Kuna 8. armee oli praktiliselt hävinud, allutati selle Tallinna ruumi jäänud väed Balti laevastiku juhatajale admiral Vladimir Tributsile, kes organiseeris Tallinna, kui Balti laevastiku baasi kaitse. Tallinnasse oli koondunud umbes 70 000 punaväelast: 10. Laskurkorpus, mille ülem Nikolajev nimetati laevastiku ülema asetäitjaks baasi kaitsel maismaal. Nende käsutuses oli kokku 224 suurtükki ja 195 õhutõrjesuurtükki. Kaitseks mere poolt oli rannikul 9 rannapatareid, samuti ristleja "Kirov", "Minsk" ja "Leningrad"; 9 miiniristlejat ja 3 suurtükipaati. Õhukaitse kindlustas laevastiku 10. hävituslennukite eskadrill. Tallinna elanikud käsutati sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitama. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit. Saksa 18. armee juhataja Georg von Küchleri käsutuses oli kolmest diviisist koosnev XLII korpus kindralleitnant Raitz von Frentzi juhtimisel. Ajavahemikul 20. kuni 25. augustini
sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks. 28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati saksa vägede poolt. Enne lõplikku taganemist hävitati Vene vägede poolt Peeter Suure merekindluse rannapatareid Suurupi külas, Viimsi poolsaarel, mererinde telefonikeskjaam 24 kp. ja Aegna ja Naissaare rannapatareid 25. kp. 24. veebruaril jõudsid Saksa keisririigi väeosad Tartusse ja (385. maakaitseväediviisi) lendsalk Pärnusse (8. armee) väeosad 25. veebruaril Viljandisse, Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsiks Narva. Eesti väeosad Esimeses maailmasõjas Väljaspool Eesti loodi Arhangelskis liitlaste ekspeditsiooniväe juures Briti armee Slaavi leegioni Eesti kompanii
9. oktoobril allutati 61. jalaväediviis otse 18. armeele. 61. jalaväediviisi ülem juhtis Hiiumaa vallutamist. 12. oktoobril tegi diviis Saaremaalt dessandi Hiiumaale. 16. oktoobri õhtul vallutati Kärdla, 18. oktoobril Kõpu poolsaar. Punaarmee üksused kindlustusid Tahkuna poolsaarele rajatud punkrivööndi taha. 19.21. oktoobrini murdis diviis oma kolme rügemendiga Punaarmee kaitse Tahkuna poolsaarel. Vangi võeti 900 meest. Kokku võeti Hiiumaal umbes 3000 vangi ja hävitati 6 rasket rannapatareid (BA MA, RH 26-61/30, 4062). Mitusada Punaarmee sõdurit ja ohvitseri põgenes üle mere Rootsi ja interneeriti seal sõja lõpuni (RA, HP 22 I). 61. jalaväediviis kaotas Hiiumaal langenute, haavatute ja teadmata kadunutena umbes 700 meest (BA MA, RH 26-61/30, 62). Uus võim Esialgu jäi Saaremaa Saksa sõjaväevõimude kontrolli alla. Saartele paigutati 207. julgestusdiviisi 94. julgestusrügemendi staabile alluvate 859. ja 683. maakaitsepataljonide üksused
tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks. 28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati saksa vägede poolt. Enne lõplikku taganemist hävitati Vene vägede poolt Peeter Suure merekindluse rannapatareid Suurupi külas, Viimsi poolsaarel, mererinde telefonikeskjaam 24 kp. ja Aegna ja Naissaare rannapatareid 25. kp. 24. veebruaril jõudsid Saksa keisririigi väeosad Tartusse ja (385. maakaitseväediviisi) lendsalk Pärnusse (8. armee) väeosad 25. veebruaril Viljandisse, Tallinnasse, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsiks Narva. Bresti rahuleping. Bresti rahu sõlmisid 3. III 1918 Brest-Litovskis Nõukogude Venemaa ja Keskriigid Bresti rahulepingule kirjutati alla 3
mobiliseeritutest. 43 28. augustil jätsid Nõukogude väed maha sakslaste eduka tiibmanöövriga muust Eestist ära lõigatud Tallinna: Leningradi suunas asus teele 197 laeva, mille pardal oli kümneid tuhandeid punaarmeelasi ja evakueeritud tsiviilisikuid. Eesti põhjarannikul ründasid miiniväljadesse takerdunud laevakaravani nii Eesti- kui Soome-poolselt kaldalt saksa ja soome rannapatareid ja lennuvägi; tulemuseks oli üks meresõja ajaloo suuremaid katastroofe: uppus 53 laeva ja hukkus 14 000 inimest. Mäletades värskelt Nõukogude võimu valimatut repressioonipoliitikat, tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüksusi vabastajatena. 55 000 meest astusid esimese hooga Omakaitsesse, politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse. Viimaseid kasutati itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel
kuulusid soomusautode ja -rongide, suurtükiväe-, tanki-, side-, pioneeri- ja ratsaväeüksused. Mereväe arenda- Anton Irv (18861919), Eesti ohvitser, mise suurimaks saavutuseks sai kahe kapten; soomusrongide ülem; langes 1919. aasta aprillis ülimoodsa allveelaeva Kalev ja Lem- bit soetamine. Mere poolt tagasid Tal- riaalkaitse põhimõtet ja korraldada linna kaitset tugevad rannapatareid mobilisatsiooni, moodustati kaitse- (merekindlused). Õhujõud ja õhutõr- ringkonnad oma staapidega. 1934. je olid nõrgad. Kui vähesed moodsad aastal seati uuesti sisse sõjaväge- relvad välja arvata, oli Eesti sõjavägi de ülemjuhataja institutsioon. Kuni 1940. aastal suurriikide omast tehni- 1940. aastani oli ülemjuhataja juba liselt maha jäänud, ent regionaalselt Vabadussõja ja 1924. aasta mässu ajal kujutas arvestatavat jõudu
annaabi.ee 
