saj. algul 6%). Rahvastikuarenguga seonduvad julgeolekuriskid P.Wallensteeni ja M.Sollenbergi kokkuvõtte kohaselt leidis maailmas 1990. aastatel aset kokku 107 erineva intensiivsusega relvakonflikti. Enamuse nimetatud konfliktidest moodustavad nn tsiviilkonfliktid, milles pole osalisteks mitte üksteise suhtes vaenulikult käituvad riigid, vaid samasse ühiskonda kuuluvad rühmitused, kes kasutavad omavaheliste suhete klaarimiseks relvastatud võitlust. Kuigi esmapilgul võib rahvastikuarengu parameetrite julgeolekuga seostamine tunduda ootamatu, on neid valdkondi ühendav mehhanism tegelikkuses lihtne. Nimelt iseloomustab üleminekujärgus kiiresti kasvavaid rahvastikke aluse suunas tugevasti laienev vanuspüramiid ja noorte earühmade väga kõrge osakaal. Ühelt poolt on see alus massiivsele rändepotentsiaalile, millest osa kanaliseerub maailma teistesse piirkondadesse, sh Euroopasse. Teisalt ei suuda töö- ja haridusvõimalused noortepõlvkondade arvukusega
See muudab oluliselt ühiskonnapilti. Riigi peavad valmistuma (ja teevadki seda) demograafilisteks muutusteks, tõstavad inimeste vastutust pensioniea sissetulekute suhtes, nihutavad pensioniiga edasi. Rahvastiku vananemisel on oodata suuremat arstiabi vajadust, suuremat arstimite tarbimist. Kuna naised elavad kauem kui mehed, siis on tulevikuühiskonnas naistel väga suur tähesus. Demograafilise siirde kulg: Algus, kulg ja tempo varieeruvad riigiti. Eri riigid on tänapäeval erinevates rahvastikuarengu etappides. Euroopas algas 18. Saj., P.-Ameerikas ja suuremas osas Euroopas on kaasaegne rahvastikutüüp, rahvaarvu kasv on stabiliseerunud. Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia maad on väljunud demograafilisest plahvatusest ja on teises etapis. Rahvaarv seal kasvab endiselt, kuid vähem kui varem. Aafrika ja teised mahajäänumad maad on demograafilise plahvatuse etapis. RÄNNE: Ränne ehk migratsioon on inimeste alalise elukoha vahetus
maa-asulates. Välissündinuid, s.t. valdavalt sõjajärgsel perioodil Eestisse sisserännanud rahvastikku iseloomustanud demograafilised protsessid järgisid reeglina päritolumaa trende. See tingis ka selle, et ehkki depopulatsioon iseloomustas Eesti põlisrahvastikku juba 1970. aastatest alates, sai negatiivne iive kogurahvastikku iseloomustavaks jooneks alles 1990. aastate alguses. Kirjeldatud rahvastikuarengu mittesünkroonsuse ühe tulemusena iseloomustas 1990. aastate Eestit Euroopa kontekstis silmapaistvalt kõrge välissündinute osakaal, mis ületas koguni 26% kogurahvastikust (1989. aasta rahvaloenduse andmetel). Kui välissündinutele lisada ka nende teine põlvkond, moodustas välispäritolu rahvastik Sündimuse, suremuse ja iibe muutused viimasel
abortide koguarvu kahanemine on aeglustunud. Heaks märgiks on see, et alates 2000. aastast ületab Eestis sündide arv abortide arvu, samas kui 1992. aastal on abortiivsuskordaja 20 võrra suurem kui sündimuskordaja. Kuigi abortide üldarv on vähenenud aastate jooksul, on Eesti iive napilt negatiivne. Samuti on murettekitav kordusabortide osakaal. Viimase kümne aasta jooksul on umbes kaks kolmandikku aborti teinutest katkestanud teise või enama raseduse. (Demograafilise ja rahvastikuarengu eaduspärasustest, lk 30, 44-47./ ENE1. / Palo, U. Abortide arv peab vähenema) 3. NOORTE ABORDID EESTIS Selles peatükis käsitlen noorte tehtud abortide arvu, toon välja vähenemise mõjutegureid ja lisan ka, kui suur osakaal on olnud noortel Eestis tehtud abortide koguarvus. Võtsin kuni 19-aastate noorte raseduse katkestamise käsitlemiseks aastad 2006-2010 (legaalselt industreeritud abordid). "Unistan päevast, mil iga vastsündinu on siia maailma teretulnud, mehed ja naised on võrdsed
3 rõhutab hoopis väljarännet kui ebavõrdsuse süvendamist maa ja linna vahel. Demograafilise teooria kohaselt on ränne pikaajaline ajalooline protsess, mis on seotud üldise moderniseerumisega ja et rahvastiku üleminek piiratud olekust (nt maalt) suuremale liikuvusele (linn, teised maad jne) on seotud rahvastikuarengu faasidega. 15.Peamised väljarändevood 19. sajandil. 19.sajandil suurenes ränne mitukümmend korda, peamiseks erinevuseks võrreldes eelnevate aegadega oli rände vabatahtlikumaks muutumine (vs orjandus). Suurim oli väljaränne I MS’ini Suurbritanniast (ja Iirimaalt), suur immigratsiooniriik oli ka Saksamaa. Prantsusmaalt, kus rahvastikuareng oli stabiilsem, rändas välja vähem inimesi. Mindi peamiselt USAsse? Ladina-
annaabi.ee 
