· Kaitserelvadest põhilisem oli kiiver ja kilp: pead on alati oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja kilbita on kilbiga vastase vastu raske võidelda. pistoda plaatrüü mõõgad Ründerelvad · Keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. · Levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid (kurdistamis tehnika). · Kirved hakkasid populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati erinevaid mõõku · -enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis hiljem olid nad rohkem torkerelvad. · Mõõga kirjeldus rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. · Bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk -- teramiku pikkus oli u
läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV sajandi keskel sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü 3 Kirve vars oli ratsameestel lühike ja jalameestel pikk (u 1 m) Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil olid nad rohkem torkerelvad Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks. XIV sajandi keskpaigani kasutati löögi ja torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Pistoda muutus samuti
tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Kirved hakkasid samuti populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (umbes 1 m). Selle sajandi kirveste kohta pole palju teada, ilmselt levisid nad rohkem 15. sajandil, mil oli tekkinud juba klassikaline raudrüü. Tulirelvad võeti kasutusele alles saja-aastase sõja käigul aastatel 1337 1453. Suuremaid tulirelvi, kahureid, kasutati peamiselt piiramisel kiviheitemasinate asemel. Kahuriga sai laiali pillutada vibu- ning ammukütte. Esialgu olid kahurid liikumatutel alustel, mis tegi nende transportimise ja
läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV saj. keskelt sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü. Kirve vars oli ratsameestel lühike ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil -- isegi juba XIII sajandil -- olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. XIV saj. keskpaigani kasutati nn. löögi-
» Ratsasalga möödaminekust saadik võis ülemdiakoni jäise kesta all märgata ming it ärevust. Ta hakkas minema, Gringoire järgnes talle, sest oli harjunud tema 379 sõna kuulma nagu teisedki, kes kord selle mõjuka inimesega kokku olid puutunud. Nad jõudsid vaikides Bernardins'i tänavani, mis oli kaunis tühi. Siin jäi dorri Claude seisma. «Mis te tahtsite mulle öelda, õpetaja?» küsis Grin-goire. «Kas te ei leia,» vastas ülemdiakon sügavalt järele mõeldes, «et neil ratsameestel, keda me nägime, on ilusamad riided kui teil ja minul?» Gringoire raputas pead. «Jumala eest, mulle meeldib mu kollane ja punane vatt rohkem kui nende rauast ja terasest soomusriided. Mis lõbu see teeb kõndides koliseda nagu rauakauplus maavärisemise ajal!» «Tähendab, teie, Gringoire, pole kunagi kadedust tundnud nende sõjamehemundris noormeeste vastu?» «Mis kadedust, ülemdiakonihärra? Kas nende jõu, nende soomusrüü, nende distsipliini pärast
annaabi.ee 
