· Glütserooli 200 ml 2x päevas · Glükoos 100 ml 40% · Glükoosi süstimine veeni- vet. arsti töö · Ketoos e. kaksiktallehaigus e. tiinustokseemia Profülaktika: · Kitsede toitumuse jälgimine, enne paaritust 3 palli, selle toitumuse taseme hoidmine tiinuse jooksul, · Kitsed võivad tiinuse 2.3. kuu jooksul kaotada kuni 0,5 palli, kui nende algne toitumus vähemalt 2,5 palli · Kitsede söötmine tiinuse lõpp-perioodil tasakaalustatud ratsioonidega, ratsiooni energiasisalduse tõstmiseks vajalik teraviljade, jõusöötade ratsiooni lülitamine · Igale kitsele õige söödafrondi olemasolu teraviljade söötmisel · Poegimishalvatus e. hüpokaltseemia Põhjus: · Kaltsiumi ainevahetushaigus, mida soodustavad liigselt kaltsiumi sisaldavate söödaratsioonide kasutamine tiinusperioodil. Kui söödetakse kitsesid madala kaltsiumi
Ühele võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m ja fassongküna korral 0,15 m. Groba 20 söödaautomaadiga saab sööta kuni 16 siga, 20-põrsalisse sulgu tuleks panna 2 söödaautomaati. 6) Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, st tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus. 7) Vabade ja tiinete emiste pidamine. Vabad emised eelistavad lamada üksteise lähedal lamamisalal. Pärast tiinestumist jäävad
karjamaa raihein, timut seevastu on proteiinirikas vaid enne kõrsumise faasi lõppu. Liblikõieliste proteiinisisalduse langus kulgeb seoses taime arenguga märksa aeglasemalt. Proteiini väga kiirele hüdrolüüsile aitavad kaasa taime enda proteolüütilised ensüümid. Taimeensüümide aktiivus proteiini hüdrolüüsil on üks põhjusi, miks värskes rohus olev proteiin hüdrolüüsub 10 korda kiiremini kui sama materjali kuiv hein. Rohusöötadel põhinevate ratsioonidega veiste söötmisel on probleemiks see, et rohusööda proteiin ja energia lõhustuvad vatsas erineva kiirusega. Rohusööda proteiin on vatsas kergesti lõhustuv ja selle täielikuks ärakasutamiseks seedeprotsessis ei jätku energiat. Fermentatsiooni käigus vabanenud aminohappeid ja ammoniaaki kasutab vatsa mikrofloora mikroobse valgu sünteesiks, mille seeduvus on kuni 70%. Mittelahustuv proteiin lõhustub 2-4 korda aeglasemalt kui lahustuv proteiin.
Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus. Vabade ja tiinete emiste söötmine ja pidamine Vabade ja tiinete emiste ning kultide pidamine
lehmvasikatel. Söötmine. mõjutb oluliselt veiseliha toodangut ja selle kvaliteeti. Täisväärtusliku ja tasakaalustatud ratsiooniga söötes kasutatakse ära veiste maksimaalne lihatootmisvõime. Veiseid tuleb sööta nii, et oleks tagatud kehamassi maksimaalselt kiire juurdekasv, nõutav lihakvaliteet ja võimalikult madal toodangu omahind. Intensiivnuum ja mõõdukas nuum. Intensiivnuuma korral söödetakse veiseid sünnist realiseerimiseni maksimaalsete ratsioonidega. Mõõduka nuuma korral on söötmise intensiivsus erinevatel perioodidel erinev. Mõõdukat söötmist kasutatakse tavaliselt 12-18 kuu vanuste pullikute nuumamiseks. Siin on kolm perioodi: üleskasvatusperiood (4-6 kuud), eelnuumaperiood 12-15 kuu vanuseni ja intensiivne lõppnuum umbes 3 kuud. Veiseliha tootmise ökonoomsus oluline söötmine, mis määrab ökonoomsuse. Piimakarjakasvatuses on veiseliha teisejärguline. Lihaveiskasvatuses saadakse peaaegu
Söötmine. mõjutb oluliselt veiseliha toodangut ja selle kvaliteeti. Täisväärtusliku ja tasakaalustatud ratsiooniga söötes kasutatakse ära veiste maksimaalne lihatootmisvõime. Veiseid tuleb sööta nii, et oleks tagatud kehamassi maksimaalselt kiire juurdekasv, nõutav lihakvaliteet ja võimalikult madal toodangu omahind. Intensiivnuum ja mõõdukas nuum. Intensiivnuuma korral söödetakse veiseid sünnist realiseerimiseni maksimaalsete ratsioonidega. Mõõduka nuuma korral on söötmise intensiivsus erinevatel perioodidel erinev. Mõõdukat söötmist kasutatakse tavaliselt 12-18 kuu vanuste pullikute nuumamiseks. Siin on kolm perioodi: üleskasvatusperiood (4-6 kuud), eelnuumaperiood 12-15 kuu vanuseni ja intensiivne lõppnuum umbes 3 kuud. Veiseliha tootmise ökonoomsus oluline söötmine, mis määrab ökonoomsuse. Piimakarjakasvatuses on veiseliha teisejärguline.
annaabi.ee 
