Teistel seentel kujutab kogu niidike ühte hargnenud rakku. Paljunemine Hallitusseened paljunevad nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub hüüfide ehk seeneniitide abil, kusjuures igast niidi otsast võib areneda uus hallitusseen. Enamasti paljunevad hallitusseened spooride (ehk eoste) abil. PÄRMID Kuju Pärmseened on üldjuhul suuremad kui bakterirakud. Harilikult on pärmseened ovaalse kujuga ning rakukestata. Ehitus Pärmid erinevalt teistest seentest on üherakulised ning neil pole niidistikku Paljunemine Pärmseened sigivad nii suguta kui suguliselt, esimesel juhul toimub kas pungumine või pooldumine, sugulise sigimise korral moodustavad nad askospoore ehk kotteoseid. ALGLOOMAD Kuju Fariza Imanova MK13-TE2 Ehitus
eluviis. Mõned seened on kübara ja jalaga, suur osa seeni on mikroskoopilised. Rohkelt on neid mullas ja maapinnal kõdus. Paljud seened on roht- ja puittaimede parasiidid, osal neist on suured viljakehad, mida võib näha puutüvedel ja kändudel, osa seeni aga moodustab koos teiste organismidega samblikke. Pärmseened vajavad suhkrurikast keskkonda Pärmseened on erinevalt teistest seentest üherakulised ning neil pole niidistikku. Nende rakud on ümara kujuga ning rakukestata. Pärmseened on levinud suhkrurikastes kasvukohtades, nt sobivad neile puude mahl ja puuvuljad. Suhkrut lagundades saavad nad eluks vajalikku energiat. Suhkrute lagunemist hapnikuvabas keskkonnas nimetatakse käärimiseks. Suhkrute käärimisel tekivad alkohol ja süsihappegaas. Seetõttu on pärmseened leidnud laialdast rakendust toiduainetööstuses. Kuidas pärmseened paljunevad? Pärmseentel on peale eoste moodustamise veel üks paljunemisviis, pungumine:
südant(d) vere mööda lühikesi veresooni kehaõõnde, kust südamesse tagasi Suletud vereringe: südamest liigub veri mõõda veresooni, ja tagasi südamesse. Veri soontes rõhu all, liigub kiiremini, varustab paremini. Rõngussidel, mõnedel limustel ja kõigil selgroogsetel. Käsnad-lihtsamaid loomad, vaid rakud, räni- või lubiainest sisetoes Elukoht: ookean, leidub ka magevees, kogu maailmas. Eestis jõekäsn ja järvekäsn Ei liigu adults, ei fotosünteesi, toit, teised organismid, rakukestata rakud nagu loomadel Pole sümmeetrilised, kehaehitus lihtne, pole kehaosi, keha õõnes, ühes otsas ava, palju poore, mille läbi vesi sisse ja välja, kust saab toitu ja hapnikku, välja co2 ja jääkained Paljuneb: Pungumine või suguline, Elavad kolooniana Pole kudesid, elundeid Kaelusviburrakud: panevad vibureid liigutades vee kanalites liikuma Amööbitaolised rakud: seedivad toitu Tähtsus: biofiltrid, toiduahel, sümbioos nt krabiga, vetikad,
Käsnad. Põhitunnused: Selgrootud (erineva keha kuju ja suuruse ja eluviisiga loomad). Väga erineva kehakujuga. Elavad nii vees kui maismaal. Keha sees kõvast ainest osakesed. Kõige algelisemad ja vanemad hulkraksed loomad. Enamik elab ookeanides, aga ka magevees, eestis järvekäsnad. Väga ei liigu, kinnitud põhja või mingi asja külge. Kasvult 1 mm kuni 2 m. Nad ei fotosünteesi, seega on loomad ja toituvad teistest organismidest, rakud rakukestata nagu loomadel. Käsn on pooriline, värvilised. Selgelt eristuvaid kehaosi pole. Liikuv vesi kannab nende vastseid uude kohta, paljunevad suguliselt. Pole kudesid ega elundeid. Nad ei liigu toidu saamiseks, vaid vesi liigub läbi tema. Pole närvisüsteemi. Käsna hoiab püsti sisetoes (kõvadest räni – ja lubiainest) okistest ja elastsetest sarvainekiududest võrgustik. Osad on ka pehme kehaga, nt pesukäsnad. Nad on looduses tähtsad biofiltrid, sest nad puhastavad vett,
eelnevat sidemete lagundamist (ruumi tegemine uuele materjalile). See toimub paremini, kui rakukest on pinge (turgori) all. Rakusisene osmootne rõhk g(-) bakterites on 3-6 at, g (+) bakterites veelgi kõrgem (kuni mitukümmend at). Et rakk peaks vastu nii kõrgele rakusisesele rõhule, on tal rakukestas tugikiht- peptidoglükaan. Mükoplasmad elavad reeglina keskkonnas, kus osmootne rõhk on ca sama, mis raku sees (inimese ja loomade koed). Ainult seal saavad nad ilma rakukestata hakkama. Osmootne rõhk peab raku sees olema suurem kui väljaspool rakku, sest kui väliskeskkonnas on lahustunud aineid palju, siis hoiavad nad vett kinni ja bakterid ei saa vett kätte. Rakusisene kõrge osmootne rõhk on vajalik ka selleks, et raku suurenemiseks (kasvuks) ja jagunemiseks peab ta olema turgori all. Rakukesta peptodoglükaani uute fragmentide lisamine ahelatele eeldab eelnevat sidemete lagundamist (ruumi tegemine uuele materjalile)
fragmentide lisamine ahelatele eeldab eelnevat sidemete lagundamist (ruumi tegemine uuele materjalile). See toimub paremini, kui rakukest on pinge (turgori) all. Rakusisene osmootne rõhk G(-) bakterites on 3-6 at, G(+) bakterites veelgi kõrgem. Et rakk peaks vastu nii kõrgele rakusisesele rõhule, on tal rakukestas tugikiht- peptidoglükaan. Mükoplasmad elavad reeglina keskkonnas, kus osmootne rõhk on ca sama, mis raku sees (inimese ja loomade koed). Ainult seal saavad nad ilma rakukestata hakkama. Mullalahuses on osmootne rõhk 0.5-5 at, sooldunud mullas, keedises ja mees võib aga ulatuda 100 at-ni. Osmootse rõhu tõstmist saab kasutada hoidiste tegemisel: soolamine, suhkruga hoidised. Kui bakterirakkudelt eemaldada kest (näiteks lüüsida peptidoglükaan lüsotsüümiga) ja rakud suspendeerida isotoonilises lahuses, siis nad võtavad kera kuju ega lõhke. Kui aga needsamad 48
annaabi.ee 
