Usse kardeti nende mürgi tõttu ning tihti seostati neid surnutega. Arvati, et loomadel, lindudel sisaldavad ohtrasti elujõudu ning väge küüned, kihvad, nokad, sarved ja suled. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka vastava olendi jõu, võimu ning väe. Vee vägi Meie kodumaa rohkearvulised jõed ja järved ning meri on moodustanud eesti rahva elus, rahvakultuuris ja rahvausundis sama tähtsa ökoloogilise tagapõhja kui mets. Veel on rahvausus olnud alati ja kõikjal puhastav ja pühitsev mõju, teiselt poolt ka võõras ja vaenulik vägi, mis inimestele haigusi võis tuua. Veest ja pühadest veekogudest on vanarahvas aga ka parandust mitmesuguste hädade ja haiguste vastu otsinud: näiteks tervise-, elu-, silma-, ilma-, uduallikatest. Inimesed uskusid allikate ravivasse toimesse ning haiguste korral koguneti allikate juurde ning ohverdati seal elavatele haldjatele ning vaimudele. Ravida võis ka veega haige kehaosa piserdamine.
näidendid, lood kasutavad rahvaluule ainest („Libahunt”, „Enne kukke ja koitu”). M. J. Eisen – rahvaluuleprofessor TÜs. Teos „Eesti rahva mõistatused” koos uurimustööga samal teemal. Mitmed rahvaluule/laulude kogud. 20. saj: W. Anderson, O. Loorits, A. Annist, R. Viidalepp, H. Tampere, R. Põldmäe, E. Laugaste, P. Ariste, E. Normann, Ü. Tedre, J. Peegel, I. Sarv, I. Rüütel. 1927. loodi Eesti Rahvaluule Arhiiv, kuhu koondati kõik kogud. 7. Mets ja vesi eesti rahvausus (I.Paulson) Mets ja vetevald oma salapäraste, vägevate jõudude ja olevustega moodustab talupoja elus n-ö välise, võõra ja vaenuliku ringi, mis piirab maad hariva inimese „sisemise” elu-elamiseringi (kultuurmaad). Mets: Mets on eesti rahvausus inimese-sarnane olevus, sõbralik. Metsa pidi austama ja teda teretama ja paluma (või ka ohvrianniga), et metsasolijaga midagi ei juhtuks, et saaki saaks (nt marjad, seened, loomad vm mille järgi sinna mindi)
Osad näidendid, lood kasutavad rahvaluule ainest (,,Libahunt", ,,Enne kukke ja koitu"). M. J. Eisen rahvaluuleprofessor TÜs. Teos ,,Eesti rahva mõistatused" koos uurimustööga samal teemal. Mitmed rahvaluule/laulude kogud. 20. saj: W. Anderson, O. Loorits, A. Annist, R. Viidalepp, H. Tampere, R. Põldmäe, E. Laugaste, P. Ariste, E. Normann, Ü. Tedre, J. Peegel, I. Sarv, I. Rüütel. 1927. loodi Eesti Rahvaluule Arhiiv, kuhu koondati kõik kogud. 7. Mets ja vesi eesti rahvausus (I.Paulson) Mets ja vetevald oma salapäraste, vägevate jõudude ja olevustega moodustab talupoja elus n-ö välise, võõra ja vaenuliku ringi, mis piirab maad hariva inimese ,,sisemise" elu-elamiseringi (kultuurmaad). Mets: Mets on eesti rahvausus inimese-sarnane olevus, sõbralik. Metsa pidi austama ja teda teretama ja paluma (või ka ohvrianniga), et metsasolijaga midagi ei juhtuks, et saaki saaks (nt marjad, seened, loomad vm mille järgi sinna mindi). Mets oli sõber,
nüüdki, sest 1993. aastal jõustunud uus kultuurautonoomia seadus ei sätesta Eesti põlisvähemustel arvulisi piiranguid. Siiski ei tundu kultuurautonoomia praegu päevakorral olevat ja ega selle taasfikseerimine suurt midagi muudakski. Tähtis on ikkagi, missuguse maaga otsustab enamik Eesti juute oma tuleviku siduda. Sellest vaatevinklist lähtudes ei paista Eesti juutide tulevik vähemusrahvusena kujunevat probleemituks. KIRJANDUS · P. Ariste. Juut eesti rahvausus. - Eesti Kirjandus 1932. nr 1,3,4, 12 lk 1-17, 132-150, 219-228 · P. Ariste. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus, 1981, lk 158-159 · E. Berg. Juudi asustuse iseärasusi Eestis. -Akadeemia 1994, nr 4, lk 816-829 · E. Berg. Juutide identiteedist Tartus. -Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XL Tartu, 1994, lk 190-206 · S. Gurin. Juudi vähemusrahvuse statistika Eestis. Tallinn, 1936 · E. Gurin-Loov. Suur häving. Tallinn. 1995
ja ambivalentse teispoolsuse (metsikus, surmavald) vahel, kus kristlikud ja paganlikud elemendid võivad asuda mõlemal poolel. Piiride (taas)kehtestamine rituaalides. – näiteks itkemine haual – äratatakse surnu, kurdetakse muresid, palutakse, et surnu ei tuleks kummitama, pannakse magama tagasi. Inimeseks olemine tähendab ennast inimesena piiritlemist. Algsete usuvormide assimileerumise juhte (Tšuudid jm eelrahvad folklooris) Poollooduslikud pühakohad vadha ja vepsa rahvausus Muinasaegsed „eelrahvuslikud“ isoleerunud Sulandunud kasutuses: - mitte-kristlikud - zavetnõje (tõotuspühad) – tulenenud mingist probleemist, karjaga mingi probleem või saagiga. Suurema tähtsusega ning läbiviimine toimub koha peal. Antakse lubadusi, et tehakse midagi ning vastutasuks probleem laheneks. Nt külastatakse pühakohta kolm aastat järjest. Riskivi – rändrahn Nemži külast ca 5 km kaugusel metsas, looduslik rist peal, kivi
3) Panpsühhism – pole kunagi tekkinud on kogu aeg olemas olnud. Kui vanasti viidi surnu sauna, inimestest eemale, siis praegu hoitakse teda elumaja toas või verandal. Surnuga säilivad need kombed, millel on olemas ka materialistlikud seletused. Mitmeid toiminguid sooritatakse esteetilistel kaalutlustel (surnu suu ja silmade sulgemine). Valitseb usundiline paljusus. Väetamistoimingud ja nende kajastused eesti rahvausus TAPMINE – tapmisega kaasnes suur rõõm, aga lõbu pärast ei tapetud. Ainult tapmine, mis on kõhklusteta ja kahtlusteta saab olla väge sisaldav = rituaalne tapmine – erilisel ajal, erilises paigas, erilisel viisil. Usuti, et vahemaa ohvri ja tapja vahel peab olema väike, nii kindlustatakse väe ülekandumine. SÖÖMINE – liha söömine; tootemlooma söömine, mida ei tohi teha liiga tihti/harva ega liiga palju
annaabi.ee 
