oksüdatsiooniastmes (st see saab ainult kahaneda). nt: F2, O3 keemiline element saab käituda ainult redutseerijana, kui ta on oma madalaimas oksüdatsiooniastmes (st see saab ainult kasvada). nt: Ca, Fe nii oksüdeerijate kui redutseerijatena käituvad nt K2SO4, FeSO4, CH3CH2OH poolreaktsioonid – redoksreatsiooni osad, mis iseseisvalt ei eksisteeri. osalevad redutseerija ja oksüdeerija moodustavad redokspaari. Fe2+ (aq) →Fe3+ (aq) + e- redokspaar Fe3+ / Fe2+ Redoksprotsessis osaleb kaks redokssüsteemi (poolelementi), kumbki koosneb mingi elemendi oksüdeeritud vormist (st. oksüdeerijast) ja redutseeritud vormist (st. redutseerijast). Redoksprotsessis reageerivad omavahel ühe redokssüsteemi oksüdeeritud vorm ning teise redokssüsteemi redutseeritud vorm. Redoksprotsessi tasakaal on nihutatud vähemaktiivse oksüdeerija ja vähemaktiivse redutseerija tekke suunas. redoksreaktsiooni tasakaalustamine:
kasutamist laadima. Kütuseelement – primaarpatarei, millesse lähteaineid saab pidevalt lisada. Sageli kasutavad kütuseelemendid põlevkütuseid (vesinik, metanool, metaan jne) Standardpotentsiaal. Kui kõik osalevad ained on standardolekus, on tegemist elemendi standardpotentsiaaliga. Standarpotentsiaalide kokkuleppeline nullpunk on vesinikelektrood. Mida positiivsem on elektroodi potentsiaal, seda paremini tarbib poolreaktsioon elektrone ja seda tugevam oksüdeerija on redokspaar. Mida negatiivsem on elektroodi potentsiaal, seda kergemini loovutab poolreaktsioon elektrone ja seda tugevam redusteerija on redokspaar. Tugevamad redutseerijad asuvad perioodilisuse süsteemis kahes esimeses rühmas. Tugevamad oksüdeerijad asuvad fluori lähedal. Mida negatiivsem on redokspaari standardpotentsiaal, seda tugevam redutseerija ta on. Metallide pingerida: (tugevad) Li Na Mg Al Zn Fe Sn Pb (H) Cu Ag Au (nõrgad redutseerijad) Seos tasakaalukonstandiga
O(0), Cl(0), Fe(III), Cr(VI), Mn(IV), Mn(VII), N(V), N(III), S(0), S(IV), S(VI) ja Taandavad (annavad meelsasti elektrone ära) on H(0), Fe(0), Mg(0), Fe(II), Cr(II), Mn(IV), Ni(III), Cl(-I), S(0), S(-II), S(IV). Nagu näha, vabade elementide oksüdatsiooniaste on null, elemendid vahepealses oksüdatsiooniastmes võivad sõltuvalt tingimusist olla nii oksüdeerijad kui ka taandajad. Üldine reegel on: oksüdeerimine ei toimu kunagi ilma taandamiseta, moodustub konjugeeritud redokspaar. Siin on otsene analoogia happe – aluse tasakaaluga. Näit. pliisulfiidi oksüdeerimine lämmastikhappega, vt.N.Katt, lk.44 (2000 a) Redoksreaktsioonide tasakaalustamine põhineb laengu jäävusel: saadud elektronide arv võrdub loovutatud elektronide arvuga. Keerulistes redoksreaktsioonides tavaliselt esineb kolmanda komponendina vesi. Taoliste reaktsioonide tasakaalustamiseks on 2 meetodit – 1) otsene reaktsioonis osalevate elektronide bilansi koostamine ja 2) poolreaktsioonide meetod
53. Tuntumad tugevad oksüdeerijad ja redutseerijad. Redoksreaktsioonide tasakaalustamine, osavõrrandid (poolreaktsioonide võrrandid). Redoksreaktsioonide tasakaalustamise pohimote: liidetud ja loovutatud elektronide arvud on vordsed. oksudeerija ja redutseerija maaratakse oksudatsiooniastme muutuse jargi. Poolreaktsioonid on redoksreaktsiooni osad, mis iseseisvalt ei eksisteeri. Poolreaktsioonis osalevad redutseerija ja oksudeerija moodustavad redokspaari. Fe 2+ (aq) Fe 3+ (aq) + e- redokspaar Fe3+ / Fe2+ 54. Mis on standardpotentsiaal? Kuidas on seotud standardpotentsiaalid ja oksüdeerijad (redutseerijad)? Standardpotentsiaal defineeritakse standardse vesinikelektroodi kui ANOODI suhtes ehk kui redutseerumisreaktsiooni potentsiaal. Mida positiivsem on standardpotentsiaal, seda tugevam on vastavas poolreaktsioonis elektroni liitmise tendents tegemist on tugeva oksudeerijaga. Mida negatiivsem on standardpotentsiaal, seda tugevam on vastavas
elektronide transpordis osalevad valgulised kompleksid.: Elektronide liikumisel NADH/FADH2 lt hapnikule iga vaheülekandja kõigepealt redutseerub omandades elektroni ja seejärel oksüdeerub, andes elektroni järgmisele vaheühendile. Seega iga ülekandja esineb vaheldumisi oksüdeerunud ja redutseerunud vormis, mida nim redokspaariks. Mis määrab redokspaaride järjekorra elektronide ülekandes, sõltub redokspaari afiinsusest elektroni suhtes. Väiksema afiinsusega redokspaar annab elektronid suurema afiinsusega redokspaarile. Afiinsuse mõõduks on redokspotentsiaal, mida väljendatakse voltides. Mida negatiivsem on redokspotentsiaal, seda väiksem on afiinsus elektroni suhtes ja seda parem elektroni doonor redokspaar on. mtETAS-s seega elektronide liikumine toimub negatiivsema redokspotentsiaaliga redokspaaridelt positiivsema redokspotentsiaaliga paaridele. NADH-CoQ reduktaasne kompleks (nn kompleks I), · suktsinaat-CoQ reduktaasne kompleks (kompleks II),
saaksid võrdseteks. Leitud arvud ongi vastavate elementide (ainult nende aatomite, mille oksüdatsiooniaste muutus!) kordajateks. 4. Aseta need võrrandisse vastavate valemite ette. 5. Ülejäänud kordajad leia tavalisel teel. (Jäta viimaseks hapnik, et seda kasutada kontrolliks). Poolreaktsioonid on redoksreaktsiooni osad, mis iseseisvalt ei eksisteeri. Poolreaktsioonis osalevad redutseerija ja oksüdeerija moodustavad redokspaari. Fe 2+ (aq) Fe 3+ (aq) + e- redokspaar Fe3+ / Fe2+ 53. Mis on standardpotentsiaal? Kuidas on seotud standardpotentsiaalid ja oksüdeerijad (redutseerijad)? Standardpotentsiaal defineeritakse standardse vesinikelektroodi kui ANOODI suhtes ehk kui redutseerumisreaktsiooni potentsiaal. Mida positiivsem on standardpotentsiaal, seda tugevam on vastavas poolreaktsioonis elektroni liitmise tendents tegemist on tugeva oksüdeerijaga. Mida negatiivsem on standardpotentsiaal, seda tugevam on vastavas poolreaktsioonis
transpordis osalevad valgulised kompleksid. Elektronide liikumisel NADH/FADH2-lt hapnikule iga vaheülekandja kõigepealt redutseerub omandades elektroni ja seejärel oksüdeerub, andes elektroni järgmisele vaheühendile. Seega iga ülekandja esineb vaheldumisi oksüdeerunud ja redutseerunud vormis, mida nimetatakse redokspaariks. Mis määrab redokspaaride järjekorra elektronide ülekandes, sõltub redokspaari afiinsusest elektroni suhtes. Väiksema afiinsusega redokspaar annab elektronid suurema afiinsusega redokspaarile. mtETA- s toimub seega elektronide liikumine negatiivsema redokspotentsiaaliga redokspaaridelt positiivsema redokspotentsiaaliga paaridele. - NADH-CoQ reduktaasne kompleks (nn kompleks I) - Suktsinaat-CoQ reduktaasne kompleks (kompleks II) - CoQH2-cyt c reduktaasne kompleks (kompleks III) - Cyt c oksüdaasne kompleks (kompleks IV)
osalevad valgulised kompleksid. Elektronide liikumisel NADH/FADH2-lt hapnikule iga vaheülekandja kõigepealt redutseerub omandades elektroni ja seejärel oksüdeerub, andes elektroni järgmisele vaheühendile. Seega iga ülekandja esineb vaheldumisi oksüdeerunud ja redutseerunud vormis, mida nimetatakse redokspaariks. Mis määrab redokspaaride järjekorra elektronide ülekandes, sõltub redokspaari afiinsusest elektroni suhtes. Väiksema afiinsusega redokspaar annab elektronid suurema afiinsusega redokspaarile. mtETA-s toimub seega elektronide liikumine negatiivsema redokspotentsiaaliga redokspaaridelt positiivsema redokspotentsiaaliga paaridele. - NADH-CoQ reduktaasne kompleks (nn kompleks I) - Suktsinaat-CoQ reduktaasne kompleks (kompleks II) - CoQH2-cyt c reduktaasne kompleks (kompleks III) - Cyt c oksüdaasne kompleks (kompleks IV) Mis toimub elektronide transpordi ja oksüdatiivse fosforüleerumise lahutamisel?
annaabi.ee 
