Silindris aga paiknes kolb. Kolbi liigutanud aur pidi ka silindrist väljuma. Selleks oli aurumasinaleehitatud eriline korsten, mille kaudu juba kasutatud aur välja juhiti. Liikuv kolb pani omakorda liikuma kepsi ning vända. Vända liikumine aga pani liikuma kas ratta või muu mehhanismi, mida liigutada sooviti.Sellist mehhanismi võib nimetada auru jõul töötavaks "mootoriks".Aurumasinaid oli võimalik kasutada mitmel otstarbel. Näiteks kasutati vilja peksmisel auru-rehepeksumasinaid. Loomulikult kergendas see suuresti põllutööliste vaeva. Esimene selline rehepeksumasin toodi Eestisse 1867. aastal. Aurumasinaid kasutati ka sõiduvahenditena.Kütusena kasutati aurumasinates peamiselt tahkeid kütuseid, sest vedelkütuseid sel aja enamasti ei tuntud. Tahket kütust kulus aga katlas palju ning masinat oli tarvis üsna tihti laadida.
Silindris aga paiknes kolb. Kolbi liigutanud aur pidi ka silindrist väljuma. Selleks oli aurumasinale ehitatud eriline korsten, mille kaudu juba kasutatud aur välja juhiti. Liikuv kolb pani omakorda liikuma kepsi ning vända. Vända liikumine aga pani liikuma kas ratta või muu mehhanismi, mida liigutada sooviti. Sellist mehhanismi võib nimetada auru jõul töötavaks "mootoriks". Aurumasinaid oli võimalik kasutada mitmel otstarbel. Näiteks kasutati vilja peksmisel auru-rehepeksumasinaid, mis kergendas suuresti põllutööliste vaeva. Esimene selline rehepeksumasin toodi Eestisse 1867. aastal. Aurumasinaid kasutati ka sõiduvahenditena. Kütusena kasutati aurumasinates peamiselt tahkeid kütuseid, sest vedelkütuseid sel aja enamasti ei tuntud. Aurumasinate kasutuselevõtt pani alguse tööstuse laiaulatuslikule arengule. Tööd, mis enne tehti käsitsi, oli võimalik teha masinaid kasutades. Kuna tööstus arenes, tekkis järjest
Igaühel olid omad tööd meestel tavaliselt põllutööd, metsatööd. Naistel oli toit, loomad, riided ja lapsed, juhtus ka, et pidi olema põllutöödel.Vanim maaharimisviis oli alepõllundus. Parema saagi saavutamiseks jäeti maa puhkama ehk kesaks. Vanimateks teraviljadeks oli oder ja nisu. Hiljem hakati kasvtama kaera, peamiselt loomadele.Kõige raskem töö oli suve lõpul ja sügisel oli rehepeks. Töö läks kergemaks kui hakati taludesse muretsema rehepeksumasinaid. Teine raske töö oli loomakasvatus. Töö ja veoloomadeks olid hobused ja härjad. Oli ka teisi loomi, näiteks lehmad, nad andsid piima. Mida aeg edasi, seda paremaks läks ka loomakasvatus tuli rohkem loomi ja elu oli parem.Kolmas raske töö oli heinategu. Heinatööde algus sõltus eelkõige ilmast, tavaliselt loeti heinaajaks ajavahemiku jaanipäevast jaagupipäevani. Vanarahvas ütles, et Jaagup lööb raudnaela heinakõrde, mis tähendas, et hein muutus raskelt niidetavaks
liikumisega seostatud liikumise väntvõllilt; klappidega aurumasinas teevad seda klapid, mida käitab jaotusvõll. Otsevooluaurumasinas laseb auru silindrisse siiber. Aur väljub silindri keskel olevatest avadest. Aurumasina kasutuselevõtt oli majanduse kiire arengu üks trumpe (esmalt Suurbritannias, hiljem mujal). Ainsa jõumasinana püsis ta veonduses ja tööstuses kogu 19. sajandi. Aurumasinaid oli võimalik kasutada mitmel otstarbel. Näiteks kasutati auru- rehepeksumasinaid vilja peksmisel. Loomulikult kergendas see suuresti põllutööliste vaeva. Esimene selline rehepeksumasin toodi Eestisse 1867. aastal. Kütusena kasutati aurumasinates peamiselt tahkeid aineid, sest vedelkütused olid sel ajal suhteliselt tundmatud. Tahket kütust kulus palju ning sõidukitel oli tarvis tihti peatusi teha, et kütet juurde võtta. Kuna ühiskonna
Lõikus. Lõikusaeg kestis 4 nädalat ja tihti kattus ajaliselt heinatööga. Vilja lõigati sirbiga ja seoti vihku. Seda tegid naised ja lapsed. Lapsed korjasid ka mahavarisenud viljapäid. Vihkude kokkutassimine ja aunadesse panek oli enamasti meeste töö. Kui lõikusele nõuti abiteolisi, oli talust väljas korraga 4 inimest. Rehepeks. Seda peeti kõige raskemaks tööks, sest toimus umbses ja tolmuses ruumis ning enamasti öösiti. Ainult üksikutes mõisates peksti reht päeval. Rehepeksumasinaid kasutati väga vähe. Rehepeksuga alustati augustis, heal juhul lõpetati mardipäevaks, kuid võis venida veebruarini. Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud), kellele abiliseks anti mõni teoline.
Vilja lõigati sirbiga ja seoti vihku. Seda tegid naised ja lapsed. Lapsed korjasid ka mahavarisenud viljapäid. Vihkude kokkutassimine ja aunadesse panek oli enamasti meeste töö. Kui lõikusele nõuti abiteolisi, oli talust väljas korraga 4 inimest. Rehepeks. Seda peeti kõige raskemaks tööks, sest toimus umbses ja tolmuses ruumis ning enamasti öösiti. Ainult üksikutes mõisates peksti reht päeval. Rehepeksumasinaid kasutati väga vähe. Rehepeksuga alustati augustis, heal juhul lõpetati mardipäevaks, kuid võis venida veebruarini. Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid
annaabi.ee 
