Sellest saadakse kütteainet, kasutatakse kasvupinnana kultuurtaimedele, pannakse alla loomadele, kasutatakse aianduses ning on ka keemiatööstuses tooraineks. Turbast toodetakse väetisi, vaikusid, aktiivsütt, piiritust ja värvaineid. Turbavarud vähenevad pidevalt ja selle uue moodustumine on väga aeglane protsess aastas tekib juurde vaid umbes 1mm turvast. Turba kasv aeglustub ka tänu kliima soojenemisele. Turbamuda kasutatakse veel mitmekesise raviainena, mis leiab üha enam kasutamist. Väärtuslikud on ka ravimtaimed, näiteks huulhein ja toiduks erinevad rabamarjad. Enamik looduslikke rabasid on aga looduskaitse all ja nende ohustamine pole muutunud väga tõsiseks, peamiselt rabade haruldase ja ohustatud liikide pärast. Inimesed rajavad rabadesse ka matkaradasid, seda enamasti huviliste jaoks ja raba tundmaõppimiseks. Raba toiduahelaid on vähe ja need on lühikesed, kuna seal elab vähe liike. Näiteks:
Peale seda avastust on leitud selliseid baktereid umbes paarkümmend liiki. Ka on leitud super-vihmaussid, kes elavad endiste kaevanduste reostatud maapinnas, nad suudavad elada ülimürgises pinnases. Nad söövad mürgiseid metalle, sealhulgas ka arseeni, mida nad söövad päevas umbes 30 korda rohkem enda kehakaalust. AJALUGU Arseeniühendeid tunneb inimkond juba enam kui 4000 aastat. Ammustel aegadel kasutati neid Indias ja Kaug-Ida maades vasesulamite saamisel, raviainena ja ka mürgina. Esimene kes puhtakujulise arseeni elemendina eraldas oli Albertus Magnus, keda ühtlasi peetakse arseeni avastajaks. Egiptuses hävitati arseeniühendite abil viljasaaki kahjustavaid hiiri ja rotte, rotimürgina kasutatakse arseeni ka praegu. Arseeniväävliühendid võeti 4.-5. Sajandil eKr kasutusele kreeklaste poolt ravimitena. Itaalia kõrgklassi seas oli samuti arseen üks levinumaid mõrvarelvi ja needki jäid tuvastamata, kuna selle mürgi sümptomid sarnanesid tol
Turbalasundid: madalsoo- siirdesoo- sega- raba-sega- rabalasund. 30. Soode kaitsmise vajalikkuse põhjendus Soode säilitamise ja kaitsmise põhjused: sood on puhta vee reservuaarid filtreerivad õhus saastunud sademetevett reguleerivad looduslikku äravoolu marjavarud, meevarud ravimtaimed soo taimkate seob süsinikdioksiidi ja vabastab hapnikku väävlirikkad raviveed turbamuda raviainena 31. Soode levik Eestis Eesti on soode rikkuselt 2. riik maailmas. Ca 20% Eesti pindalast moodustavad sood. Soodega on kaetud 22,3% Eesti territooriumist. Soostumise poolest oleme Soome järel maailmas teisel kohal. Sood on levinud üle kogu Eesti. Kõige suuremad on Puhatu, Epu-Kakerdi, Endla, Lavassaare, Suursoo ning Peedla soostikud. Enamik meie suurematest soostikest on looduskaitse all. Tuntumad sookaitsealad on Soomaa Rahvuspark, Endla looduskaitseala, Nigula
kohal. Kõige enam leidub meil turvast Ida- Virumaal ning Pärnu maakonnas. Soode kaudu toimub põhjavee varude taastumine. Sood on ka olulised puhta vee reservuaarid, mis toidavad jõgesid ning ühtlustavad sesooniti nende vooluhulka , samuti toodavad seal kasvavad taimed hapnikku. Soo annab hapnikku rohkem kui tarbib. Happeliste soovete kokkupuutel kipsiga kujunevad väävlirikkad raviveed, mida kasutatakse mudaravis ja joodavate tervisevetena, ka turbamuda mitmekülgse raviainena leiab üha enam kasutamist. Enamik looduslikke rabasid on looduskaitse all, kuna nende elustikku kuulub rohkesti haruldasi ja ohustatud liike. Marjavarude poolest on mõned sootüübid samaväärsed paremate marjametsadega. Väärtuslikud on ka soo ravimtaimed (ubaleht, huulhein jmt.) ning kanarbik kui põhiline meetaim. Soomaastik on puhkajatele vaikuse oaasiks, matkapaigaks. Matkarajad soodes on küllaltki populaarsed
· filtreerivad õhus saastunud sademetevett · reguleerivad looduslikku äravoolu · turvas sisaldab bioaktiivseid aineid, mille kasutussfäär laieneb (turba kasutamine küttena ja väetisena on väheratsionaalne) · marjavarud, meevarud · ravimtaimed · soo taimkate seob süsinikdioksiidi ja vabastab hapnikku (soo annab hapnikku rohkem kui tarbib) · väävlirikkad raviveed · turbamuda raviainena · soomaastik on vaikuse oaas puhkajatele, matkapaigaks loodushuvilistele Looduskaitseideede ja majandusringkondade huvide erinevused viivad tihti väiksemate ja suuremate hõõrumiste, pingeliste vastasseisude või isegi lahinguteni. Teravaimad looduskaitsjate ja nende vastasleeri kokkupõrked on suurejooneliselt sõdadeks ristitud. 20. sajandi Eesti looduskaitse kronoloogiat jäävad ilmestama soode- ja fosforiidisõda, mis mõlemad lõppesid looduskaitsjatele meelepäraselt
annaabi.ee 
