Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Sindi linna! Nägin hurtsikuid, saunasid, Nägin konisid, pudeleid, nägin bagaazi ja paunasid, nägin bomse ja kaabakaid, väljal kivivõsa aunasid väljas pingipeal aelesid - eile nägin ma Eestimaad! eile nägin ma Sindi linna! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Sindi linna! Lagunud talumajasid! Lagunenud kutsekooli! Oh kui rammetuid rajasid! Oh jalgu murdvaid kõnniteid! Kadaka-, lepavõsasid! Mürgiseid marjapõõsaid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Sindi linna! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Sindi linna! Põõsastikud ja võsad kõik Alaealised võsas kõik suikumise ja näotuse paik, suitsetamise ja joomise paik, vaimusilm nii hämaras, vaik suhu tulev vastik maik - eile nägin ma Eestimaad! eile nägin ma Sindi linna!
Naine igatses kodumaad. ,,.. Kodu poole! K o d u magus sõna! / Süda, kannata! Ei sinagi / kaua enam oota! ../" Hingehaavu süvendas veel see, et Lydial avastati vähk. Naise unistuseks oli surra kodumaal. ,,.. Sinu põue tahan heita / ma kord viimse unele / .." Juhan oma kodumaad nii hellalt ei armastanud, kui Lydia. Mehe arvates on Eestimaa lagunenud ning korrapäratu. ,,Eile nägin ma Eestimaad! / Lagunud talumajasid! / Oh kui rammetuid rajasid! /.." Lisaks oma isamaa kritiseerimisele, Liiv ei salli ka eesti rahva loomingut. Oh sa unustud, oh sa põlatud, Oh sa meelega mahatallatud, Oh sa sapist ülekallatud, Oh sa eeslitest i i a- tud eesti kunst! Koidula seevastu kiidab eestlase töökust ning ühtekuuluvustunnet. Kirjanik väidab, et vaatamata raskustele on eestlasel alati selged sihid ning viimane suudab oma
nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, oh lilleke! „Eile nägin ma Eestimaad“ Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin pagaasi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid - eile nägin ma Eestimaad „Eile nägin ma Eestimaad Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin pagaasi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid - eile nägin ma Eestimaad Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Põõsastikud ja võsad kõik suikumise ja näotuse paik, vaimuilm nii hämaras, vaik - eile nägin ma Eestimaad! Kõige rohkem meeldis mulle luuletus „Eile nägin ma Eestimaad“, sest selle kaudu saab välja lugeda milline oli Eestimaa neil aastatel kui J.Liiv veel elus oli ja kuidas tema seda nägi. Luuletus räägib sellest milline oli Eestimaa siis ning kuidas Juhan Liiv seda nägi
Sinuta pisar olen, mida valu pole toond, sinuta loom olen, mida keegi pole loond. Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin bagaazi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Põõsastikud ja võsad kõik suikumise ja näotuse paik, vaimuilm nii hämaras, vaik eile nägin ma Eestimaad! Tühi Maailm, ta naeris mu viha mu edevust naeris ta, ta naeris mu alpust, uhkust, ta rumalust naeris ka. Kõik, mis oli südames paha,
Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin bagaazi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasideile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nagtn ma Eestimaad! Põõsastikud ja võsad kõik soikumise ja näotuse paik, vaimuilm nii hämaras, vaikeile nägin ma Eestimaad! 13
luules palju reaalsemalt (ei idealiseerinud) kui varasemad lüürikud seda teinud olid. Luuletus ,,Eile nägin ma Eestimaad", mis praegusel hetkel muudetud (teksti)versioonina meenub meile kohe ansambel Ruja lauluna, jutustab meile toonaste talupoegade eluolust ja olukorrast Eestis. Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka- ja lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Liivi mõttemaailm on kirev, kuid tal on oskus peita ka kõige raskemalt seletatavad mõtted lihtsasse luulevormi. Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, -
Luule muutus eriliseks kirjanduseks. Proosa (realistlik romaan) rütmiline vabaluuletus, proosa, värss Luule (sonett) Ju toome helbed jätnud jumalaga Ja sirelite õitseaeg on käes Rütmiline proosa Atlandi laine käib vaikselt, loodest ta tuleb. Roheka turja küünitab kummina kõrgele, valkavaks pääks selle veeretab, tüünelt ja laisalt. Õhk ei haiguta tuult; üksikuid kaadraid ja kakjaid kannab ta soolane avarus. Ookean ringutab rammetuid liikmeid. Laia ja tugevat vett läbistab mõtlikult laev, pisike putukas ulguvee mõõtmatul pinnal. Vabavärss Meie ei taha olla, ei ole Vaikiv, ununev lehekülg Aegade raamatus: Meie otsaette on kirjutatud Elusõna! Luuletusel on õigus eksida tavalise grammatika vastu. Saab ka sõnadejärjekorda muuta. Proosa puhul tundub see eksperimentaalne. Luulel on õigus eksida tavapärase semantika (tähenduse loomise reeglite) vastu. Rohelised (värvitud?) ideed magavad raevukalt
annaabi.ee 
