Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Karl Andreas Edler von Rennenkampff. Praeguseni säilinud mõisa hoonestus pärineb 18.-19. sajandist. 18. sajandi keskpaigast pärineb mõisa ait, mille hoovile avaneval kolmnurkfrontoonil on meisterlik rokokoo-kaunistus. Mõisa klassitsismi sugemetega historitsistlik peahoone on ehitatud 1850. aasta paiku. Algselt ühekorruseline hoone on 1920tel aastatel ehitatud kahekorruseliseks, mil ta ehitati ümber rahvamajaks. 1930tel aastatel ehitati mõisahoone vasakpoolsesse otsa suure saalikorpusega teatrihoone. Praegu kasutab Rakvere teater kogu säilinud mõisakompleksi, barokne ait on 1990tel aastatel renoveeritud teatri väikeseks saaliks. Sõdades hävinud linn taastati 18. sajandi algul taas väikese asulana. Linna areng sai suurema hoo sisse alles 1783. aastal, mil ta muutus seoses haldusreformiga kreisilinnaks ehk maakonnakeskuseks. Ka kaasajal täidab ligi kahekümne tuhande
saatsid selle kohe laiali. Sammud iseseisvuse poole : Eestis koondusid kõik erakonnad enamlaste vastu ning viimased olid Eesti iseseisvuse vastu. Lenini valitsus oli alustamas rahukõnelusi Saksamaaga ning sõda Idarindel soikus oli loota iseseisvuse tunnustamist Antanti riikide poolt. Eesti enamlased polnud nõus mõisamaid talupoegadele jagama, vaid tahtsid kommuune asutama hakata. Tuska tekitas ka suhtumine religiooni (Oleviste kirik muudeti punaseks rahvamajaks). 15(28?).nov. 1917 kogunes Maapäev Toompea lossis koosolekule ja kuulutas end kõrgemaks võimuks (volitused vanematekogule). Enamlased saatsid Maapäeva aga laiali ning J.Tõnisson kui deklaratsiooni juht saadeti maalt välja (hakkas tegema välisdelegatsiooni juhina selgitustööd iseseisvuse saavutamiseks). Jaanuari 1918 valimistel Asutavasse Kogusse said enamlased 37% häältest siiski tähendas see iseseisvust nõudvate rahvuslaste võitu. Enamlased katkestasid valimised,
3. jaanuaril 1923. aastal saatis Võru Noorsoo Karskusühingu laiali kutsed erinevatele Võru asutustele ja ka organisatsioonidele tulla kokku saama 14. jaanuaril Võru Käsitööliste Abistamise Seltsi saali. Selts tegutses täieõiguselise omanikuna Kreutzwaldile kunagi kuulunud majas, et moodustada Kreutzwaldi Mälestuskomitee. J. Teder kirjutas kutsel, et moodustava seltsi ülesandeks on Kreutzwaldi ausamba püstitamine Võrru ja tema maja ostmine Kreutzwaldi-nimeliseks rahvamajaks. Asutamiskoosolekule kogunesid paljude organisatsioonide esindajad: Võru Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts, Ugala Noor-Seppade Vanemkogu Võrus, Võru Õpetajate Seminari Õppiv-Mpprspp Ring, Võru Eesti Keskkoolide Noorsoo Liit, Võru Maakonna Kaitse Liidu Küti Salk, Võru Skautide Malev, Võru Eesti Naisselts, Võru Noorsoo Karskusühing, Võrumaa Õpetajate liit, Võru linnavalitsus, Võru Käsitööliste Abistamise Selts, ,,Kandle" selts, Võru Maakonna Valitsus, Eesti Karskus Liit
Eesti enamlased ei olnud nõus mõisamaid talupoegadega jagama, vaid tahtsid kohe kommuune asutama hakata (milleks aega raisata: nii võis sööstul kommunismi kohe mitu aastat võita ja võib-olla esimestena kohale jõuda!). Selge, et selline poliitika isegi enamlaste esialgseid toetajaid eemale peletas. Tuska tekitas ka nende vaenulik suhtumine religiooni, näiteks Tallinna Oleviste kiriku muutmine punaseks 14 rahvamajaks. 1917. aasta novembris-detsembris kaldusid juhtivad eesti poliitikud üha enam Venemaast lahkulöömise poole. Nähes ette, et tegutsemisvõimalused edaspidi ahenevad ja soovimata kaotada aega, otsustasid eesti rahvuslaste juhis deklareerid Eesti riiklikust. 15. novembril (ukj. 28. novembril) 1917 kogunes Maapäev Toompea lossi koosolekule ja kuulutas end ainsaks kõrgeimaks võimuks Eestis. Edasiseks tegevuseks anti volitused Maapäeva vanemnõukogule.
Natsionaliseerituks kuulutati ka suuremad tööstusev-d, varad võeti neilt ära, minema aeti kõrgemalt tasustatud tegelased. Enamik suurtest ev-st jäi seisma. Maareform -d ekredi korras kõik maavaldused Vene impeeriumis kuulutati riigi omadiks. Mõisnikelt võeti ära ka mõisahooned, loomad, põllumajandustehnika jnejne. Jäeti nad tühjade kätega. Likvideeriti ka usuvabadus, kirik lahutati riigist, mitmetes suuremates kirikutes seati sisse rahvamajad (nt Oleviste kirik Olevi rahvamajaks). Eesti iseseisvumine Historiograafia Eduard Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. Tartu 1936 tänase päevani põhjalikem seda teemat käsitlev raamat. Ants Piip. Tormine aasta: Ülevaade Eesti välispoliitika esiajast 1917.-1918. aastal dokumentides ja mälestusis. Tartu 1934. Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. I-II. Tallinn 1927/1930. Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis: Dokumentide ja materjalide kogumik. Tallinn 1957. Paul Vihalem
annaabi.ee 
