Hüdrolüüsil lõhustuvad nukleotiidideks, pürimidiinalusteks, süsivesikuks ja fosforhappeks. Vastavalt süsivesikkomponendile jaotatakse nukleiinhapped ribonukleiinhapeteks (RNA) ja desoksüribonukleiinhapeteks (DNA). Mõnevõrra erinevad RNA ja DNA üksteisest nende koostises leiduvate lämmastikualuste poolest. RNA- adeniin, guaniin, tsütosiin, uratsiil, tümiin aga puudub. DNA-adeniin, guaniin, tsütosiin, tümiin, uratsiil puudub. DNA- desoksüribonukleiinhapped, paiknevad rakutuumades (erandiks munarakud, kus osa DNA-st paikneb tsütoplasmas). RNA- ribonukleiinhapped, paiknevad peamiselt tsütoplasmas (90%), vähem rakutuumas. Olenevalt RNA ehitusest ja bioorgaanilisest funktsioonist eristatakse ribosoomi-transpordi- ja informatsiooniribonukleiinhapped. Nukleiinhapete üldiseks bioloogiliseks funktsiooniks on pärilikkusinformatsiooni säilitamine ja edastamine. A-vitamiinid rühma kuuluvad A1 JA A2- vitamiin, nimetused retinool, infektsioonivastane vitamiim jt.
Päikesepõletus pole allergiline, vaid põletikuline valulik nahakahjustus, mille nähud taandarenevad. Kaugelt dramaatilisemad 7 on kroonilised päikesekiirguskahjustused nagu naha kiire vananemine, pahaloomuline pigmentkasvaja melanoom ja nahavähk. Viimase põhjustab rakutuumade talitluse häiritus. Rakutuuma ensüümid koormatakse üle juba siis, kui päikesekiirguse annus on ainult 66% nahapunetust esilekutsuvast annusest. Järelikult tuleb rakutuumades paikneva pärilikkusaine desoksüribonukleiinhappe jäävate muutuste ja seega ka vähiohu ärahoidmiseks lõpetada päevitamine aegsasti, mitte viimasel minutil enne nahapunetuse ilmumist. ALATI tuleks päikese käes viibides kasutada päikesekaitse kreemi, mille kaitsefaktor võiks olla 15. Kui palju on liiga palju? Prantsuse teadlaste arvamuse kohaselt on igal inimesel päikesekiirguse piirnorm: blondiinidel tekib nahavähioht pärast 50 000
Nimelt sünteesitakse päikesekiirguse mõjul meie nahas vitamiin D, mis reguleerib kaltsiumi ja fosfori ainevahetust ja on vajalik luustiku normaalseks arenguks. NAHAVÄRVUSE SÕLTUVUS Mida rohkem ultraviolettkiirgust nahale langeb, seda enam sünteesib nahk melaniini ja seda pruunim on naha jume. Melaniin neelab ja hajutab ultraviolettkiirgust. Nii takistab tume naha värvaine kiirguse tungimist nahaaluste kudede rakkudesse, kus kiirgus kahjustaks rakutuumades pärilikkusainet. Melaniini kogusest nahas sõltub ka rasside nahavärvus. Neegrite tumepruun nahavärvus kaitseb neid päikesekiirguse kahjuliku mõju eest ning võimaldab elada päikeseküllastes piirkondades. NAHA KOOSLUS Täiskasvanud inimese nahk on ligikaudu 1-2 millimeetri paksune, kaalub 4-5 kilo ja katab umbes 1,5 m² suuruse pinna. Naha välimise kihi moodustab marrasnahk. Selle pindmist osa
1866 August Kundt uurib heli kiirust gaasides. 1866 Giovanni Schiaparelli taipab, et tähtedesajuna tuntud meteoorisajud tabavad maad, kui see läbib mõne komeedi orbiiti, kuhu on maha jäänud kivitükke. 1868 George Westinghouse leiutab õhkpiduri. 1868 Pierre Janssen avastab päikesel heeliumi. 1869 Dimitri Mendelejev avalikustab oma avastused keemiliste elementide perioodilisusest. 1869 Friedrich Miescher avastab nukleiinhapped rakutuumades. 1870 Meyer avalikustab oma avastused keemiliste elementide perioodilisusest. 1871 Ludwig Boltzmann hakkab tegelema statistilise mehaanikaga. 1872 Johannes Diderik van de Waalse avalikustab uurimused reaalsete gaaside kõrvalekalletest ideaalse gaasi seadustest. 1873 Maxwell väidab, et valgus on elektromagneetiline nähtus. 1874 Van't Hoff ja Le Bel arendavad edasi kolmedimensionaalset
süsiv, valkude ja rasvade ainev. H (biotiin) on vajalik AH ainev *2. Rasvaslahust, omavad individuaalseid mittekoensüümseid ül, A, D, E, K, Q ja F. Ladestuvad ülehulgas tarbimise korral maksas, kust organism saab neid vajadusel kasutada. A (retinool) reguleerib epteelrakkude ainevahetust, aktiveerib valgusünteesi, oluline kasvufaktor D (kaltsiferool) reguleerib Ca ja P ainev, sood nende omastamist - E (tokoferool) mõjut valkude, rasvade ja süsiv ainev, sood valgusüteesi rakutuumades, K (naftokinoonid) regul verehüübimisfaktorite mood maksas, osaleb oksüdatiivsel fosforüülimisel.*Avitaminoos vit puudusest tekkiv haigus. *Hüpovitaminoos vit väiksem või suurem vaegus. *Hüpervitaminoos tekib mõne vit liigtarvitamisest (eriti rasvaslahustuvaist vitamiinidest). Vitamiini rikkad toiduained: Vit A veise- ja seamaks, munarebu, või, kala; Povitamiin B-karotiin
ja seedetrakti nõredes leiduv mutsiin on glükoproteiin, samuti erütrotsüütides esinev veregruppe määravad faktorid ja rida hormoone. Nukleoproteiinid kujutavad endast valkude ja nukleiinhapete komplekse. Sõltuvalt nukleiinhappest eristatakse ribonukleoproteiine ja desoksüribonukleoproteiine. Esimeste kõige iseloomulikumaks esinemiskohaks on ribosoomid, teised aga paikenvad valdavalt rakutuumades, moodustades kromatiinaine. Fosfoproteiinides on prosteetiliseks rühmaks fosforhappejääk. Fosfoproteiinid on näiteks piimavalk kaseiin, ka mitmed munades ja kalamarjas leiduvad valgud. Fosfoproteiinidele on iseloomulik suur asendamatute aminohapete sisaldus, seejuures inimesele sobivates proportsioonides, mis teeb neist kõrge toiteväärtusega valgud. Fosfoproteiinidena võib vaadelda ka
annaabi.ee 
