Tal on armsad suured tumepruunid silmad, ning ta on väga pehme. Tüsedust on tal piisavalt ja talvel tal külm ei hakka. Ta on ikka parajalt paks, nagu Karlsson Katuselt, võibolla isegi paksem. Välimus ei ole tal väga kiita, mistõttu tunnen ma end tema kõrval lausa iluduskuningannana. Kaelas on tal sikk punane lips, mis muudab ta välimuse palju paremaks. Ma pole teda kunagi ilma selleta näinud, see on ta firmamärk. Enne oli tal peas ka päkapikumüts aga selle ma rebisin talt peast, sest see ei meeldinud mulle, sest see oli liiga väike ta suure pea jaoks ja pealegi ta ei võtnud seda kunagu siseruumis peast ning see on väga ebaviisakas. Kui ma teda nii kirjeldan, siis miks ta mu parim sõber on? Sellepärast, et ma võin talle kõigest rääkida ja ta alati kuulab mind. Ta kunagi ei sega mu jutule vahele, mistõttu ma saan alati talle oma südant puistada ja end tühjaks rääkida, kartmata et ta midagi halba mulle ütleb
tobe ja tüütu ning just seepärast ajavad need sissejuhatavad read turtsuvalt naerma. Järgmiste ridadega minu oma pole kunagi / kusagil ära käinudki / ... / nii et ma tõepoolest / ... / palusin tal ära minna hakkab luuletuse negatiivne toon kiirelt tagasi tulema. Eriti karmi ja sõjaka (esma)mulje loomingust loob autor oma elava ja raevuka kirjeldusega sellest, kuidas luule- mina tapab oma sisemise lapse, justnagu kasutaks ta päriselt füüsilist vägivalda ühe väikese olevuse kallal: rebisin küljest ta käed, ta nuuksus / kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas / trampisin kööginoaga ta rindkere tükkideks, ta hingeldas / kiskusin tangidega keele välja, ta kõneles / viimaks keerasin ta kaela kaheksaks. Negatiivsus jätkub minu jaoks ka tapatööle järgnevate ridadega nüüd on hea ja lihtne / ärkan üles, lähen tööle / tulen koju, lähen magama / ... / elu on ilus!, mis oma retoorilise lõpuhüüdega tekitab tühja ja vastiku tunde, sest
tagapool koos pillimehega ja lõbutsesid. Kõndisime pikalt. Ennem veel Kivimäele jõudmist käis Villu kodust läbi ja võttis lõhkeainet kaasa. Villu läks kivi juurde ja kohmitses seal koos Mikuga. Veel ennem, kui mehed ära joosta jõuavad käib hirmus pauk ja mürts ning mehed lendasid mõlemad kivist kaugele. Villu oli maas ja lamas, nagu surnu. Ta käsi oli kõvasti viga saanud ja silm ka. Jooksin ruttu sinna ning rebisin oma seeliku küljest riba, et ta haavu siduda. Keegi teine ennast ei liigutanud. Tegutsesime Mikuga nagu oleksime kahekesi. Villu toimetati linna haiglasse, sest tal olid suured vigastused. Kui Jaan linnast tagasi jõudis küsisin temalt kohe Villu ja tema silmakohta, et kas ta jääb pimedaks. Aga ta pidavat ikka nägema veel, kuid kehvasti. Tundsin süüd ja piinlikkust ja olin väga kurb. Ükspäev rääkisin isaga, et mida ta arvab, kui küsiksin Villut Kõrbojale peremeheks,
rullisin sellest umbes viie sentimeetri pikkuse peenikese ussi, mille kinnitasin samuti lobri appi võttes küünlajala aluse külge. Siis võtsin väikese tüki pehmet savi ning surusin selle läbi metallsõela. Saadud peenikesed ribad kinnitasin lobri abil ettevaatlikult ussikese otsa külge, et saadud peenikesi jupikesi mitte kokku litsuda. Sel viisil sain valmistada pillirootuti. Nüüd võtsin käsile viimase savitüki, mille küljest rebisin kaks ühesuurust tükki ja voolisin mõlemad väikeste kolmnurgakeste kujuliseks (luige tiivad?) ning panin hetkeks kõrvale. Seejärel voolisin suuremast tükist välja voolima väikese luige keha, kaela ja pead
lgu punkteeriva ristimrgi,ja seejrel ta lihsalt kadus. Lk 355 Ma olin lootnud,et minu lahkumist nhes Argo lollitegemistuju le lheb,aga laevatekile viivat ust avades olin ma ikka ksi ja seeprast polnudki sellel,mis jrgnes,lpuks htki teist tunnistajat peale minu.Libetast trepist alla tagasi komberdades ngin ma,et keegi kll passib selle ukse krval,kust ma enne laevatekile olin astunud,aga mul ei olnud aega uurida,kes see on,sest ma rebisin ukse hooga lahti ning astusin le keha ldisedes tagasi helevalgesse laevakoridori. Lk 356 Kas te jtate selle laeva seisma ja lhete teda otsima?ksisin ma mehelt,kes oli ilmselt laeva kapten,sest ta oli nii kuradi thtis,et tema asemel vastas mulle hoopis keegi teine,vikem vend,kes siis kukkus pikalt ja laialt seletama,kuidas nad kigepealt mu teate televatavust kontrollivad,kuidas nad pavad selgusele juda,kes see hppaja reisjate nimekirja alusel viks
"Ole rahulikult! Sa saad terveks! Lõpuks ometi! Ma olen nii rõõmus! Näe, Leedi tuleb ka sind lohutama ja õnnitlema!" ütles Andres rõõmsalt ja suudles mind põsele. "Post!" karjus keegi ukse taga ja pistis ukse küljest olevast august sisse tänase posti. "Aitäh!" hõikas Andres vastu ja tõi posti minu kätte. "Oi, mulle on kiri!" ütlesin imestunult ja lugesin ümbrikult aadressi. See oli mu ema! Ma polnud oma emast kuulnud aastaid, ligi kümme aastat juba! See oli liigutav! Ma rebisin ümbriku lahti ja võitsin seal välja kirja ja postkaardi. Postkaart oli mulle sünnipäevaks. See kaart oli väga ilus! Vaatasin kirja ja hakkasin seda uudishimuga lugema: "Kallis Jasmiin! Tütreke... Ma tean, et olen olnud alatu ja pole sulle helistanud, kirjutanud, ega sulle külla tulnud. Mul pole olnud kerge. Nüüd, kus olen väga vana ja väga haige, sain lõpuks kirjutatud. Ma ei tea, kas ma siis veel elus olen, kui sa seda kirja loed, aga tea, et ma armastan sind väga ja alati
Becky ei arvanud, et Tom pä aseb kimbatusest vätega, nagu poleks ta tinti raamatule pillanud, ja türukul oli õgus. Eitamine tegi asja Tomile veel halvemaks. Becky oli oletanud, et ta on rõ omus selle üe, ja pü udis uskuda, et ta ongi rõ omus, kuid leidis, et ta ei ole selles kindel. Kui asi läs hoopis halvaks, oli tal tung ües tõsta ja Alfred Temple'it väja anda, kuid ta võtis end kokku ja oli vait, mõldes endamisi: «Tema üleb kindlasti, et mina pildi käki rebisin. Ma ei üle sõagi, olgu kas võ tema elu kaalul!» Tom võtis nahatäe vastu ja liks oma kohale tagasi, kuid sugugi mitte masendatult, sesl ta pidas võmalikuks, et ta oli vallatust tehes ise kogemata õikule tinti pillanud. Ta oli eitanud seda vaid vormi päast ja et see oli kombeks, j a oli põimõte päast eituse juurde jä anud. Mö odus terve tund. Õetaja istus tukkudes oma troonil ja õk oli täs uinutavat õpimissuminat
annaabi.ee 
