soola 9 rubla ning pütt tangu.......... 8 rubla ja 20 kopikat. Peeter ei saanud aru miks need täpid seal tangude taga on . Nii ta siis küsis Jütsi käest järgi, aga Jüts ei teadnud. Jüts ütles , et küsib koolist kooliõpetaja käest. Peeter kutsus Jütsit lolliks, et ta midagi ei tedanud. Nii ta siis läks Ennu juurde kuna tema kõige targem mees.. Nii siis tegi Enn Peetrile petu kaupa. Peeter võttis oma rehest odrad, küsis veel Ennule juurde pool ning müüs need pütt tangusoolade vastu.Odrad mis olid aidas pidid minema Maiele, kui Maie mehele läheb. Pool mis Peeter Ennult juurde võttis maksis 125 rubla. Kui Peeter seda Ennule ära ei maksa siis saab Enn endale Maie Sellest müügist aga said teada Anne ja Märt. Anne oli täiesti nördinud, sest nüüd jäävad nad täiesti vaeseks. Märdil aga tuli hea mõte. Nad petavad Maie ja Annega Peetri ära. Nii siis tulid tangusoolad kohale
Uutes linnamajades olid juba olemas nii elektrivalgustus, keskküte, telefon kui ka vesikäimla, sisutuse juures võttis maad uus, ,,modernne" joon. 1930ndatel aastatel suurendasid mööblivabrikud (tähtsaim neist oli A.M. Lutheri vabrik Tallinnas) korterimööbli tootmist, kasutusse tulid nn. Tigudiivanid, raamatu- ja öökapid, kaheinimesevoodid jm., samuti linikud, diivanipadjakesed ja seinavaibad. Tavaliseks muutus grammofon. Maal hkati püstitama rehest lahus seisvaid uusi eluhooneid, mis olidlaudvoodri ja laudpõrandatega, värvitud, kõrge vundamendga ja senisest märksa suuremate akendega. Elekter ja telefon levisid maal esialgu aeglaselt ning enamik raadioid töötas veel akudel, mille täitmiseks oli iseseisvusaja lõpul olemas üle 200 akulaadimispunkti. Teedele ilmus üha enam isiklikke sõiduautosid ja veel rohkem jalgrattaid (eriti kvaliteetne oli Rootsi ,,Husqvarna" toodang)
kohapealse arengu tulemus. Leitakse, et rehealune sai alguse suitsutoa esikust (Lõuna-Eestis). Valdav rehielamu Eestis sai algusevilja sisseveoks rehetoa kõrvale ehitatud sammastele tugineva lahtise varjualusena (sellest nimetus ka rehialune), mis edasiselt said kindlad palkseinad. 18.saj valgustuslikus õhkkonnas hakkas baltisaksa avalikkus rõhutama pimedate suitsutubade ebatervislikkust. Tehti ettepanek avalikkusele hakata rehielamuid asendama rehest lahus seisvate korstanaga elamutega. See üritus vaibus aadli vastuseisu tõttu. 2.4.Taluhooned uuenevas ühiskonnas Taluarhitektuur oli järjest enam mõjutatud üldisest 19.saj II poole majanduslikust ja kultuurilisest arengust, nt ehitustehnika täiustumine, uute ehitusmaterjalide tulek. Aina enam levis ilma pähikuteta puhas- ehk tappnurk. Eluhoonete seinad tahuti nii seest kui ka väljast siledaks. Aknad ja uksed tehti senisest suuremad ja tugevama raamistusega
kihelkonna keskustesse ehitatud kivikirikud; keskaegsed linnad); - Rootsi aeg (rahuperiood kuni 17. saj teine pool) (mõisate asukohad, hävitatud külade asukohad; kirikud, kirikuaiad); - Vene keisririigi aeg (Põhjasõjast kuni 20. saj alguseni) (piirid talumaa ja mõisamaa vahel; uued krundipiirid, kiviaiad põldude vahel ja servas, karjatänavate ääres; suurtalude elumajad rehest ja laudast eraldi (Lõuna-Eesti); maaparandus, kuivendus; enamik mõisakeskusi, karjamõisad; kirikukülad (kihelkonnakeskused); vene õigeusu kirikud, koolid; vallamajad; raudteed ja raudteeasulad; tööstused ja tööstusasulad (Kärdla); muud alevikud; piirivalvekordonid, sõjaväerajatised); - Iseseisvusaeg (1918-1940) (asunduskülad ja talud endistel mõisamaadel;
·Liivi Sõja alguseks oli Eesti territooriumil juba 486 mõisat ·19. sajandi keskpaiku oli Eestis umbes 1120 mõisat. Keskajast uusajani kujutas mõis endast tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju. Seal asus ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - foogt või siis maarahva hulgast tööde juhatajaks värvatud kubjas. Mõisa omanikud ise elasid linnades või ordu-ja piiskopilossides. Mõisa hoonestik koosnes elumajast ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Nende ehitustehnika põhines olulises osas maarahva ehitustraditsioonidel. Talutubadest erinesid mõisa eluruumid siseplaani, klaasakende ja kohati tapetseeritud seinte poolest. 15.-16. sajandi vahetusest hoogustus teoorjusliku mõisamajanduse areng, kuna kujunesid soodsad tingimused vilja eksportimiseks Läände ning mõisnikel tekkis majanduslik huvitatus oma põldude laiendamiseks. See olenes aga talupoegade tööjõust, sest selleks ajaks oli teotöö
2010. a foogt või kubjas. Mõisnikud elasid ise, vähemalt talveajal, kas linnades või ordu- ja piiskopilinnustes (sisuliselt olid needki mõisad - suurmõisad, jäädes nendeks ka edaspidi). Sellepärast koosnes tavalise mõisa hoonestik elumajast, mida algusest peale kutsuti mõisa häärberiks ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Tollal (17. saj) olid mõisad välimuselt paljus talude sarnased: häärber oli õlgkatusega 1-korruseline palk- või kivihoone, parki ei olnud. Üsna rustikaalne lahendus, võib selle kohta öelda. Talurahva rehielamust erines see vaid oma Saksamaa elamutüübi mõjul rajatud siseplaani poolest (paljud sisserändajad-mõisnikud olid pärit Saksamaalt). Hiljem, stiilsete peahoonete - härrastemajade ja losside tekkides jäi häärber enamasti valitseja või teenijate majaks
annaabi.ee 
