Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Jah, Seneca on suremist ilusti ja hästi põhjendanud. Surma pole mõtet karta, sest et see on elu paratamatu osa. Me kõik sureme ühel hetkel, ükskõik kas see on meie soov või mitte. Seda enam peame elama hetkes ja olevikus, et mitte kaotada meile antud aega surmahirmu põdedes. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute? Sõprade reibastused ja kõned leevendavad kannatusi. Kui inimene ei karda surma, siis ei tundu miski kurb. Terveks saades, saad aru, et olen põgenenud haiguse, mitte surma eest. Pausid valuhoogude vahel annavad inimesele jõudu ja teeb piinad talutavamaks. Määratu valu puhul on lohutav, et sa lakkas seda tundmast, kui sa tunned seda liialt. Tuleb ära hoida kaeblemist, mis toidab inimese kujutlust ja vaimset valu. Tuleb endale kujutleda seda kui ületatavat.
sättida telgi. Seejärel kanti sisse vann, milles ta kauase lamamise järel, kusjuures sooja vett aeg-ajalt uuendati, aeglaselt hääbus; nagu ta ise ütles, mitte ilma mõningase naudinguta, mida tavatseb tuua sujuv äraminek, mis pole tundmatu meile, keda mõnikord tabab minestus. · LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute? Sõbrad nende reibastused ja kõned, nende osavõtlikkus, see tekitas tunde, et ma ei saa surra, kui nemad jäävad minust elavatena maha. Ma annan oma elu neile edasi. Surma põlgamine kui sa ei karda surma, siis ei tundu miski kurb. Terveks saades oled sa põgenenud mitte surma, vaid haiguse eest. Vaheajad pausid valuhoogude vahel teevad haigusega kaasnevad piinad talutavaks. Määratu valu puhul on lohutuseks, et sa paratamatult lakkad seda tundmast, kui oled seda tundnud ülemäära.
Me sünnime uuesti, et omandada järgnevaid õppetükke, mis meie hinge kasvamiseks ning arenemiseks vajalikud on. 6. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need sovitused on ja millega neist te nõustute? Seneca soovitab LXXVIII kirjas haiguse poolt põhjustatud kannatusi taluda nii: Aulised lohutused reibastavad hinge ning kosutavad keha. Seneca tervise taastasid näiteks õpingud. Sõpradele toetumine ning nende reibastused, valvsused ning kõned aitavad väga. Miski ei rikasta haiget nii, nagu sõprade osavõtlikkus. Surmahirmu ei tohi tunda. Haiguspiinadel ning nendest tulenevatel valude on vaheajad. Neil vaheaegadel tuleb kosutada end mõttega, et igal valul on lõpp. Valu ei saa olla väga suur ning samaaegselt kestev. Valu tundes peab mõtlema, et asi pole üldse nii hull. Halamine ning kaeblemine muudab valu ning haiguse intensiivsemaks
Keegi ju ei hala ega värise sellepärast, et pole elanud 100 aastat varem, miks peaks siis kurvastama, et ei saa elada 100 aastat hiljem. Tuleb elada olevikus ja just antud hetkes. Arvan et Seneca põhjendus on õige, sest surm kuulub elu juurde ja on selle loomulik nähtus, mida ei peaks kartma. 6. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute? kannatusi leevendavad sõbrad, kelle reibastused ja valvlused mõjuvad toetavalt. Aitab ka see kui inimene ei karda surma, sest sel juhul ei tundu miski kurb ning terveks saades pole inimene põgenenud surma, vaid haiguse eest. Ka pausid haigushoogude vahel teevad piinad talutavamaks, kuna määratu valu puhul on lohutuseks et sa lakkad valu tundmast, kui oled tundnud seda ülemäära. Kannatusi leevendab ka see kui inimene piirab kaeblemist, sest kõik põhineb kujutlusel ja kaeblemine muudab valu raskemaks
(3) Ütlen nüüd, mis mulle tollal oli lohutuseks, kuid kõigepealt ütlen seda, et selsamal, mis mind rahustas, oli ka arstimi jõud. Aulised lohutused muutuvad ravivahendiks, ja see, mis reibastab hinge, toob kasu ka kehale; meie õpingud taastasid mu tervise. Pean seda filosoofialt saaduks, et taas tõusin, et tervenesin. Temale võlgnen ma elu, ja see on veel vähim, mida temale võlgnen. (4) Palju aitasid mu tervenemisele kaasa sõbrad, kelle reibastused, valvused ja kõned mõjusid mulle toetavalt. Mitte miski, Lucilius, parim meestest, ei reibasta ega aita haiget nõnda kui sõprade osavõtlikkus, mitte miski ei hävita nõnda surmaootust ja hirmu; mulle tundus, et ma ei saa surra, kui nemad jäävad elavatena minust maha. Arvasin, ütlen ma, et mu elu jätkub mitte koos nendega, vaid nende kaudu. Mulle näis, et ma ei vala eluvaimu mitte endast ära, vaid annan selle edasi. See andis mulle tahet enese aitamiseks ja iga piina talumiseks
annaabi.ee 
