Laura Huik Rahvustundest ja patriotismist Rahvustunne ja patriotism käivad käsikäes. Kui ühe aluseks on rahvuse kui üksuse olemasolu ja selle väärtustamine, siis teise jaoks on tähtis riik. Eesti näitel võib selgesti aru saada, et need kaks tulevad lainetena vaid siis, kui olukord nõuab. Rahvustunne ja patriotism on mänginud maailma ajaloos suurt rolli. Tänu nendele on tekkinud palju riike ja ühtsustunde hääbumise tõttu neid maailmakaardilt kadunud. Aga kas tänapäeval on vajalik olla
okupatsioonivõimudele. Metsavendlus muutus eriti aktiivseks pärast 1941. aasta juuniküüditamist. Metsavennad võitlesid sini- must-valge lipu all mis näitas, et nad võitlesid Eesti omariikluse eest. Tuleb tõdeda, et metsavennad käitusid osalt ka vääritult oma rahva suhtes. Nii näiteks rüüstati mitmeid Eestimaa talusid ning mõrvati kaasmaalasi. Samas näitas metsavendade tegevus (suudeti Moskva poolt maha suruda alles 1953), et eestlased olid valmis, lähtudes oma rahvustundest, omariiklust vajadusel relvaga kaitsma. Metsavendadena tegutsesid ka meie riigi saatust jaganud Läti ja Leedu omariikluse pooldajad. Suur osa eestlastest langetas valiku põgeneda läände ,sest nad hakkasid kartma. Kokku lahkus Teise maailmasõja päevil 70 000- 80 000 inimest ehk väga palju. Eriti intensiivne oli põgenemine 1944. aastal (Suur Põgenemine), sest Punaarmee okupatsioon oli muutunud taas reaalseks ohuks. Esialgu lahkuti peamiselt Rootsi
tehnoloogia areneb, peab ka inimene arenema ja sellega nad muutuvad. Näiteks võib tuua rahvariide mida vanasti kanti ja austati, kuid nüüd on see unustatud kuskile kapi nurki ja harva võib näha seda inimese seljas, välja arvatud mõnedel pühadel. Rahvustunne on samuti paljudel kadunud. Inimesi ei huvita, kust nad pärinevad või kust on tulnud, sest praegu nad on kuskil kohal ja neile meeldib see. Inimesed võivad armastada isamaad, kuid rahvustundest jääb puudu. Eestimaa pole väga suur maa, kuid see on koduks paljudele eestlastele ja lisaks ka teisele inimestele võõrriikidest. Iga aasta jääb eestlasi millegi pärast vähemaks, kuigi maailmas populatsioon tõuseb ja sellest on raske aru saada, sest eestlasi peaks ka juurde tulema. Surra võib palju, kuid ikkagi peab rohkem sündima. Eesti keelt võivad osata paljud, kuid lojaalsusest jääb puudu. Eestlased on alati siin olnud ja hoolitsenud oma maa eest, kuid nüüd,
lapsed ka maha, raha lõhn on neil mõistuse nii ähmastanud. Nagu üks inglise romaani kirjanik kunagi on öelnud: ,,Kui mõni rahvas hindab midagi muud rohkem kui vabadust, siis kaotab see rahvas oma vabaduse ja asja iroonia seisneb selles, et kui see on mugavus ja raha, mida see rahvas hindab enam kui vabadust, kaotab ta ka selle." Eestlased on tänapäeval ihned ja sööksid teise eestlase ka ära, rahvustundest on asi kaugel. Eestlane olla ei ole uhke ega hea.
Nüüdseks on vadja keel ja iseteadvus aga suuresti hääbunud. Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas
Vaadates kõiki neid toredaid ja vahvaid Kongressi saadikuid, eesti rahva esindajaid - kõigepealt muidugi Kodu-Eestist aga ka mujalt maailmast - oli selge, et sellel rahval ja riigil on kindel tulevik. [Eesti Kongress, lk.216] Eesti Kongressi eesmärk oli Vabadussõjas loodud rahvusriigi taastamine. Rahvuslus on iga rahva elujõu alus, sellega võideti Vabadussõda, kaitsti Sinimägesi ja sõditi metsades viimse meheni. Rahvustundest jõudu saades hoidsid eestlased välismaal kustumast vabaduse tuld, vabade rahvaste keskel Eesti saatust selgitades. Praegu on küsimus ellujäämises omal maal ja meie ei häbene eesti keelt ega meelt. [Eesti Kongress, lk.230] * Äsjavalitud Ülemnõukogu kuulutas 30. märtsil välja üleminekuperioodi omariiklusele * Mais muudeti ära riigi nimi Eesti NSVst sai Eesti Vabariik (kuigi oldi veel NSV Liidu
Käesoleva aastasaja alguseks oli vadja keel ja iseteadvus aga suuresti hääbunud. Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad. 19. sajandi lõpuks jõudsid vadjalaste etnograafilisele asualale suured kiviteed ning raudteeühendus, mis avas needki maakohad täiel määral industrialiseerumisele ja urbaniseerumisele. See tõi omakorda kaasa võõraste massilise juurdevoolu ning
kinnisväljendid näitavad, et kuigi me tajume neid oma keeleski loomulikena, samas sisaldavad nad oma põhjas viiteid teisele. Igas keeles sisalduv algne «võõras» saab dialoogi käigus «teiseks», mis tähendab seda, et igas identiteedis on ühtlasi ka midagi «teist». See jäljeks redutseerunud «teine» on ühtlasi embrüonaalseks sillaks erinevate kultuuride vahel. Hulga sajandeid valitses vastandus DeutschUndeutsch, ehk maamehe jaoks saks ja mittesaks. Rahvusest, täpsemini ehk rahvustundest, mida tollal ei olnud olemas, olulisem oli sotsiaalne seisund. Saksa keele oskamine ja haridus andis võimaluse tõusuks sotsiaalsel redelil. Mats muutus uhkeks oma matsiseisusele alles 19. sajandi lõpul rahvusliku ärkamise käigus. Tegelikult tekib Eesti rahvas koos nn katkestuse kultuuriga, otsustavalt lahti rebides ennast oma talupoeglikkusest ja luterlikkusest. Tänase eestlase kultuur ei juurdu kuigivõrd kunagises ugrilises karukultuses ega kristlikus feodaalajas, vaid 19
annaabi.ee 
