süstematiseerimiseks: Koroloogiline kõrvutiseisvate komplekside ühendamist kõrgema astme kompleksideks. Selle järgi järjestatakse geokompleksid tasemete järgi ning moodustatakse hierarhiline astmestik alates lihtsamast homogeensemast maastikuüksusest (paigast) keerulisemate territoriaalsete üksusteni. Koroloogilist süstematiseerumist kõrgemal tasemel, s.o. regionaalsel tasemel (maastikulisest rajoonist alates) nim. rajoneerimiseks, aga madalamatel tasemetel (topoloogilisel tasemel) kui maastiku morfoloogiat. Tüpoloogiline On klassifikatsioon tavalises mõttes, kus ühte gruppi ühendatakse mingisuguste tunnuste poolest sarnased üksused. Erinevatasemelised geokompleksid klassifitseeritakse eraldi. Nii koostatakse eraldi paikade, paigaste ja paigastike klassifikatsioone. kasutatakse maastikulisest rajoonist madalamatel astmetel.
NB!NB! Mullad ei paikne juhuslikult, vaid kindlate seaduspärasuste alusel. St vastavalt mullatekketingimustele. Kuna mullatekketingimused Eesti erinevates piirkondades on väga erinevad, siis seetõttu erinevab ka eri piirkondade mullastik kardinaalselt. Sellest tlenevalt Alfred Lillema koostaski muldade rajoneerimise skeemi. Kuna see muldade territoriaalne piiritlemine annab agronoomilisi eesmärke, seetõttu nimetatakse mullastiku rajoneerimist agromullastikuliseks rajoneerimiseks. Alfred Lillema jaotas Eestimaa 8 rajooni e valdkonda. Need omakorda mullastiku iseärasuste alused jaotatakse allrajoonideks e allvaldkondadeks ja need omakorda mikrorajoonideks e mikrovaldkondadeks. Need 8 rajooni on: I Karbonaatsete ja analoogsete soostunud muldade valdkond Põhja-Eestis ja saartel. Siin on aluspõhjaks lubjakivi, dolomiit ja domineerivaks lähtekivimik valkjashall rähkmoreen. Domineerivateks muldadeks on karbonatsed ja analoogselt soostunud
09.09 Mullad ei paikne juhuslikult, vaid kindlate seaduspärasuste alusel. St vastavalt mullatekketingimustele. Kuna mullatekketingimused Eesti erinevates piirkondades on väga erinevad, siis seetõttu erinevab ka eri piirkondade mullastik kardinaalselt. Sellest tlenevalt Alfred Lillema koostaski muldade rajoneerimise skeemi. Kuna see muldade territoriaalne piiritlemine annab agronoomilisi eesmärke, seetõttu nimetatakse mullastiku rajoneerimist agromullastikuliseks rajoneerimiseks. Alfred Lillema jaotas Eestimaa 8 rajooni e valdkonda. Need omakorda mullastiku iseärasuste alused jaotatakse allrajoonideks e allvaldkondadeks ja need omakorda mikrorajoonideks e mikrovaldkondadeks. Need 8 rajooni on: I Karbonaatsete ja analoogsete soostunud muldade valdkond Põhja-Eestis ja saartel. Siin on aluspõhjaks lubjakivi, dolomiit ja domineerivaks lähtekivimik valkjashall rähkmoreen. Domineerivateks muldadeks on karbonatsed ja analoogselt soostunud
piirvaldkond, ka rakendus kunstiala. Sobitab tehis- ja looduslikke objekte maastikku, arvestades esteetika, ökonoomika ja ökoloogia nõudeid. Maastikukaitsemaastiku kujundamise ja hooldamise abinõud, maastikuhoolduse ennetav (preventiivne) osa. Maastikukaitse kujuneb määravaks loodusparkides ja maastikukaitsealadel. Maastike klassifitseerimist nimetatakse rajoneerimiseks e. maa-ala jagamine millegi poolest üksteisest kvalitatiivselt erinevaiks rajoonideks: Aagriculture, põllumajandusmaastikud Fforestry, metsamaastikud Cconservation, kaitstav loodusmaastik Rrecreation, puhkemaastik I industrial, tööstusmaastik Ttown, linnamaastik
metsatukkadega. Maastiku polarisatsioon äärmuslikult erineva looduskasutusega alade (nt. tööstusasula ja loodusreservaadi) paiknemine maastikul teineteisest võimalikult kaugel, nii et nende vahele saaksid kujuneda mitmekesised üleminekulised looduskasutusalad. Maastiku polarisatsioon peab tagama nii tervikliku infrastruktuuri kui ka ökoloogiliselt nõutava kompensatsioonialade võrgustiku. Maastike klassifitseerimist nimetatakse rajoneerimiseks e maa-ala jagamine millegi poolest üksteisest kvalitatiivselt erinevaiks rajoonideks. (põllumajandusmaastikud; metsamaastikud; kaitstav loodusmaastik; puhkemaastik; tööstusmaastik; linnamaastik; kunstlikud rajatised, prügimäed; veemaastikud) TAIMESTIKKU OHUSTAVAD TEGURID JA KAITSEVÕTTED Taimi ohustavad: 1. Inimtegevus põllumajandus, turism. 2. Introdutseeritud e sisse toodud liigid võivad osutuda konkurentideks (karvane võõrkakar) 3
Looduslikke maastikke võib eristada lähtekivimi, mulla jne. alusel üldiselt selle komponendi alusel, mille järgi lihtsam eristada. Tavaliselt reljeefi järgi. Haanja ja Otepää kõrgustikud, Põhja-Eesti moreentasandik, Skandinaavia mägismaa jne. Täpsemaid ja põhjalikumaid teadmisi vajab kivimi st. lähtekivimi järgi eristamine. Põhja-Eesti paeplatoo, Audru liivatasandikud. Ka taimestiku järgi, muldade järgi. Maastike klassifitseerimist nimetatakse rajoneerimiseks e. maa-ala jagamine millegi poolest üksteisest kvalitatiivselt erinevaiks rajoonideks. Rajoneerimine oleneb üldjuhul inimtegevusest: A agriculture, põllumajandusmaastikud F forestry, metsamaastikud C conservation, kaitstav loodusmaastik R regreation, puhkemaastik I industrial, tööstusmaastik T town, linnamaastik S special, kunstlikud rajatised, prügimäed W watwr, veemaastikud
annaabi.ee 
