnas Kalevlaste Maleva loomist; 22. detsembril pani leitnant Otto Sternbeck samas aluse Tallinna buržuide löögipataljonile; 25. detsembril algatas alampolkovnik Hans Kurvits Viljandis Surmapataljoni loomise; 1. jaanuaril 1919 asus alamleitnant Karl Einbund Viljandis kokku seadma Tartu koolipoistest koosnevat Tartu vabatahtlike pataljoni. Vabadussõja kestel
nende jaoks, kellele iseseisev EW oli eesmärk, kuid kes siiani olid passiivseks jäänud. Üksteise järel hakkasid tekkima vabatahtlike väeosad. Üks kõige esimesi moodustus Paidel (Järvamaa kaitsepataljon). Järgnesid ka teised samalaadsed üksused. Leitnant Otto Sternbeck. Tlnas hakati moodustama ka Kalevlaste malevat. Spordiselts otsustas, et kõik Kalevi liikmed astuvad vabatahtlike hulka. Mitmed väeosad ka Viljandis. Skautpataljon (mõtte algatajaks Eduard Reissar). Samuti Viljandis formeeriti Tartu vabatahtlike pataljon, mille tuumiks olid Tartust taandunud koolipoisid Nimed marmortahvlil). Puurmanis moodustatud Kuperjanovi partisanid, kes teostasid sügavaid sissetunge vaenlase tagalasse. Kokku astus vabatahtlikult sõtta 16 000 inimest. Väeosad olid näiliselt täiesti tavalised, aga erinesid mobiliseeritutest koosnevatest ,,numbripolkudest" eelkõige oma võitlusmoraali ja lahinguvalmiduse poolest
kooliõpetajatest ja -õpilastest, selle koosseisus tegutses eraldi kooliõpetajate tiraad?. Lisaks Tallinna Kaitsepataljonile formeeriti Tallinnas ka Kalevlaste Malev, mis koosnes Tallinna Spordiseltsi Kalev liikmetest, selle esimeseks juhiks sai Leopold Tõnson, hiljem sai tuntuks tema asetäitja Otto Tief. Lisaks Paidele ja Tallinnale kujunes oluliseks vabatahtlike väeosade loomise kohaks Viljandi, kus loodi 3 vabatahtlikke pataljoni: skautpataljon - eraalgatusel loodud -formeeris Eduard Reissar - sõlmis sõjaministeeriumiga lepingu, millega kohustus formeerima, varustama skautspataljoni; Tartu Vabatahtlike Pataljon, mille juhiks oli Karl Einbund - selle on kuulsaks kirjutanud Albert Kivikas oma romaaniga "Nimed marmortahvlil"; veel üks väeosa, mis loodi Puurmanis, oli Kuperjanovi partinsoni pataljon. Hiljem loodi veel vabatahtlikke üksusi - Võru Vabatahtlike Pataljon, Tartu Vabatahtlike Pataljon - kõik kokku astust vabatahtlikuna sõjaväkke rohkem kui 16 000 inimest
annaabi.ee 
