Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebase värvivariandist on saadud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Rebane on kõigile tuttav ilusa pika saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja kanavargaks. Kasutatud materjal Tekst: http://www.hot.ee/metsloomad/page4.html http://www.hot.ee/metsloomad/page11.html http://et.wikipedia.org/wiki/Rebane http://et.wikipedia.org/wiki/Rebane_(perekond) Pildid: http://mynarskiforest.purrsia.com/ev3int.htm
Pojad lastakse rebastel üles kasvatada ja lastakse augustis või septembris tallinnast mõnikümne kilomeetri kaugusele lahti. Kultuur Kultuuris räägitakse rebase kavalusest, mida ta kasutab lindude, kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid muinasjutud rebasest, kes oma kavalusega tugevate loomade üle võidutesb. Hiinas jutustatakse libarebasest nagu Eestis libahundist. Eestis nimetatakse rebast reinuvaderiks, kanavargaks, Iseloom Toitumine Rebane on kõige sööja, toit sõltub oludest. Tema põhitoidu moodustvad pisinärilised, jäneselised ,tigusid, vihmausse ja putukaid ning puuvilju, marju, rohtu ja pähkleid. Menüüse kuuluvad ka lindude munad. Selgroogseid sööb rebane peamiselt talvel,kui muud totu pole saada. Näljaga sööb ta ka raibet. Paljunemine Rebane poegi kord aastas. Suurem osa aastas veedavad isas - ja emasloom eraldi, ühinedes vaid
kahjulike putukate arvukust.[1] Kultuur Lääne kultuuris omistatakse muinasjuttudest lähtuvalt rebasele kavalus, mida ta kasutab lindude, eriti kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid allegoorilised loomamuinasjutud rebasest, kes oma kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle ("Rebaseromaan"), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest. Eesti folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks. Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli esimese kursuse üliõpilasi nimetatakse rebasteks.[1] Kokkuvõte Rebasega on tegu väga kavala ja omapärase loomaga, keda on alati huvitav looduses kohata. Eestis on ta väga populaarne, peamiselt sellest, et temast on väga palju erinevaid muinasjutte ja muid jutte. 7 8 Kasutatud kirjandus [1] http://et.wikipedia.org/wiki/Rebane [2]http://miksike
Läks siis küsima peremehe käest,kas too ei ole nõus ta lapsele vaderiks hakkama. Peremees vastu. Ka sulane ei julgenud vaderik hakata kartes peremehe pahameelt.Kõmpis taat kurval meelel kodu poole tagasi-ilma vaderiteta jääb ju laps nimeta. Järsku aga näeb, et rebane kõnnib mööda teed. Viimases hädas palub rebast vaderiks. Rebane oli nõus. Laps sai nimeks Rein ja rebane tõi talle esimeseks sünnipäevaks setse kuldraha. Rebast aga nimetatakse sellest ajast saadik Reinuvaderiks-saunamehe poja Reinu vaderik. 8.Karu ja rebase kalapüük Taat tuli kalakoormaga linnast. Järsku näeb, et rebane tee peal siruli. Mõtles, et võtab kaasa, saab ilusa sooja mütsi. Tõsti rebase kalakoorma peale ja sõitis edasi. Polnud rebane aga surnud ühtegi, oli teine kavalust täis ja teeskles. Avas nüüd silmad ja näris kalakotid katki, pildus kalad maha. Hüppas ka ise maha ja tassis kalad metsa alla ja hakkas sööma. Karu juhtus mööda minema ja tundis kala lõhna
Rebase vaenlased Rebase kasulikkus Rebase kahjulikkus Rahvajutud rebasest Rebase looduskaite ja jaht Kokkuvõte rebasest Lisad Kasutatud kirjandus 2 Lühidalt rebasest Rebane on kõigile tuntud metsaelanik, koerlaste hulka kuuluv imetaja, kes on inimeste muinasjutudes väga kaval, tark ja leidlik loom, rebane on ka kõigile tuttav ilusa pika saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja kanavargaks.Vahest isegi inimese kohta öeldakse, et ta on kaval kui rebane. Rebsael on kaks kikkis kõrva, kaks säravat silma, neli hüppevalmis jalga, väike värin sabaotsas, kui ta püüab hiirt. Kuigi paljudele võib-olla ei meeldi rebane, aga ikkagi midagi ei saa muuta, kuna rebasel on looduses enda kindel koht, mille tõttu ka rebased peavad elama, vaatamata sellele, et nad ei ole alati kasulikud. Rebase välimus ja ehitus
kasutab lindude, eriti kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid allegoorilised loomamuinasjutud rebasest, kes oma kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle ("Rebaseromaan"), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest. Eesti 39 folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks. Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli (ka keskkooli) esimese aasta üliõpilasi nimetatakse rebasteks. Rebane ei ole Eestis looduskaitse all ning nende küttimine on lubatud ja sagedane 2. Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka
Läks siis küsima peremehe käest,kas too ei ole nõus ta lapsele vaderiks hakkama. Peremees vastu. Ka sulane ei julgenud vaderik hakata kartes peremehe pahameelt.Kõmpis taat kurval meelel kodu poole tagasi-ilma vaderiteta jääb ju laps nimeta. Järsku aga näeb, et rebane kõnnib mööda teed. Viimases hädas palub rebast vaderiks. Rebane oli nõus. Laps sai nimeks Rein ja rebane tõi talle esimeseks sünnipäevaks setse kuldraha. Rebast aga nimetatakse sellest ajast saadik Reinuvaderiks-saunamehe poja Reinu vaderik... 5.Karu ja rebase kalapüük- Taat tuli kalakoormaga linnast. Järsku näeb, et rebane tee peal siruli. Mõtles, et võtab kaasa, saab ilusa sooja mütsi. Tõsti rebase kalakoorma peale ja sõitis edasi. Polnud rebane aga surnud ühtegi, oli teine kavalust täis ja teeskles. Avas nüüd silmad ja näris kalakotid katki, pildus kalad maha. Hüppas ka ise maha ja tassis kalad metsa alla ja hakkas sööma. Karu juhtus mööda minema ja tundis kala lõhna
annaabi.ee 
