Köler oli rahvusliku ärkamisaja esimese puhangu palvekirjaliikumise - üheks keskseks kujuks. Tema eestvedamisel toimus 1864. aastal isatalus tähtis ,,Lubjasaare koosolek", kus otsustati saata keisri Aleksander II juurde saatkond palvekirjaga, milles juhiti tähelepanu üle jõu käivatele maksudele ja kohalike võimude omavolitsemisele. Neil aastail oli Köler mitmel korral Peterburis eesti talupojadelegatsioonide juhendaja, kui need palvekirjade- ja reformiettepanekutega valitsuse poole pöördusid. Eesti rahvusliku liikumise kõrgajal koondas Köler enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku ning osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes. Köleri ümber koondunud "Peterburi rahvasõprade" rühmitus oli tihedas kontaktis Kreutzwaldi, Jakobsoni, Hurda ja teiste rahvusliku liikumise juhtidega. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele.
Köler oli rahvusliku ärkamisaja esimese puhangu palvekirjaliikumise - üheks keskseks kujuks. Riskeerides vabadusega, toimus just tema eestvedamisel 1864. aastal tema isatalus tähtis ,,Lubjasaare koosolek", kus otsustati saata keisri Aleksander II juurde saatkond palvekirjaga, milles juhiti tähelepanu üle jõu käivatele maksudele ja kohalike võimude omavolitsemisele. Neil aastail oli Köler mitmel korral Peterburis eesti talupojadelegatsioonide juhendaja, kui need palvekirjade- ja reformiettepanekutega valitsuse poole pöördusid. Eesti rahvusliku liikumise kõrgajal koondas Köler enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku ning osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes. Köleri ümber koondunud "Peterburi rahvasõprade" rühmitus oli tihedas kontaktis Kreutzwaldi, Jakobsoni, Hurda ja teiste rahvusliku liikumise juhtkujudega. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele.
palvekirjaliikumise - üheks keskseks kujuks. Riskeerides vabadusega, toimus just tema eestvedamisel 1864. aastal tema isatalus tähtis ,,Lubjasaare koosolek", kus otsustati saata keisri Aleksander II juurde saatkond palvekirjaga, milles juhiti tähelepanu üle jõu käivatele maksudele ja kohalike võimude omavolitsemisele. Neil aastail oli Köler mitmel korral Peterburis eesti talupojadelegatsioonide juhendaja, kui need palvekirjade- ja reformiettepanekutega valitsuse poole pöördusid. Eesti rahvusliku liikumise kõrgajal koondas Köler enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku ning osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes. Köleri ümber koondunud "Peterburi rahvasõprade" rühmitus oli tihedas kontaktis Kreutzwaldi, Jakobsoni, Hurda ja teiste rahvusliku liikumise juhtkujudega. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele.
Köler oli rahvusliku ärkamisaja esimese puhangu palvekirjaliikumise - üheks keskseks kujuks. Riskeerides vabadusega, toimus just tema eestvedamisel 1864. aastal tema isatalus tähtis ,,Lubjasaare koosolek", kus otsustati saata keisri Aleksander II juurde saatkond palvekirjaga, milles juhiti tähelepanu üle jõu käivatele maksudele ja kohalike võimude omavolitsemisele. Neil aastail oli Köler mitmel korral Peterburis eesti talupojadelegatsioonide juhendaja, kui need palvekirjade- ja reformiettepanekutega valitsuse poole pöördusid. Eesti rahvusliku liikumise kõrgajal koondas Köler enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku ning osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes. Köleri ümber koondunud "Peterburi rahvasõprade" rühmitus oli tihedas kontaktis Kreutzwaldi, Jakobsoni, Hurda ja teiste rahvusliku liikumise juhtkujudega. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal langeski rahvusliku liikumise juhtimise ränk koorem Johann Köleri õlgadele.
Jaanuari viimastel päevadel algasid mõisates moonakute streigid. Kuni märtsi lõpuni toimus mõisates ca 120 ülesastumist. Mõnel pool tehti järeleandmisi, mõnes kohas mitte, mõnes üksikus kohas jõuti ka üsna vägivaldsete tegudeni (nt Alatskivil peksti mõisavalitseja maja segi, ja süütati mõisale kuuluvaid küüne). Oluliseks päevaks revolutsiooni laienemise teel oli 18.02. Nikolai II kirjutas alla manifestile, millega lubas kõigil riigiametnikel pöörduda reformiettepanekutega valitsuse poole. Manifestiga sisuliselt legaliseeriti rahvakoosolekud. Vesi revolutsiooniliste jõudude veskile. Üle kogu maa algasid rahvakoosolekud. Juhtivad Eesti ajalehed soodustasid poliitika imbumist rahvasse (avaldasid näidispalvekirju). Esimesena tegi seda, küll üsna tagasihoidlikult, Postimees (haridusteemaline). Mai lõpus avaldas oma tüüppalvekirja ka Tartu ajaleht Uudised. Selles pöörati põhitähelepanu maareformile. Jaanipäeva paiku avaldas palvekirja ka Teataja (selles
annaabi.ee 
