ülesehitusega teosteni. Üleminek romantismi ajastusse jääb 19. sajandi esimesse veerandisse, mil üheaegselt tegutsesid klassik Beethoven ning esimesed romantikud 7 Weber ja Schubert. Tolleaegses muusikapildis sai tähtsa koha väljendusrikas ja tundeküllane meloodia. Muusikal oli tihe seos kirjanduse ja kunstiga. Pöörduti fantaasiamaailma, huvituti erinevatest rahvuskultuuridest ning oma maa rahvaloomingust. 19. sajandi algul muutus olulisemaks tekstiga seotud muusika: soololaulud ja ooperid. Tõsise ooperi kõrvale astus peagi meelelahutuslik operett. Instrumentaalmuusikas olid armastatumad lühipalad, orkestrimuusikas programmilised sümfooniad. Uue zanrina ilmus 19. sajandi muusikasse üheosaline programmiline sümfooniline poeem. Programmiline on selline muusika, mille aluseks
Kultuuri uurides 2002 Gert Jan Hofstede, Paul B. Pedersen, Geert Hofstede „Kultuuri uurides“ näitab veenvalt, et maailm pole muutumas globaalseks külaks, vaid on ja jääb eripalgelistest rahvuskultuuridest koosnevaks paigaks, kus edukas hakkama saamine sõltub iga inimese tahtest ja oskusest teisi kultuure mõista. Kasu on aga veelgi laiem – toodud mudelid aitavad paremini mõista ka näiteks teistes, erineva sisekultuuriga organisatsioonides töötavate inimeste mõttemaailma ja käitumismalle. Gert Jan Hofstede, raamatu „Kultuuri uurides“ põhiautor, on lisaks infotehnoloogia vanemteaduri ametile Hollandi Wageningeni Ülikoolis ning
kollektiivsele? [Kultuuriajalugu, lk 138–139] Kui varem räägiti kultuurist eelkõige indiviidist lähtudes (inimese sisemine haritus, vaimsus, hing; nt Cicero ja renessansi humanistid), siis alates 17.sajandist muutus kultuuri mõiste kollektiivi hõlmavaks. Üks esimene mõtleja, kes hakkas rääkima kultuurist kui rahvaid hõlmavast tervikust oli Giambattista Vico, sealt edasi juba Johan Gottfried Herder, kes hakkas rääkima rahvuskultuuridest. Eristati kultuurseid ja kultuurituid rahvaid. 4 7. Millena käsitleb kultuuri Oswald Spengler „Õhtumaa allakäigus“? [Kultuuriajalugu, lk 141] Oswald Spengler (1918) käsitleb kultuure, kui elusorganisme, mis arenevad tsükliliselt nagu looduse ringkäik, millel on parimad eluaastad ja mis lõpuks närbuvad. Käsitleb ta kokku 8 suurt kultuuri/tsivilisatsiooni
· Konflikti minimeerimine otsekontaktide tõttu paljusid kohti puudutavate probleemide juures, · Motivatsioon, · Koordineerimiseelised, · Ettevõtte hea sisekliima. Puudused: · Ajakulu, · Kompromisside oht, pikad diskussioonid, · Kompetentsi ja vastutuse piiritlematus, · Vähemuse pingeseisund, · Üksikute kaastöötajate domineerivus, · Konfliktid grupis, · Informatsiooni kuritarvitamine, · Meeskonnaliikmete suurem koormatusmeeskonnaistungite tõttu. 28. G. Hofstede käsitlus rahvuskultuuridest Hollandi teadlane Geert Hofstede uuris 70ndatel rahvus- ja organisatsioonikultuure. Uuringu valimis u. 100 000 töötajat IBM-i kontoritest üle kogu maailma (60 erinevat riiki) (andmed varieeruvad). Peamised kriteeriumid, mille alusel saab rahvuskultuure eristada: · individualism-kollektivism · võimudistants (suur/väike) · ebakindluse vältimine (suur/väike) · maskuliinsus-feminiinsus Individualism ja kollektivism - Kultuure eristatakse kollektivismi dimensiooni abil, s.t. kuidas
võrgustike põhimõttel toimiv paindlike piiridega arenev ,,elusorganism," siis sellise muudatuse sisseviimine on aeganõudev ja ka keeruline. Tavaliselt tekitavad sellised muutused inimestes järgmisi hirme: 1. Spetsialistid kardavad kaotada oma kitsa eriala tehniliste oskuste tipp-taset, kuna peavad aega kulutama mitmeid osakondi haaravates meeskondades tegeldes mitmete erinevate üldiste valdkondadega; 2. Erinevatest rahvuskultuuridest töötajad ei soovi eelarvamuste ja stereotüüpide tõttu teha koostööd või kuuluda samasse meeskonda teiste rahvuste esindajatega; 3. Erinevatest rahvuskultuuridest töötajail võib tekkida probleeme, mitte ainult suhtlemises keele erinevusest tingituna, vaid tulenevalt ka täiesti erinevaist vaadetest tööle ja elule laiemalt; 4. Erinevate juhtimistasandite töötajad kardavad uusi reegleid, mis on täiesti erinevad vanadest, mis kehtisid karjääri arendamise ja edutamise osas; 5
Alles seejärel esitavad oma seisukoha. Introvertsus, napisõnalisus. On võimekad mitteverbaalses suhtlemises, mis ei sarnane romaani rahvaste kehakeelega. Reaktiivsetes kultuurides kasutatakse nimesid harvem kui mujal. Umbisikuline suhtlemisstiil, ebamäärasus, silmside puudumine. Väga levinud on enesehalvustamine. Seda tehakse selleks, et välistada kellegi solvamine sellega, et rõhutatakse kõrget enesehinnangut. 28. G. Hofstede käsitlus rahvuskultuuridest Hollandi teadlane Geert Hofstede uuris 70ndatel rahvus- ja organisatsioonikultuure. Uuringu valimis u. 100 000 töötajat IBM-i kontoritest üle kogu maailma (60 erinevat riiki) (andmed varieeruvad). Peamised kriteeriumid, mille alusel saab rahvuskultuure eristada: individualism-kollektivism võimudistants (suur/väike) ebakindluse vältimine (suur/väike) maskuliinsus-feminiinsus 22
annaabi.ee 
