Rakumembraan (0)

Feodaaltsivilisatsioon – Euroopa ühiskond keskajal
Varakeskaegses Euroopas suurenes vajadus tugeva ratsaväe järele. Samas olid  varustus  ja
sõdimiseks  sobilikud  hobused kallid, valitses  naturaalmajandus  ning sõduritele palka ei
makstud. Selle probleemi lahendamiseks jagasid ehk läänistasid valitsejad ehk süseräänid
oma ustavatele alamatele maad ning koos nendega talupojad. Feodaal ehk läänimees, kes
maa   endale   sai,   kohustus   talupoegadelt   saadava   sissetuleku   eest   muretsema   omale
vajaliku varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt,
näiteks sõjavangist lunastamisel. Maatükk, mis anti sõjamehele ja mille eest tuli hoolt
kanda, kandis  nimetust  feood ehk lään.Seega feodaal- ehk läänikorraks nimetati keskajal
senjööri  ja tema vasalli kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees
kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid  vasallid  neile läänistatud maid
edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Kui  varakeskajal  oli
tavaline, et läänid anti vasallidele ainult teenistuse ajaks kasutada, siis aja jooksul sai
tavaks neid isalt pojale pärandada ning selliseid perekonnale kuuluvaid lääne nimetati
pärusvaldusteks.
Juba   varakeskajal   pandi   Euroopas   alus   seisuslikule   korraldusele.   Kõik   inimesed   olid
jaotatud   kolme    seisusesse .   Tulenevalt   seisusest   oli   neil     ühesugune   ühiskondlik   ehk
juriidiline   seisund.   Inimeste   sotsiaalne   roll,   õigused   ja   kohustused   tulenesid   sellest,
millisesse  seisusesse ta kuulus. Kõige kõrgemal kohal asusid vaimulikud, kes tegelesid
jumala teenimisega ja teistele seisustele jumalasõna levitamisega. Vaimulike järel tulid
sõjamehed ehk täpsemalt ratsanikud, rüütlid, kes said uusaadliteks ja kes kaitsesid relvade
toel ülejäänud kahte klassi. Ja lõpuks töötav klass, kuhu kuulusid põhiliselt talupojad, kes
toitsid ära teised kaks ühiskonnakihti. Erinevalt teistest seisustest puudusid kolmandal
seisusel õigused.
Frangi riigi lagunemisega algas  feodaalse  killustatuse ja anarhia ajajärk. Kuningavõim
nõrgenes ning riigid lagunesid sisuliselt sõltumatuteks feodaalvaldusteks, mida valitsesid
võimsad    suurfeodaalid .   Suurfeodaalide   sõltumatusele   aitasid   kaasa   valitsejad   ise,   kes
jagasid neile immuniteedikirju. Suurfeodaalide vahel käis lakkamatu sõda  valduste pärast
ja   riikide   piirid   muutusid   pidevalt.   Euroopa   nõrgenemist   feodaalse   killustatuse
tulemusena kasutasid ära välisvaenlased nagu näiteks araablased,  viikingid  ja ungarlased.