1.1 Seente ehitus Seente keha koosneb enamasti pikarakulistest seeneniitidest. Rakke ühendavad omavahel tillukesed poorid rakuvaheseintes. Seeneniite nimetatakse hüüfideks. Kui seeneniit seene keha moodustades haruneb, siis tekib seeneniidistik ehk mütseel. Seda võib piltlikult ette kujutada, kui vaadata pesunuustikut, mille iga kiud vastaks seeneniidile ja kogu nuustik seeneniidistikule. Seentel ümbritseb rakumembraani kest, mida nimetatakse rakukestaks. Täpselt nii on see ka taimedel, kuid loomadel rakukesta pole. Seente rakukesta keemiline koostis erineb tunduvalt taimede rakukesta koostisest. Kui viimane koosneb tselluloosist, siis suurema osa seente rakukestas sisaldub kitiin, aine, mis osaliselt moodustab putukate välisskeleti. See on üks iseärasus, mis eristab seeni taimedest. (Miksike 2008) 1.2 Seente toitumine Seened on heterotroofsed organismid nagu meie ise ja teised loomad
glükoosisisaldus Kolesterool – tekitab Glükoos- peamine energia Hemoglobiin- transpordib rakuümber rakumembraani allikas hapniku D-vitamiin Kitiin- süsivesik, Glükagoon – hormoon, mis Luude ja skeleti tugevus putukatekaitseks, seente teeb glükageenist glükoosi rakukestaks Riboos Klorofoüll – teostab fotosünteesi Desoksüriboos – DNA Amülaas- lagundab tärklise, koostises mis on glükoosi varu Tselluloos – rakkud ehitus Kerantiin-
Järelikult peavad seened toituma juba valmis orgaanilisest ainest. Siiski kõik seened ei tee seda ühel ja samal viisil. Mõned võtavad toitu mulla huumusest, teised surnud puidust, kolmandad loomade väljaheitest. Samuti leidub seeni, mis toituvad teiste elusorganismide arvel. Neid nimetatakse parasiitseenteks ja nad tekitavad mitmeid taime-, looma- ning ka inimhaigusi. Seentel ümbritseb rakumembraani kest, mida nimetatakse rakukestaks. Täpselt nii on see ka taimedel, kuid loomadel rakukesta pole. Seente rakukesta keemiline koostis erineb tunduvalt taimede rakukesta koostisest. Kui viimane koosneb tselluloosist, siis suurema osa seente rakukestas sisaldub kitiin, aine, mis osaliselt moodustab putukate välisskeleti. See on üks iseärasus, mis eristab seeni taimedest. Vetikad Vetikad on kõige lihtsama ehitusega taimed. Neil puuduvad taimeorganid.
ühenduses vaheseinas oleva ava kaudu. Selle ava kaudu liigub tsütoplasma osadel seentel ka tuumas ühest rakust teise. Evolutsiooniliselt vanemates seenerühmades rakuvaheseinad puuduvad ja seeneniit on sisuliselt üks suur hulktuumne rakk. Seeneniidid kasvavad ja harunevad erakordselt kiiresti üks organism võib toota ööpäevas üle kilomeetri hüüfe. Seentel ümbritseb rakumembraani kest, mida nimetatakse rakukestaks. Täpselt nii on see ka taimedel, kuid loomadel rakukesta pole. Seente rakukesta keemiline koostis erineb tunduvalt taimede rakukesta koostisest. Kui viimane koosneb tselluloosist, siis suurema osa seente rakukestas sisaldub kitiin, aine, mis osaliselt moodustab putukate välisskeleti. See on üks iseärasus, mis eristab seeni taimedest. ( Sarapuu: 2003) 1.2. Toitumine Seened omastavad toitaineid kogu raku pinnaga. Mikroskoopilised hüüfid kasvavad otse
Järelikult peavad seened toituma juba val mis orgaanilistest ainetest. Siiski k õik seened ei tee seda ühel ja sa mal viisil. Mõned võtavad mulla huumust toitu, teised surnud puidust, kol mandad loo made väljaheidetest. Sa muti leidub seeni, mis toituvad elusorganis mide arvel. Neid ni m etatakse parasiitseenteks ja nad tekitavad mitm eid taime, loo maning ka ini mhaigusi . Se entel ümbritseb rakum e m braani kest, mida nim etatakse rakukestaks. T äpselt nii on see ka taimedel, kuid loo madel rakukesta pole. Se ente rakukesta ke e miline koostis erineb tunduvalt taimede rakukesta koostisest. Kui viimane koosneb tselluloosist, siis suure ma osa seente rakukestas sisaldab kitiin, mis osaliselt m o odustab putukate välisskeleti. Se e on üks iseärasusi, mis eristab seeni taimedest. Se ened täidavad looduses tähtsat osa. Nad on koos bakteritega enamikus ö kosüstee mides pea mised orgaanilise aine lagundajad
osa raku tsütoplasmast. Tavaliselt on inklusioonkehad spetsiifiliste ainete säilitamiseks, nagu glükogeen (glükoosi polümeer), polü-3-hüdroksubuturaat (teatud rasv). Polüfosfaatide inklusioonkehad sisaldavad PO 4. Fototroofilised ja mõned litotroofid sisaldavad väävli inklusioonkehasid. 2.2. Rakuümbrise komponendid Tavaliselt nimetatakse tsütoplasmamembraanist väljapoole jäävaid rakustruktuure rakukestaks. G(+) on rakukestaks peptidoglükaankiht ja S-kiht. G(-) on rakukest mitmekesisem, siia kuuluvad: periplasma koos peptidoglükaankihiga, välismembraan ja S-kiht. Tavaliselt kapslit ei peeta rakukestaks, vaid on eraldiseisev rakustruktuur. Kuid kõiki rakustruktuure, mis jäävad tsütoplasmamembraanist väljapoole, nimetatakse rakuümbriseks. 2.2.1. Periplasma G(-) bakteritel on tsütoplasmamembraani ja välismembraani vahel periplasma, mis moodustab umbes 10% raku ruumalast. See on bakteri jaoks
annaabi.ee 
