Lühisoovitused plagieerimisest hoidumiseks: - Võõrast teksti kasutades tuleb kindlasti viidata. - Tuleb vältida viitamist tööle teise autori teose kaudu. - Ka enda varasematele töödelde tuleb viidata. - Kõik tsitaadid tuleb alati eristada ning viidata. - Tsitaat peab alati vastama täielikult originaalile. - Märgete tegemisel tuleb juba kirja panna tsitaadid ning viited neile. - Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja millised on kommentaarid. - Refereeringut tuleb võrrelda originaaltekstiga.
modernne, tahes-tahtmata). Fakte pole vaja Faktidega on vaja põhjendada oma seisukohad. Pole vaja vahet teha refereeringul ja tsitaadil Refereeging on oma sõnadega autori mõtte edastamine, aga tsitaat on täpne autori lause. Refereerimisel võib lause mõte muutuda ja refereeringut tuleks kasutada siis, kui tsitaat ei sobi sinu teksti konteksti. Komad panen tunde järgi Üte, kiil, lisand, täiend, liitlause, põimlause, lauselühend. Eesti keeles on palju reegleid ja ka erandeid, mida tunde järgi ei ole võimalik õigesti panna.
II kooliastmes julgustab õpetaja õpilast võõrkeeles suhtlema, suurendades suulise suhtluse kõrval järk-järgult kirjalike tööde mahtu. Kuulamis- ja rääkimisoskuse kõrval muutuvad tähtsaks ka lugemis- ja kirjutamisoskus. Kui osaoskuste järjekord on samasugune kui I kooliastmes. 21. Tuua näide iga osaoskuse arendamise kohta (ül tüüp, nimetus ja seletus, mida see tähendab, mis eesmärgi ja mis vanuses lastega teha) vt P. Kärtneri metoodikavihikute refereeringut. Praktiline ülesanne. 22. Otsene ja kaudne vigade parandamine. Vigade parandamine: otsene ja kaudne; - tuleb õige sõnastus ette näidata, - keskenduda korraga ainult ühele veale, keskenduda sagedamini esinevatele vigudele, keskenduda tähendust muutvatele vigadele ning - julgustada õpilast ise oma vigu parandama ja jälgima kõnet; - nõuda tervikfraasidega või pikemate lausetega kõnelemist; - koondada eri struktuurid tabelisse, et silme eest oleks;
Viidata ei ole vaja üldtuntud seisukohtadele. Viidatav tekstiosa peab olema täpselt identifitseeritav. Selle tagamiseks viidatakse üldjuhul le- hekülje täpsusega. Kui korraga viidatakse mitmele allikale, esitatakse viites kõik, ning eraldatak- se need semikooloniga. Teiste autorite seisukohtadele ja andmetele viidatakse kas refereeringute või tsitaatidena. Refereering annab teise autori mõtte edasi vabas vormis, tavaliselt kokkuvõtlikult või kommen- teerivalt. Refereeringut kasutatakse siis, kui tsitaat oleks liiga ulatuslik ega suudaks mõtet tervi- kuna kompaktselt edasi anda. Refereerida tuleb nii, et oleks selge, missugused mõtted kuulu- vad refereerijale ning millised refereeritava töö autorile. Refereeringu allikale tuleb viidata. Re- fereeringu puhul ei pea kasutama jutumärke. 12
kasutada tuleb oskuskeelt, väljakujunenud terminoloogiat; vältida võõrsõnadega liialdamist, samuti tõlkevääratusi; vältida tuleb kõnekeelt, slängi või mõttetuid stampväljendeid. Olevikku ja minevikku ei tohi kasutada segiläbi. 12 7. REFEREERIMINE JA TSITEERIMINE Refereerimine tähendab teise autori teksti, seisukohtade oma sõnadega ning konspekteerivas vormis esitamist. Refereeringut võib kommenteerida või pakkuda välja omapoolseid seisukohti. Peab olema selge, kus on refereeritav osa, kus uurimuse koostaja seisukohad. Ulatuslik refereering nõuab autori nime märkimist ja lõpeb kasutatud kirjandusele viitamisega (autor, aasta, lehekülje number). Sobivaks määratluseks võib pidada sotsioloog Robert Mertoni käsitlust, kes määratles gruppi kui kogumit, milles inimesed teatud viisil üksteisega koos tegutsevad, samas
teksti vastavalt oma sõnastusstiilile. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, küll on aga vajalik viitamine allikale või autorile. Ulatuslikum refereering algab autori nime mainimisega ja lõpeb viitega kasutatud kirjandusele. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb viide enne lauset lõpetavat punkti, kui aga tervest lõigust, siis pärast punkti. Lubamatu on esitada refereeringu pähe jutumärkideta tsitaati või refereeringut, kus on originaaltekstiga võrreldes asendatud ainult mõni sõna või sõnavorm. Uurimistöödes kasutatakse autori valikul ühte kahest viitamissüsteemist: · numbrilist viitamist; · nime/aasta viitamist, Numbriline viitamine põhineb kasutatud kirjanduse tähestikulisel loetelul: nurksulgudes tuuakse ära viitekirje järjekorranumber kasutatud kirjanduse loetelus ja leheküljed. Järjekorranumbri ja leheküljenumbri vahel on koolon ja tühik. Näide:
uurimistöös. Tema juhendamisel valmis 1960-70 aastatel ka rida diplomitöid, mis olid pühendatud Eesti perekonnanimede ajaloo, hingeloendite, kirikuraamatute ja eesti talurahvagenealoogia uurimisele. Balti kroonikate väljapaistev asjatundja S. Vahtre on kroonika mõiste määratlemisel lähtunud konkreetsetest materjalidest: Balti ajaloo kirjutust silmas pidades võiksime kroonikaks lugeda eelkõige niisugust seostatud jutustust, refereeringut ajaloolistest sündmustest, reeglina nende toimumise kronoloogilises järjekorras, mis algab hiljemalt sakslaste tulekuga Väina jõele 12. Sajandil ja ulatub autori kaasajani. 3. Kroonikate eripärad ajalooallikatena. Kroonika d-sündmuste kirjeldused kronoloogilises järjekorras. Ordumeeste väljamõeldised. Kroonikates ei avata sündmuste seoseid ega põhjuseid, kuid neil on mingi süzeeline liin ja läbiv idee. Vahet on tehtud surnute ja elavate kroonikate vahel. Surnute
annaabi.ee 
