Rahvaluule kordamismaterjal (0)

Rahvaluule&vanem_eesti_kirjandus_kordamine



VANEM KIRJANDUS  1. Varaseim eestikeelne raamat on 1219–1220 koostatud "Taani hindamisraamat. 2. Esimene eestikeelne raamat, mille fragmente on säilinud, on Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon 
Wanradti saksa keeles koostatud ja Pühavaimu kiriku kaplani ja eesti jutlustaja Johann Koelli tõlgitud 
katekismus aastast  1535, tuntud kui Wanradt-Koelli katekismus.  3. Reiner Brockmann oli pastor, luuletaja ja tõlkija. 1637. aastal avaldas ta esimese teada oleva 
eestikeelse luuletuse, silprõhulise lõppriimidega pulmalaulu, mis on ühtlasi vanim teada olev 
eestikeelne ilukirjandusteos. 4. 17.–18. sajandil levinud komme kirjutada eestikeelseid luuletusi. Esimene eesti soost juhuluuletaja: 
Käsu Hans, kellelt pärineb lõunaeestikeelne itk, mis on kirjutatud Tartu linna hävitamise puhul 
Põhjasõjas  “Oh! ma waene Tardo liin” (ca. 1704-1708) 5. Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks. Piibel tervikuna ilmus Anton Thor 
Helle tõlkes põhjaeesti keeles 1739. aastal. 6. Rahvusliku  teatri algus 1870.aastal. 7. Eesti  kirjakeele ja eesti kirjanduse lõid baltisakslased.  8. Baltimaadel kuni 19. sajandini eri keeltes kirjutatud tekstid kuuluvad kokku, nad on ühe ja sama 
kultuurimälu osad, ühest juurest võrsunud harud. Seda nn ühist kultuurijuurt on hakatud nimetama 
balti(saksa) kirjakultuuriks. Lisaks eesti ja saksa keelele ja kirjandusele kuulub sellesse ka läti keel ja 
kirjandus.  9. Kuni  19. sajandi keskpaigani viljelesid eestikeelset kirjandust saksa-eesti kakskeelsed kirjamehed,  ei olnud veel olemas  ühtki ainult eesti keeles kirjutavat kirjanikku. 10. Diskursus – teatava ajajärgu suur temaatiline kõnelemisvaldkond (rääkimisala, lausungite rühm), mida 
iseloomustavad milleski omavahel seostuvad arutlusstrateegiad ja sõnastusreeglid. 11. Baltisaksa kirjanduse diskursused:    a) ajalooline (k. a ristisõdade diskursus) nn mõtteproosa- poliitiline, õiguslik ja majanduslik publitsistika.   b) kultuuri- ja looduslooline, vähemal määral filosoofiline esseistika.   c) teadus esteetiline diskursus ehk ilukirjandus. 12. Eesti kirjanduse diskursused:   a) religioosne diskursus VT ja UT tõlked, kodu- ja kirikuraamatud, lauluraamatud, katekismused,     palveraamatud, jutlused, piiblilood jms. ligi 800 trükist ja umbes 2/3 kogumahust; imbunud kõigisse  
  teistesse diskursuseliikidesse.
  b) keelediskursus eesti keele õpetused, sõnastikud ja vestmikud, muud keelealased kirjutised, ka     aabitsad ja lugemikud.
  c) haridusdiskursus populaarteaduslik kirjandus, õppekirjandus.   d) õigusdiskursus.   e) olmediskursus (sh majandusdiskursus) arstiabi, looma- ja viljakasvatuse, toitumise, karskuse,     lastekasvatuse, tuleohutuse ja vetelpääste, üldise säästliku elu alased küsimused jms.
  f) ajaviitediskursus, mis teiseneb tasapisi esteetiliseks diskursuseks ehk ilukirjanduseks. 13. Eesti  keskaeg algas maa vallutamisega ristisõdijate poolt 13. sajandi alguses. Varasemad territoriaalsed  üksused (maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkonnad jt) asendusid ristisõdijate riikidega, millest 
tugevaimaks kujunes  Liivimaa ordu oma, lisaks eksisteerisid Eestis Saare-Lääne ja Tartu piiskopkond  ning  1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile. Eesti oli tihedalt seotud Saksa kultuuriruumiga: linnad  kuulusid  Hansa Liitu ja nii linna- kui ka maaeliidi keeleks oli alamsaksa keel. Eesti keel jäi lihtrahva  keeleks, mida kõneldi enamasti maal. Keskaja lõpul,  15. ja 16. sajandil, hakkasid Eestis kujunema  sunnismaisus ja pärisorjus. Oluline osa kultuurielus oli reformatsioonil, tänu sellele hakkas 
muuhulgas kujunema ka  eesti kirjakeel.  14. 13. sajandi algus – Eesti ristiusustamine, eestlaste muistne vabadusvõitlus Saksa ja Taani ilmalike 
jõudude ja katoliku kiriku misjonäride vastu. 15. Ristisõdijad lõid tänase Eesti ja Läti territooriumile riikide ühenduse, mida kutsutakse Vanaks-
Liivimaaks.  16. Liivi sõda (1558-1583). Moskva tsaaririigi, Eesti territooriumi jaganud Liivi ordu ja erinevate 
piiskopkondade, Leedu suurvürstiriigi, Poola-Leedu ühisriigi – Rzeczpospolita, Rootsi ja Taani vahel -> 
Vana Liivimaa lagunemine,  Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja  Liivimaa jäid Poolale. Balthasar Russow  “Liivimaa kroonika” (1578, ek 1967, H. ja D. Stock). 17. Põhjasõda (1700-1721) Rootsi kuningriigi, Moskva tsaaririigi jt vahel -> Eesti läks Vene riigi koosseisu.


18. Eesti kirjakultuuri vanimad mälestusmärgid:   a)  Kullamaa käsikiri (1524-1532) – esimene pikem eestikeelne tekst (meieisapalve, maarjapalve,     usutunnistus), arvatavasti tõlgitud ladina keelest, reformatsioonieelne
  b) Vanim eesti-, liivi- ja lätikeelne trükis (1525) – ei ole säilinud, tõenäoliselt missa tekstid või agenda,     oli arvatavasti katoliiklik.
  c) Wanradt-Koelli katekismus (1535) – säilinud vaid fragmendid, sisaldab paralleelselt eesti- ja     alamsaksakeelset teksti.
  d) Georg Mülleri (1576-1608) 39 jutlust – Tallinna Pühavaimu kirikus 1600-1606, eestikeelse proosa     algus.
  e) “Agenda parva” (1622) – kirikutalituste käsiraamat vastureformatsiooni ajast, lõunaeesti keeles 19. Perikoopide ehk piibli katkendite (toona: evangeeliumite ja epistlite) tõlkimine: Hans Susi tõlked (16. 
saj keskel),  Georg Mülleri jutlused (17. saj alguses), Joachim Rossihnius (17. saj algus, lõunaeesti  keeles),  Heinrich Stahl (17. saj algus, põhjaeesti keeles) – eesti vanema kirikukirjanduse rajaja, hea  organisaator, rakendas eesti keelt ulatuslikult trükis. 20. Uue Testamendi tõlkimine põhja- ja lõunaeesti keelde: Joachim Jhering (1640. aastad, põhjaeesti 
keeles), Johannes Gutslaff (1640. aastad, lõunaeesti keeles, tema on ka esimene, kes tõlkis nii UT 
kui ka VT),  Heinrich Göseken (on koos Gutslaffiga) tõlkinud/redigeerinud UT-d nii lõuna- kui ka  põhjaeesti keeles. 21. Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer Riias organiseeris aktiivselt tõlketööd nii läti, 
lõunaeesti kui hiljem ka põhjaeesti keelde, ta asutas Riias 1675 eratrükikoja, millel oli ka 
lõunaeestikeelsete raamatute trükkimise eelisõigus, andis  1686 välja lõunaeestikeelse UT, korraldas  1680. aastatel Eestimaal (st põhjaeesti keeleala) piiblikonverentse, kus arutati keele- ja 
tõlkemetoodilisi küsimusi (1686, 1687).   22. “ Wastne Testament “(1686) – lõunaeestikeelne UT, esimene läbinisti (lõuna)eestikeelne teos, isa ja poja  Andreas (1640-1701) ja Adrian Virginiuse (1663-1706) tõlkes. 23. Johann Hornungi tegevus (koos Adrian Virginiusega) põhjaeestikeelse UT tõlkimisel kreeka k-st 1687 – 
tõlge ei ole säilinud, kuid säilinud on 3 ärakirja sellest ja ühe, nn Stockholmi käsikirja põhjal anti  1715.  aastal trükis välja põhjaeestikeelne Uus Testament (põhineb M. Lutheri piiblitõlkel). 24. Vana Testamendi ja täispiibli tõlkimine: VT tõlkimine - isa ja poeg Virginiused (1687-1690, põhjaeesti 
keelde, tõlkisid kuni Iiobi raamatuni, kuid töö jäi pooleli ja tõlge ilmumata, hiljem (2003) on sellest tõlkest 
avaldatud algus- ja lõpuosa),  al 1720. aastatest, protestantlike pastorite ühistöö, töörühma eestvedaja,  18. saj mõjukaim keelemees  Anton Thor Helle (1683?-1748), kes ise tõlkis vaid üksikuid osi, kuid  redigeeris keeleliselt nii UT-d kui ka VT-d; VT kanoonilised raamatud tõlgiti tõenäoliselt heebrea 
originaalist;  esimene põhjaeesti-keelne täispiibel ilmus 1739. aastal 6015 eksemplaris, sellest anti  välja redigeeritud kordustrükke kuni 20. sajandini, uus tõlge ilmus alles 1968. 25. T eised vaimuliku kirjasõna alaliigid:   a) kirikukäsiraamatud : Heinrich Stahl “Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal” 1632–    1638; paljude pastorite ühistööna valminud  “Käsi-, kodu- ja kirikuraamat” (1655-1657, põhjaeesti     keeles, oluline selle poolest, et siin on märkimisväärselt edenenud lauluraamatu osa); Andreas ja Adrian  
  Virginius „Tartu-Ma Kele Kässi Ramat“ (1691, lõunaeesti keeles); Adrian Virginius koostöös teiste     pastoritega:  „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat“ (1694-1695, põhjaeesti keeles, 4 osa – see on l    adusas ja heas keeles, võeti hästi vastu ning tekitas seetõttu tüli põhjaeesti pastoritega);  “Eesti-Ma Kele  Koddo- ning Kirko-Ramat” (1721, Anton Thor Helle redigeerimisel, koosnes neljast osast, koostatud     uuenenud kirjaviisis, märkimisväärselt kujundatud ja illustreeritud, osutus väga menukaks, arvukalt  
  kordustrükke).
  b) perikoobiraamatud ehk evangeeliumid ja epistlid: Rossihnius (1632, lõunaeesti keeles); Heinrich 
Stahl (1638, Käsi- ja koduraamatu 3. osana, põhjaeesti keeles); Andreas ja Adrian Virginius (1691,     lõunaeesti keeles, Tartumaa keelse käsiraamatu 1. osa; 1695 põhjaeesti keeles, Kodu- ja kirikuraamatu  
  1. osana); “Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramatu”  2. osana (1721,  Anton Thor Helle keeleline     toimetus, tõlge – paljude pastorite ühistöö, ilmus ka eraldi väljaandena ja seda on hilisematel sajanditel  
  korduvalt välja antud nii kirikuraamatu osana kui ka eraldi trükisena).
  c) katekismused: Wanradt-Koeli katekismus (1535); Joachim Rossihniuse katekismus (1632,     lõunaeesti ja saksa keeles); katekismus sisaldus kõigis mainitud 17. ja 18. sajandi kirikukäsiraamatutes;  
  Andreas ja Adrian Virginius „Önsa Lutri Laste Oppus“ (1684, lõunaeesti keeles, kaastööd tegid ka     teised lõunaeesti pastorid, sisaldas 300 küsimust-kostust); “Pildikatekismus ja õige taevatee    
  juhataja” (1688, seda on nimetatud ka laulukatekismuseks, sest sisaldab 9 kirikulaulu)…+ hilisemal ajal  
  välja antud katekismused.


  d) lauluraamatud: Stahl (1637, Käsi- ja koduraamatu 3. osana, proosatõlge); “Uus eestikeelne 
Lauluraamat” (1656, “Käsi-, kodu- ja kirikuraamatu” osana, sisaldab 241 silbilis-rõhulises v      värsisüsteemis riimitud laulu, tõlked  Reiner Brockmannilt, Martin Giläus´elt ja Heinrich Gösekenilt,     värsitehnilises mõttes suur edasiminek võrreldes Stahli laulude proosatõlgetega); Andreas ja Adrian  
  Virginius  „Wastne Tarto Mah Keele Laulo Raamat“, (1685) – esimene lõunaeestik. lauluraamat,     sisaldab nii proosa- kui ka värsitõlkeid, iga edasise trükiga lisati uusi tekste ja parandati olemasolevate  
  tõlkeid.  Vennastekoguduse lauluraamatud al 1741.   e) jutluseraamatud: Georg Mülleri 39 jutlust (1600-1606, ilmunud trükis 2007); Heinrich Stahl “Leyen 
Spiegel” (1641).   e) palveraamatud.   f) piiblilood – piiblis esinevad adapteeritud lood ja legendid, hakkasid eesti keeles ilmuma kalendrites  al   1720. a-test, al 1770. a-test eraldi teostena, tuntumad varased piiblimugandused ek-s on tehtud saksa     religioonipedagoogi  Johann Hübneri piiblilugude (1714) põhjal. 26. Keelediskursus tekkis 17. sajandil piibli jt vaimulike tekstide eesti keelde tõlkimise tagajärjel. Seotud 
Lutheri reformatsiooni ja nn  luterliku keeleideoloogiaga, hiljem olid olulised teised ideoloogiad, nn  valgustuslik ja romantiline.  27. Hõlmab eesti keele õpetusi, sõnastikke, vestmikke jm muid keelealaseid kirjutisi: grammatikad 
tegelevad ennekõike  kirjaviisi, sõnavara, sõnatuletuse ja morfoloogia küsimustega, vähem on  l auseõpetust ja etümoloogiat, ning sisaldavad ka sõnastikke. On kirjutatud kas ladina või saksa  keeles,  eesti keel on näitematerjaliks, on olemuselt kontrastiivsed – võrdlused ladina ja saksa  grammatikaga, ladina või saksa keele grammatikale vastete otsimine eesti keeles,  mõeldud baltisaksa  pastoritele  eesti keele õppimiseks, olid nii tallinna kui tartu keele kohta ehk põhjaeesti ja lõunaeesti  keele kohta. 28. Heinrich Stahl „Anführung zu der Esthnischen Sprach“ (1637, ek Sissejuhatus eesti keelde): koosneb 
grammatikast  (34 lk) ja tõlkesõnastikust (100 lk, ca. 2000 sõna.  Johann Gutslaff „Observationes  Grammaticae circa linguam Estonicam“  (1648, ek Grammatilisi vaatlusi eesti keelest): esimene  lõunaeesti keele grammatika.  Heinrich Göseken „Manuductio ad Linguam Oesthonicam“ (1660, ek  Juhatus eesti keele juurde): koosneb põhiosas (ca. 400 lk, 9000 sõna) sõnastikust, vähem rõhku on 
pandud grammatikale (75 lk), kokku 547 lk. 29. Bengt Gottfried  Forseliuse kirjaviisi uuendused (1680. aastad): välja heita kõik võõrtähed: c, f, q, x, y, z;  lisada  ä, ö ja ü; pärisnimed: Kristus (pro Christus); kool pro kohl, siin pro sihn; t-lõppu, nt jumalat;  30. Johann  Hornung „Grammatica Estonica“ (1693, ek Eesti keele grammatika): põhjaeesti keele  grammatika, milles on võetud arvesse kõneldava keele erijooni. Pigem kirjeldav grammatika (endiselt 
ladina keele baasil), mitte keeleõpik. Salomo  Vestringi põhjaeestimurdeline eesti-saksa käsikirjaline  sõnastik 18. saj algusest „Lexicon Esthonico Germanicum“ – esimene eesti-saksa suunaga sõnastik 
üldse, varasemad olid saksa-eesti suunaga, esitab palju paralleelvorme eri murretest. 31. Anton Thor Helle „Kurzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache“ (1732, ek Lühike eesti keele 
õpetus) – sisaldab grammatikat (80 lk), eesti-saksa sõnastikku (7000 sõna, kasutatud Vestringi 
ainestikku) ja lugemisharjutustena  525 vanasõna, 135 mõistatust ja 10 saksa tõlkega varustatud 
dialoogi, lähenemine keelele on normatiivne . August Wilhelm Hupel „Ehstnische Sprachlehre für  beide Hauptdialekte den revalschen und den dörptschen“ (1780, ek Eesti mõlema peamurde, 
tallina ja tartu keeleõpetus) – sisaldab mahukat sõnastikku (17 000 sõna) nii saksa-eesti kui ka eesti-
saksa teljel, 2. trükis juba 20 000 sõna + grammatika. Johann Heinrich  Rosenplänter´i ajakiri “Beiträge  zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache” ( 1813-1832, ek Lisandusi eesti keele lähemaks  tundmiseks) – teadusajakiri, sisaldas saksakeelseid uurimusi eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule 
kohta, arvukalt  eestikeelset näitematerjali  (nt vanasõnad, rahvalaulud, dialoogid). Eduard Ahrensi  „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialekts“ ( 1843, ek Eesti keele tallinna murde  grammatika, 2003) – eesti keele kirjeldamine sugulaskeelest soome keelest lähtuvalt, ettepanek uue 
kirjaviisi kasutuselevõtmiseks (häälduspõhine kirjaviis).  32. Haridusdiskursus / eestikeelne koolikirjandus ulatub tagasi 17. saj, tekkis seoses luterliku 
reformatsiooniga, hõlmab aabitsaid (ABC/ABD-raamatuid), aabits-katekismusi, aabits-lugemikke, 
lugemikke ja muid kooliraamatuid, nt elementaarraamatuid ja kuulub kasvatusteaduste, kultuuriloo, 
(laste)kirjandusteaduse ja keeleteaduse huviorbiiti,  esimesed aabitsad ei ole säilinud, sest aabits on  tarbetekst, mida ei pärandatud põlvest põlve, vaid mis “loeti ära”. 33. Vanema kooliraamatu oluline osa on Lutheri “Väike Katekismus” (sk 1529), katekismus koosneb: 
kümme käsku, usutunnistus, meieisapalve, ristimise, pihi ja armulaua sakramendi seletused, mõned 
palved, piiblikohtade alusel sõnastatud käitumisjuhised, mis on esitatud küsimuste-vastuste kujul, Kui 
katekismusele lisati tähestik ja silbiõpetus, tekkis  aabits-katekismus. 


34. Bengt Gottfried Forselius aabits-katekismus “AEHIK” (1685?, esimene säilinud kordustrükk 1694 
(tallinnakeelne) ja 1698 (tartukeelne)), koostatud  uues kirjaviisis.  35. Otto Wilhelm  Masing „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahavad luggema õppida“ (1795),  sisaldab eessõnas mahukat ja oma aja kohta eesrindlikku  lugema õppimise metoodikat, üldisi  tähelepanekuid laste kasvatamisest ja  esmakordselt eesti keeles kirjavahemärkide seletusi.  36. Otto Wilhelm  Masingu aabits-katekismus “Täieline ABD-Ramat, kust makele luggemist õiete õppida”  (1823), kasutas aabitsas esmakordselt ulatuslikult õ-tähte, mille ta ise oli käibele toonud. 37. Carl Ernst  Berg „Uus ABD ja Luggemisse-Ramat“ (1811), hübriid: sisaldab nii aabitsat kui ka  elementaarraamatut, mõeldud eri vanuses õppijatele. 38. Franz  Akermann „ABD ja Luggemisse Ramat mis laste kolitamisse tarwis kirjutanud F.  Akermann“ (1841, põhjaeesti keelne). 39. Carl Heinrich  Gehewe „Luggemisse Ramat laste kolitamise tarwis. Eddimänne jaggo“ (1841, lõunaeesti  keelne) 40. Carl  Reinthal „Tarto maa-keele Abits kost latse wöiwa täwweste lugemist opi“ (1845), esmakordselt  pealkirjas sõna “ aabits”, aabitsakukk tuli viimaselt lehelt tiitellehele, koostatud uues kirjaviisis, kuid  on metoodiliselt  vananenud, kokku 12 lugemispala. 41. Carl Robert  Jakobson „Uus Aabitsaraamat, kust viiekümne päävaga lugema ja kirjutama wõib  õppida“ (1867), õpetab lugema  häälikumeetodil, enne vokaalid, siis konsonandid; sisaldab 50 juttu –  igaks päevaks üks jutt;  usulist materjali (meieisa-palve, kümme käsku) väga vähe, valdavalt on jutud  ilmaliku sisuga  algteadmised (kirja)kirjutamisest, arvutamisest, joonistamisest rohkelt illustreeritud. 42. Muud koolielus kasutatud raamatud (juturaamatud, elementaarraamatud, kooli lugemise raamatud): 43. Friedrich Wilhelm v.  Willmann “Juttud ja Teggud kui ka Monningad Öppetussed mis majapidamisse  pärrast tarwis lähtwad Eestima-rahwale” (1782), sisaldab  valme ja jutte, mõistatusi (võetud A.T.Helle  grammatikast (1732), mesilasepidamise ja loomaravitsemise  õpetusi. 44. Friedrich Gustav  Arvelius “Üks kaunis jutto ja Öppetusse-Ramat “ (I – 1782; II 1787)  45. Georg Gottfried  Marpurg “Weikenne oppetussse nink lugemisse Ramat Tarto marahwa kooli laste  tarbis” (1805),  loodusteaduslikud osad, õpetus jumalast, moraaliõpetus, vanasõnad, didaktilised  jutud, matemaatika; raamjutustus - alguses õpetajatele, kes lapsi õpetavad ja lõpus talumeestele uute 
töövõtete juurutamiseks. 46. Johann Wilhelm Ludwig  v. Luce “Sarema Jutto ramat, mis ma rahwa lustiks ja kassuks on ülles pannud”  (I – 1807; II – 1812), juttude põhitoon on  tõsine, pinget ja ka loomulikku kõneviisi leiab siit vähe.  Enamasti on tegu  dialoogide hea ja halva tegelaskuju  või vanema ja lapse vahel. 47. Carl  Körber “Karjalaste luggemise ramat “(1849); “Pähkle ramat” (1851) 48. C. R.  Jakobsoni “Kooli lugemise raamat” (4 osa, I – 1867, II – 1875, III – 1876, IV “Helmed” - 1880),  loodusteaduslikud palad (loomad, taimed, geograafia, füüsika, aastaajad), tekstid Eestimaa kohta 
(ajalugu, geograafia, linnad, eesti rahvas ja kultuur),  ilukirjandus (isamaaluule, muistendid, rahvajutud,  vanasõnad, “Kalevipoja” lood) nii eesti kui maailmakirjanduse autorite sulest, väga  populaarne! 49. Carl Eduard  Malm “Laulud ja Loud” (I-II 1874, III 1884), sisaldab nii ilmalikke kui ka vaimulikke tekste,  vanas kirjaviisis, illustratsioonid puuduvad. 50. Eestikeelse luule sünd barokiajal (17. saj). Barokk vältas Lääne-Euroopas hilisrenessansist 
valgustusajani,  ca. 1600-1750/70.  51. Barokk-kirjandus: Levinud on kolm juhtmotiivi, mis kirjeldavad inimese elutunnetust (usu)sõdade, 
vallutus- ja uurimisretkede ajastul:  Carpe diem (ld Naudi päeva) – kutsub üles olema õnnelik, elama  teadlikult ja nautima olemist täiel rinnal, mitte laskma teispoolsuse ja elu kaduvuse meeleoludel endast 
võitu saada;  Memento mori (lk Mäleta hetke, pea meeles, et ka sina sured kunagi) – teadlikkus  surmast/inimese surelikkusest;  Vanitas (ld edevus, tühisus, maailma kaduvus) – tähelepanu keskmes on  inimese elu tühisus ja kaduvus (sarnaneb eelmisele), kasutas sageli  antiteese ehk kontraste: siin- ja  sealpoolsus; mäng ja tõsidus;  tõelisus ja näilisus;  nauding/iharus vs. voorus; eeros vs. askees; taevane 
ja maine elu. 52. Kõige levinum barokiaja kirjandusžanr oli luule, eriti sonett, mille tavaline värsimõõt oli aleksandriin (6-
rõhuline 12- v 13-silbiline värss pausiga värsirea keskel), kuid viljeldi ka  pastoraale (karjase- ehk  lamburiluule),  kantaate (pidulik lüroeepiline luuletus tavaliselt rahva või riigi auks), madrigale  (lembeluuletus, välja kasvanud karjaseluule traditsioonist).  53. Palju viljeldi ka  juhuluulet, st teatud tähtpäevadeks valminud luulet (nt pulmad, matused, lapse sünd,  reisile minek v saabumine reisilt, kooli lõpetamine, ametisse määramine ametikõrgendus, tänu-, ülistus-, 
pühendus-, sõprusluule jms). 54. Tartu juhuluule traditsioon on akadeemilisem, valdavalt ladina-, kreeka-, heebrea- ja rootsikeelne 
(akadeemilised õnnitlus-, pühendus-, kiidu- ja disputatsiooniluuletused).


55. Tallinna juhuluuletajad koondusid nn lamburiseltsi (Paul Flemingi mõjud) ja viljelesid saksa-, kreeka-, 
ladina- ja ka eestikeelseid värsse (ennekõike pulmalaulud). Tuntumad esindajad  Reiner Brockmann,  Timotheus Polus. Tallinna juhuluule traditsioon oli tugevalt mõjutatud Martin Opitzi 
poeetikareeglitest. 56. Eestikeelne juhuluule jaguneb:  pulmaluuletused, matuseluuletused ja pühendusluuletused. Säilinud  on vaid veidi üle 20 teksti.  Tuntuim eestikeelse juhuluule viljeleja on Reiner Brockmann (1609-1647),  esimese eestikeelse pulmaluuletuse   „Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poeticas  compositum“ (Eestikeelne laul aleksandriinis Opitzi poeetikareeglite järgi) autor. 57. Esimene eesti soost juhuluuletaja: Käsu Hans, kellelt pärineb lõunaeestikeelne itk, mis on kirjutatud 
Tartu linna hävitamise puhul Põhjasõjas  “Oh! ma waene Tardo liin” (ca. 1704-1708), kujutab sündmusi  tõepäraselt ja üksikasjalikult, elab kaasa lihtrahva saatusele. 58. Kristian Jaak Peterson (1801-1822) – esimene suur eesti luuletaja, kes sai tuntuks postuumselt, alles 
20. saj. Tema  sünnipäeval, 14. märtsil tähistatakse emakeele päeva (al 1996). Sündis Riia eesti soost  kirikuteenri perre, vanemad olid pärit Viljandimaalt  Karula piirkonnast (Peterson nimetas seda  Võidomaaks). Õppis 1815-1818 Riia kubermangugümnaasiumis ja 1819-1820 Tartu Ülikoolis (vanad 
keeled, piibli eksegees), haris end laialdaselt ise, harrastas  askeetlikku ja eraklikku eluviisi. 1820 oli  koduõpetaja Riias heebrea, ladina, kreeka, vene, inglise ja saksa keele ning matemaatika alal. Petersoni 
21. sünnipäevaks valmis akvatintatehnikas  portree tema Riia sõbralt, Viljandis sündinud F. B.  Dörbeckilt, mis on ainus teadaolev pilt temast, suri tiisikusse, maetud Riia Jakobi kalmistule. 59. Luulekogu “Kristiani Jago Petersoni laulud. Rialinnas, 1818, 14 eestikeelset antikiseerivat luuletust: 4 
dialoogilise ülesehitusega karjaseidülli, 2 anakreontilise laulu tõlget, 8 natuurfilosoofilises kõrgstiilis 
lakoonilise looduskujundiga oodi. 60. Mõttepäevik “Kristian Jaak Peterson, ehk se mis ta mötles, ja teggi, ja kuidas ta ellas, ja mis ta teäda 
sai omma ello sees, isse-eneselt üllespandud 17al ello-aasta seest, ello-otsani” 61. “Kristiani Jago Petersoni  laulud. Tartolinnas, 1819”, 7 eestikeelset laulu ja 1 karjaseidüll. 62. Christfrid Gananderi  „Mythologia Fennica“ (Soome mütoloogia) tõlge rootsi keelest saksa keelde  1822, pani aluse eesti mütoloogiale, mõjutas Faehlmanni müütide loomisel, terve 19. saj jooksul  peeti  seda  Petersoni peateoseks. 63. Teisi luuletajaid/luulekogusid 19. sajandist: “Monned Laulud” (1806)  esimene eestikeelne 
luulekogu, eri autorite 9 kristlik-sentimentaalset luuletust saksa eeskujudel; Reinhold Johann Winkler 
(1767-1815) „Eesti-ma Ma-wäe söa-laulud” (1807)  5 laulu sõduri-elust, valminud Napoleoni-vastase  sõjaga seoses,  rajas eesti sõjaluule traditsiooni; Gustav Adolf Oldekop (1755-1838) “Suve  õdang” (1985),  lastele ja noortele kohased tekstid (kihelkonnakooli tarbeks), keisrilaulud, patriootiline  luule, taluelu idüll koos tähelepanuväärse looduskujutusega. Luuleantoloogia “Lillekessed” (I – 
1852, II – 1866)  koostas Berend Gildenmann, sisaldab Carl Wilhelm Freundlich, Anton Heinrich  Lücke, Gustav Masingu, Joachim Gottlieb Schwabe, Suve Jaani ehk Johann Friedrich Sommer ja 
Reinhold Johann  Winkler´i luuletusi. 64. Martin Körber (1817-1893) – vaimulik kirjamees ja tõlkija, kodu-uurija, luuletaja, mitmehäälse koorilaulu 
entusiast Saaremaal,  tänapäevani tuntud luuletused: “Ma olen väike karjane”, “Mo armas issa  kohakene” ( Vaikne kena kohakene), “Isamaa” (Mu isamaa armas, / kus sündinud ma).  65. Johann Voldemar Jannsen (1819-1890), “Sioni-Laulo-Kannel” I–III (1845–1860)  vaimulike laulude 
kogu, kokku 1003 laulu, ilmus kümnetes tuhandetes eksemplarides “Eesti Laulik” (1860) – ilmalik 
repertuaar  laulukooridele, 125 laulu. 66. Romantism – kultuurilooline periood Euroopas, põhiliselt kujutavas kunstis, kirjandu-ses ja muusikas 
ca. 1790-1850,  iseloomulikud märksõnad: kujutlusvõime tähtsustamine, hingestatus, individuaalsus,  tundeküllasus, igatsus ja armastus, salapära, fantaasia, rahutus, iroonia, igatsus, melanhoolia, 
maailmavalu, pessimism ja tegelikkusest põgenemine, surmaihalus, huvi looduse ja loomulikkuse vastu, 
mineviku (nt keskaja) idealiseerimine, pöördumine oma maa ja rahva kultuuri poole, selle vaimupärandi 
kogumine ja talletamine (vrdl estofiilide ja Õpetatud Eesti Seltsi tegevus), isamaaarmastus. 67. Juhtžanr:  lüürika, olulised on ka müüdid/muinasjutud (nt Fahelmann, Kreutzwald), kuid loodi ka  mitmeid  kunsteeposi (nt “Kalevipoeg”), mõjutas ka eesti luulet (nt Koidula jt 19. saj lõpu  isamaalüürikud). 68. Lydia Koidula (1843-1886) – luuletaja, proosa- ja näitekirjanik, eesti rahvusliku liikumise sümbol, 
romantiline  isamaalaulik, eesti rahvusliku teatri asutaja, eesti esimene nais(aja)kirjanik, sündis Lydia  Emilie Florentine Jannsenina, pseudonüümi Koidula andis talle C. R. Jakobson. 1854–1861 Pärnu 
kõrgem  tütarlastekool, 1862 nn suur eksam Tartu Ülikooli juures, 1864 kolis perega Tartusse, asus  koos isaga toimetama  Eesti Postimeest, abielu Eduard Michelsoniga (arst), 4 last, pere kolis  Kroonlinna, reis Euroopasse, suri rinnavähki, põrm toodi 1946 Eestisse. 69. 1866 - „Waino-Lilled“, religioosse üldilmega tekstid, õpetlik mõtteluule, vähenõudlik ja alandlikkusele 
üles kutsuv pereluule, loodusluule, romantismile omaselt lõpevad mitmed tekstid  hauamõtetega. 


70. 1867 – „Emmajõe Öpik“, 45 luuletuses on 14 tõlkemugandused (saksa romantikud), ülejäänud on 
algupärased ja eestipärased, tosinkond silmapaistvat isamaalaulu, teiste hulgas ka „Sind surmani“, 
„ Mo issama on minno arm!“, „Eesti muld ja Eesti südda“, romantiline armastus- ja looduslüürika,  „ Emmasüdda“. 71. Koidula proosaloomingust, mis sisaldab üle  80 lugemispala, võib olulisemaks pidada jutustust  „Peruama viimne inka“ (1866, eeskujuks W.O.v Horni „Huaskar“) – rõhumisvastase võitluse temaatika, 
mis pakub võrdlusainet Eesti oludega. 72. Näidendid  "Saaremaa onupoeg" (1870), "Kosjakased" (1871) ja "Säärane Mulk" (1872) “Vanemuise”  seltsi jaoks, mida Koidula  ise ka lavastas. 73. Pidas ulatuslikku kirjavahetust nii oma aja juhtivate kultuuri-inimeste kui ka kodustega. Ilmunud on tema  kirjavahetus  Kreutzwaldiga (1910–1911 ja 1962), Antti Almbergiga (1925) ja "Koidula kirjad  omakseile" (1926). 74. Isamaaluule 19. saj lõpus – Friedrich Kuhlbars (1841-1924, pseudonüüm Villi Andi), kooliõpetaja, 
luuletaja, lastekirjanik, luules järgis saksa romantilist traditsiooni ja pseudomütoloogilisi kujutelmi, 
idüllilise isamaaluule viljeleja, nt “Vanemuine” (Kui Kungla rahvas kuldsel aal…) 75. Mihkel Veske (1843-1890), aktiivne ja edasipüüdlik (sai keeleteadusliku hariduse Leipzigi ülikoolis, üks 
esimesi eestlasest doktoreid), aktiivne rahvusliku liikumise tegelane, luuletaja, keeleteadlane, folklorist. 
" Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" ja "Mingem üles mägedele".   76. Ado Reinvald (1847-1922), boheemlaslik luuletaja, jutu- ja näitekirjanik, kirglik isamaalüürik, on pühen-
danud luulet ärkamisaja juhtidele, ta luule sarnaneb riimilisele rahvalaulule. “ Kuldrannake”. 77. Valgustus – kultuurilooline periood Euroopa ja Põhja-Ameerika vaimukultuuris 17.-18. saj, iseloomulik 
on usk  mõistuse ülemvõimu, mis väljendub... loodusteaduste arengus, materialismi ja ratsionalismi  levikus, entsüklopeediate avaldamises,  ajakirjanduse tekkimises ja selle rolli tähtsustumises 
ühiskonnas, valgustusliku sisuga filosoofia ja kirjanduse levikus.  78. Rahvavalgustus – lihtrahva harimine, talle loodusteaduslike teadmiste vahendamine, nõuannete 
jagamine praktilistes küsimustes, et seeläbi muuta ta ellusuhtumist ja aidata tal paremini oma eluga 
toime tulla.  79. Tänase Eesti ja Läti aladel tegelesid kohalike rahvaste valgustamisega baltisaksa literaadid (pastorid, 
koduõpetajad, ka mõned aadlikud), kes võtsid eeskujuks rahvavalgustuse  Saksamaal, mis vältas 18. saj  teisest poolest 19. saj keskpaigani. Enam-vähem samal ajal leidis aset ka balti- (saksa) rahvavalgustus 
Venemaa Balti provintsides – ca.  1760-1840  80. Siinne  rahvavalgustus erines saksa omast mitmes aspektis: Eestis ja Lätis valgustas ülemkiht  igasuguste õigusteta  alamkihti (kodanlased/aadlikud-> pärisorist (talu)rahvast), teisest rahvusest ja teist  keelt kõnelevad inimesed valgustasid veel välja kujunemata kirjakeelega ja oma kultuurita rahvaid. 
Balti(saksa) rahvavalgustuse  eelduseks on baltisakslaste valgustumine, st äratundmine, et eestlased  ja lätlased on üldse  haridusvõimelised. 81. Meditsiiniline rahvavalgustus, (põllu)majanduslik rahvavalgustus, kõlbeline rahvavalgustus, juriidiline 
rahvavalgustus. 82. Eestikeelne ilmalik jutukirjandus – tekkis 18. saj rahvavalgustusliku didaktilise kirjandusena, teed 
sellele rajasid pietistide ja hernhuutlaste vagadusjutud ja selle olulised näited on Fr. W.  Willmanni, Fr. G.  Arveliuse, J. W. v. Luce ja O. R. Holtzi kirjatööd. 83. Willmann „Juttud ja Teggud, kui ka Monningad Öppetussed mis majapidamisse pärrast tarwis lähtwad 
Eestima-rahwale. + Öppetus kuida keik ma rahwas woib, ilma sure waewata, linnopuud piddada, ja se 
läbbi rikkaks saada + Öppetus, kuida Ma-rahwas peab ommad ellaiad hoidma, et nemmad ei saa 
többiseks, ning kui ellaiad többiseks on saanud, kuida abbi peab saama“ (1782)  84. Arvelius „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“ (1782 – 1. osa, 1787-2. osa), mis 2. osas sisaldab ka 
pikemat jutustust „ Ramma Josepi Ello, Öppetussed ja Könned“; Ramma Josepi lugude 2. osa on  ilmunud eraldi raamatuna: „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat“ (1790)  85. Luce „Sarema Jutto ramat“ (1807 – 1. osa, 1812 – 2. osa), „Terwisse Katekissmusse Ramat“ (1816)  86. Otto Reinhold  von Holtz “Luggemised Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame  Juhhatamisseks” (1817) – sisaldab 30  moraliseerivat tõlkelist päritolu jutustust, mis on kohandatud  eesti oludele (mõni võib olla ka algupärane) ja kus antakse nõuandeid talupoegadele õigeks käitumiseks. 87. Saavutas laiema leviku 1830.-40. a-tel rahvaraamatutena, mis oli lihtrahvale mõeldud ajaviitelise, st 
põneva ja seiklusliku ning hariva sisuga vähenõudlik ja odav  massikirjandus. 88. Robinsonaadid – laevahuku üle elanud mehe ellujäämisvõitlus üksikul saarel, “Robinsoni imelikud 
juhtumised maal ja merel.” Daniel Defoe järele eestist. Eduard  Bornhöhe (1891). 89. Jenoveva-lood – lugu naisest, kes abikaasa äraolekul langeb võrgutaja küüsi, Fr. R. Kreutzwald 
“Wagga Jenowewa ajalik elloaeg” (1842, 9. trükk 1887) .


90. Hirlanda-lood – mehe vaen venna voorusliku abikaasa (ja ta laste) vastu, Mats Kirsell “Kannatliko 
Hirlanda luggu” (1862). 91. Rahvuslik ärkamisaeg (umbes 1860 – 1885) – Lääne-Europa valgustus- ja romantismiideede mõjul 
(J. G. Herderi ideed), rahvakeelte ja -kultuuride väärtustamine-> rahva eneseteadvuse tõus. Esmalt 
baltisaksa valgustajate (nt 1838. a asutatud ÕES-i liikmed) ja seejärel rahvusliku liikumise suurkujude, 
esimeste eesti soost haritlaste (nt  F.R. Kreutzwald, J.V.Jannsen, C.R. Jakobson, J.Hurt) aktiivne  äratustegevus 1857 Perno Postimees –> 1864 Eesti Postimees (Jannsen) mängu- ja lauluseltside (nt 
“Vanemuine” Tartus Jannseni eestvõttel, “Estonia” Tallinnas) ja hiljem majandusühisuste (nt “Linda”) 
asutamine rahvaluule kogumise aktsioonid (Hurt) esimese kõrgema eestikeelse õppeasutuse  Eesti  Aleksandrikooli rajamise katsed 1870. aastatel (palvekirjade- ja rahakogumisaktsioonid) 1862 
“ Kalevipoja” rahvaväljaanne (Kreutzwald) 1869 – esimene üldlaulupidu Tartus, 1879 - teine ja 1880  kolmas laulupidu. 1870 – Tartu  Eesti Põllumeeste Seltsi asutamine, teised sellised järgnesid talude  päriseksostmine al 1860. 1871 – Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine. 92. Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850), arst, kirjanik ja keeleuurija sündinud Järvamaal Ao mõisa 
valitseja pojana, õppis Rakveres ja Tartu Ülikoolis, oli 1. eesti soost doktorikraadiga meedik, töötas kõigi 
ühiskonnakihtide arstina Tartus ja selle ümbruses, väga lugupeetud kirjutanud kaks arstiteaduslikku 
uurimust: doktoritöö südamepõletikkudest (ld k, 1827), düsenteeriaepideemiast Tartus (sks k, 1848) 
Õpetatud Eesti Seltsi (1838) üks asutajaid ja selle esimees 1843-1850 1842-1850 eesti keele lektor 
Tartu Ülikoolis, 1843-1845 luges ülikoolis ka  farmakoloogia ja retseptuuri kursust, suri ülekoormuse  tõttu tekkinud tüsistustesse. 93. “Muinaslood Kalevipojast” (1839, ek 1915) – ettekanne ÕES-i koosolekul saksa keeles; visandab 
olulisema osa hilisema eepose sündmustikust, kujundab muistenditest tuntud robustse hiiu Kalevipoja 
rahvuskangelaseks, visandab rõhujatevastase sissejuhatuse. 94. Müüdid, 8 tk (1840-52, ilmusid ÕES-i toimetistes sks k, ek 1866) – “Emajõe sünd”, “Keelte keetmine”, 
“Koit ja Hämarik”, „Vanemuise laul“ jt.  soomlaste eeskujul lõi eesti mütoloogiliste tegelaste hierarhia  ( kõrgem religioon ja tavaline loodususk e alamastme jumalad (nt vee- ja metsahaldjad)): Taara kõrval  on kangelased ( Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne jt), kangelaste järeltulijad segunevad inimestega ->  Kallewe pojad (nt Kalev, tema naine ning pojad), Vanemuise leidlaps Juta, Ilmarise poeg Endel, kurat 
sellidega, sortsid jt 95. Kirjutas ka jutte, mis ilmusid kalendrites, tuntuim ühiskonnakriitiline ja didaktiline: “Tühhi jut, tühhi lorri, 
tühhi assi, tühhi kõik”  96. Luuletuste (ca 10) peamine eesmärk on juhtida tähelepanu eesti keele rikkusele, selle sobilikkusele 
antiiksete värsivormidega, “ Järwa-ma wanna-mehhe õppetused” - eleegilised distihhonid. Eesmärk  moraalne valgustamine, kõnekäänud, vanasõnad.  “ Piibu jutt” (esmalt 1840, uues kirjaviisis 1846  “Maarahva Kalendris”) - autobiograafiline dialoogivormis luuletus, elufilosoofilised mõtisklused. 97. Mahukas ja kultuurilooliselt väärtuslik kirjavahetus Kreutzwaldiga. 98. Keelealastes töödes uuris eesti keele hääliku ja vormiõpetust. 99. Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) – eesti rahvuseepose looja, folklorist, luuletaja, 
prosaist, tõlkija, publitsist, rahvavalgustaja, arst. sünd Virumaal, Kadrina kihelkonnas Jõepere mõisas 
pärisorjadest kingsepa ja mõisateenija ainsa lapsena, pere vabastati pärisorjusest 1816, isa pidas hiljem 
ka aidamehe, kõrtsmiku, mõisavalitseja ametit, ema oli kodune (pere kolis palju) vanemad olid 
hernhuutlased, õppis Rakvere ja Tallinna kreiskoolides (mis oli võimalik tänu hernhuutlikule toele, pidi 
saama hernhuutliku kooli õpetajaks), töötas 1820-23 tunniandjana Tallinna poiste- ja hiljem ka 
tütarlastekoolis, 1823 õpetajaeksam 1824-25 Peterburis, et õppida sealses ülikoolis meditsiini, töötas 
koduõpetajana, edasiõppimisplaan ebaõnnestus, 1826-1833 õpingud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 
1833-1877 Võru linnaarst (suur töökoormus). 100.Mahukas  jutulooming jaguneb: a) rahvavalgustuslik, ühiskonna-kriitiline, allegoorilis-satiiriline            b) romantiline; jutulooming on ilmunud kõigepealt kalendrites ja seejärel eraldi kaante vahel. 101.“ Wina-katk” (1840) <= H.D.Zschokke “Branntweinpest”; - karskusteemaline lugu alkoholi  kahjulikkusest ja muud õpetused, külaelu ja inimeste realistlik kujutamine, ladus, loomulik sõnakasutus 
“ Wagga jenowewa ajalik elloaeg” (1842, vt ka eespool) - levinud sentimentaalse rahvaraamatu  ümberjutustus, religioossed motiivid, vooruse ülendamine, julmuse ja alatuse hukkamõist, omas ajas 
väga populaarne mõistujutt “ Narrilased” (1848) - usuvahetusliikumisest ja väljarändest “Reinowadder  Rebbane” (1848, raamatuna 1850, veel autori elu ajal ilmus sellest 5 trükki) <= J.W.v. Goethe “Reineke 
Fuchs” – tuntud mõistuloo kohandamine kaasaja Eesti oludele, eesti rahvajuttude kangelaste lisamine, 
sotsiaalne allegooria, ebaõigluse ja vägivaldse elukorralduse vastu “ Paar sammokest rändamise- teed” (1853) - perekondlikud pärimused, külaelu kujutamine, kunstipärane proosa, tundelis-romantiline 
laad  Videvik” (1854) - õpetlik jutt, sotsiaalsete ja satiiriliste elementidega, muistendite ja  rahvauskumuste elemendid, parodeerib vaimupimedust.


102.“ Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maa-ilmas kuulmata ja tännini veel üleskirjutamata  jutud ja teud” (1857, 2. tr 1878) <=  G.O.Marbach “Schildbürger” -  allegooriline satiir, muutunud 
omaette rahvapärimuseks, „kilplane“ on kujunenud käibesõnaks rumala, võhikliku, mõtlematult 
tegutseva inimese kohta. Taotles vaimset arengut ja teadmiste hindamist, pila kadakasaksluse, halva 
kirjanduse ja vana kirjaviisi aadressil.  “ Põllumees ja ammetmees” (1858) - valgustuslik olustikurealism,  lisaks inimkujude võrdlemisele õpetlikud näpunäited talupidamisest jne.  “ Maa ja mere pildid” I-III  (1850,1857, 1861) <= FR. Chr. Hoffmanni seiklusromaani vabas vormis ümberjutustus “ Eesti rahva  ennemuistsed jutud” (ilmus esialgu vihikutena, tervikuna 1866) – rahvamuistendite (18) ja 
muinasjuttude (43) töötlused. Kasutab  rahvalt kuuldud motiive oma kunstloomingu ehituskividena.  Eesmärk  näidata rahvaluule sisukust ja värvikust. Tegelased enamasti kehvemal järjel, kes tänu  oskustele või õnnele  vabanevad viletsusest, leiavad kitsikusest pääsetee. Kasutab kontrastiprintsiipi.  Vastukaaluks ühiskonnas valitsevale viletsusele leiab siit ka imemuinasjutte, milles headus võidab 
kurjuse. Senise algupärase eesti kirjanduse  mahukaim teos, Kreutzwaldi teine peateos rahvuseepose  „Kalevipoeg“ kõrval. 103. Rahvavalgustuslikud kirjatööd – perekonna käsiraamat “Sippelgas” (I, 1843, II 1861) - praktilised  nõuanded (lastekasvatus, tervise hoidmine, karskus, leivategu, uus kirjaviis, eesti rahvaluule väärtus, 
väljarändamise ohud, soode harimine jms) ja harivad lugemispalad  “ Mailm ja mõnda, mis seal sees  leida on” (I-V, 1848-1849) <= “Pfennig-Magazini” eeskujul – mitmekülgne illustreeritud materjal 
erinevatest teadusvaldkondadest (kosmos, loodus, tehnika (nt raudtee, elekter, trükikunst), geograafia, 
ajalugu jms), väga populaarne, esialgu plaanitud ajakirjana, hiljem ilmus vihikutes, mitmeid kordustrükke, 
tõlgiti 1850-62 läti k " Teejuhhataja Ämma-kooliliste õppetuse jures" (1852, 3 kordustrükki) - esimene  eestikeelne sünnitusabi õpik.  “ Lühhikene öppetus terwisse hoidmisest” (1854) - üldised tervisetõed,  nagu puhtusepidamine, tervislikud eluviisid, mõõdukus jms. “ Kodutohter” (1879) - levinumate haiguste  tekkepõhjused ja ravi. 104. Viljeles ka luulet – alustas saksakeelsete värssidega, mh saksakeelne ballaad Virumaal elavast  koletislikust hiiust Kalevipojast “ Kalew´s Sohn” (1836, jäi käsikirja) “Angervaksad” (1861) – luuletõlked  Goethelt, Schillerilt + tema enda varased luuletused “ Wiru lauliku laulud” (1865) - tõlked saksa  romantikutelt + tema enda varased luuletused, esimene kunstiväärtuslikuks peetav luulekogu eesti 
keeles “ Rahunurme lilled” (I-II, 1871, 1875) poeem “Sõda. Wiru wana Lauliku kenam kandle- lugu” (1854) – Krimmi sõja sündmused põimitud Eesti ajaloo, rahva laulutraditsiooni ning isiklike 
elamustega segažanriline  “Lembitu” (1885) - oma elutee, arengu poeetiline üldistus ja kokkuvõte.  Sügavasisuline, žanrilt filosoofiline värssromaan (?) “ Stantsides”. 105.„ Kalevipoeg“ eeltööd,  mõjutajad – 19. saj alguses valitses Euroopas kunstis ja kirjanduses  romantism, mis tõi mh kaasa huvi tekkimise väikeste ja perifeersete rahvaste keele ja kultuuri vastu, 
kõikjal asutati seltse, väljaandeid jms nende rahvaste kultuuri uurimiseks (nt  Eestis J.H. Rosenplänteri  Beiträge..., 1813-1832, Õpetatud Eesti Selts 1838), olulised olid Johann Gottfried von Herderi ideed 
iga rahva kultuurist kui  unikaalsest nähtusest, mis heitis kõrvale arusaama teatud keelte ja kultuuride  (nt ladina) ülimuslikkusest (nn rahvavaimu kontseptsioon); ideed keele ja mõtlemise seostest jms K. J. 
Peterson tõlkis Chr. Gananderi “Soome mütoloogia” (Mythologia Fennica, 1789 rootsi k-> saksa k, 
1822 Beiträge´s), mille kaudu tutvusid siinsed baltisaksa literaadid  soome mütoloogiaga. Ta  kommenteeris tõlget ja lisas omapoolseid märkusi eesti mütoloogia kohta.  Ettekanded ÕES-is soome  mütoloogiast ja “Kalevalast” (1835), saksa k F. R. Faehlmanni ettekanne Kalevipoja muistenditest 
ÕES-is 1839; ta  vormis olulise osa eepose sündmustikust, kujundas muistenditest tuntud robustse  hiiu Kalevipoja  rahvuskangelaseks, pani kirja rõhujate-vastase sissejuhatuse (vt “Muinaslugu  Kalevipojast” 1839, ek 1915). 106.“ Kalevipoeg”, ilmumine – Fr. R. Kreutzwald viis eepose koostamise lõpule, plaanis esialgu kirjutada  proosaeepose, kuid pärast tutvumist ”Kalevala” saksakeelse tõlkega otsustas värsivormi kasuks 
värsistatud “Alg-Kalevipoeg” (1853, ca. 14 000 värssi,  ei pääsenud tsensuuri tõttu trükki, sai ka ÕES- is  sisekriitika osaliseks, see versioon ilmus trükis alles 1911. Kreutzwald täiendas teksti ja eepos  ilmus trükis ÕES-i teadusväljaandena kuues vihikus koos Carl Reinthali (ja tema enda) saksa k tõlkega 
1857-1861 teine, nn  rahvaväljaanne trükiti 1862 Kuopios, Soomes (vaid 1000 eks), kuid see ei levinud  esialgu hästi, sest puudus raamatuturg, rahva lugemis-harjumus oli tagasihoidlik ja selle levitamise vastu 
töötasid  kirikuringkonnad. Alles C. R. Jakobsoni koolilugemikud (1867-1880) populariseerisid  eepost ja viisid selle laiematesse massidesse. 1876 ilmus 3. trükk, NB!  Esimeses kolmes trükis 
autori nimi puudub, mis jätab mulje, et tegu on autentse rahvaloominguga. 1961-1963 
tekstikriitiline väljaanne, mis on olnud aluseks järgmistele trükkidele  seni viimane, 20. trükk ilmus 2011.


107. Teisi olulisi ärkamisaja prosaiste – Carl Robert Jakobson (1841-1882), rahvusliku ärkamise  simapaistev juht ajalehe „ Sakala“ (al 1878) asutaja ja peatoimetaja publitsist, näitekirjanik, luuletaja,  populaarsete kooliõpikute koostaja.  Looming „Kolm isamaa kõnet“ (trükis 1870) – eesti rahva ajaloo  idealiseeriv käsitlus, vastandus baltisaksa ajalookirjutusele, kõned peetud 1868 (I), 1870 (II, III) 
„Vanemuise“ seltsis näidend „ Arthur ja Anna“ (valmis 1860. a-tel saksa k pealkirja all „Kuuno ja  Salme“, tõlge eesti k. ca.1868, trükis 1872) – esimene eestikeelne draamateos. Kooliõpikud. 108. Jakob Pärn (1843-1916) – rahvusliku liikumise tegelane, C.R. Jakobsoni mõttekaaslane, „Sakala“  kaasautor, õppis saksakeelses Tartu Elementaarkooli-õpetajate Seminaris, oli kihelkonnakooli õpetaja eri 
paigus viljakas prosaist, kirjutanud peamiselt reaalelulisi moraliseerivaid jutustusi nii täiskasvanutele kui 
lastele, pedagoogilisi käsitlusi lastekasvatusest ja -koolitusest olulisemad teosed: jutustused „ Oma  tuba, oma luba“ (1879), „Must kuub“ (1883)  109. Juhan Kunder (1852-1888) – rahvusliku liikumise tegelane, osales Aleksandrikooli liikumises,  näitekirjanik, pedagoog, loodusloo õpikute autor, rahvaluule koguja õppis sk-s Tartu 
Elementaarkooliõpetajate Seminaris, oli Rakvere elementaarkooli õpetaja, täiendas end Kaasani ülikoolis 
olulisemad teosed: eesti rahvajuttude töötlus „Eesti muinasjutud“ (1884), jutukogud lastele „ Laste  raamat“ (1884), „Lu´ud lastele“ (1885), külakomöödia „Kroonu onu“ (1885). 110. Kalender ehk tähtraamat - oli vanema eesti kirjasõna levitamise olulisim kanal (kuni ca. 1860. a-teni,  mille järel suurenes  ajalehtede ja ajakirjade osatähtsus). 111. Esimesed kalendrid sisaldasid: tähtsate sündmuste loetelu, st kui palju aastaid on ühest või teisest  sündmusest möödunud,  (ebausu)märkide seletusi, st millal on mingit tegevust hea teha (nt aadrit  lasta, last rinnast võõrutada),  kalendaariumit e kuude loendit eelkirjeldatud märkidega, kusjuures  päevade asemel on esialgu saksa eesnimed ( nädalapäevade nimed tulid al 1780), iga pühapäeva  juures mõnd piiblisalmi,  ennustusi. 112. Esimesed kalendrid täitsid talurahva jaoks teatmeteose funktsiooni, nad hõlbustasid ajaarvamist, tõid  teateid päeva pikkuse, kuu- ja päikese-varjutuse kohta, pakkusid huvitavat lugemist maailma rahvaste 
ajaloost. 113.Aegamööda ilmusid  kalendrilisadesse kaasaja sündmuste (nt sõdade, ülestõusude) kirjeldused ja  nendega seoses ka sissevaated mitme-sugustesse uutesse teemadesse (nt teised riigid, maailma 
geograafia, muhamedi usk jms), al 1780. a-test trükiti kalendrites ära ka praktilisi nõuandeid (nt 
mesilasepidamine, haiguste ravi), ilmuma hakkas ilmalikku jutukirjandust (Willmanni, Arveliuse, Luce 
juturaamatutest) ja luuletusi, al 1778. a-st hakati kalendrites trükkima laadateateid. 114. Otto Wilhelm Masingu Marahwa Kalender (1823-1826) – suurem formaat, parem keel, rohkete  rahvavalgustuslike lisadega ilmalik kalender, ebausumärgid puuduvad, kalendri kirjastas Masing ise. 115. Õpetatud Eesti Seltsi Ma-rahwa Kalender (1845-1860), valgustusliku sisuga lisad (põllumajandus,  rahandus, ajalugu, geograafia, Eesti linnad, ilukirjandus jms), palju koostajaid, ka Faehlmann ja 
Kreutzwald. 116. Regulaarse ajakirjanduse tekkimiseks eesti keeles puudusid pikka aega vajalikud tingimused –  maksujõuline ja piisavalt haritud  lugejaskond –, seda takistasid ka ühiskondlikud olud    (Põhjasõda, talupoegade raske elu pärisorjuses). 117. Esimest eestikeelset ajalehte, rahvavalgustusliku sisuga nädalalehte Lühhike öppetus, andis välja  Põltsamaa arst ja apteeker  Peter Ernst Wilde a-tel 1766-1767, kokku ilmus 41 numbrit (á 4 lk), Wilde  nõuanded tõlkis eesti keelde Baltimaade üks olulisemaid valgustajaid  August Wilhelm Hupel  (1737-1819), Wilde ise eesti keelt ei osanud. 118. Tarto maa rahwa Näddali-Leht – 1. lõunaeestikeelne ajaleht, ilmus 1806, kokku 41 numbrit,  toimetajad/väljaandjad  Gustav Adolph Oldekop, Johann Philipp v. Roth ja ka viimase vend ja poeg.  Sisu: aktuaalsed uudised (sõjateated Napoleoni sõjakäigust), teated välismaalt, ametlikud teadaanded, 
praktilised nõuanded põllumajanduse edendamiseks, teated kuritegevuse kohta, anekdoodid. 119. Marahwa Näddala-Leht – 1821-1823, 1825, toimetaja O. W. Masing, 8 lk-line, levis kogu Eestis, seda  oli võimalik tellida, sisukas, heas keeles.  Sisu: ametlikud teadaanded (nt talurahvast puudutavad  korraldused), teated juhtumistest, praktilised nõuanded põlluharimise, loomakasvatuse , tervishoiu 
kohta, populaarteaduslikud kirjutised majandusest ja ajaloost, ilukirjandus. 120. Perno Postimees ehk Näddalileht (1857-1886) ja Eesti Postimees ehk Nädalaleht (al 1864) – vanim  tänaseni ilmuv eestikeelne ajaleht (esialgu nädalaleht), 1. toimetaja/väljaandja  Johann Voldemar  Jannsen, Eesti Postimeest Tartus aitasid toimetada ka tema tütar Lydia Jannsen (Koidula) ja pojad 
(Harry ja Eugen Jannsen.  Sisu: teated kodu- ja välismaalt, kiriku- ja kooliteated, rahvavalgustuslikud  praktilised nõuanded põllumajandusest, tervisest jms, karskuspropaganda, geograafilis-etnograafiline 
teave oma maa ja teiste maade kohta, teaduse ja tehnika saavutuste tutvustus, Perno Postimehes 
jutlused jm vaimulikud tekstid usupühade puhul, see oli ka üsna  keisritruu ajaleht, Eesti Postimees.


121. Rahvuslikul ärkamisajal asutati Eestis veel mitmeid teisigi ajalehti, mis esialgu ei suutnud end  Postimehega sarnaselt kehtestada, oma osa oli siin ka baltisakslaste tegevusel, sest nad kartsid 
rahvuslike ideede levimist ja keelasid uute ajalehtede asutamise. Siiski ilmusid:  Tallorahwa Postimees  (1857-1859, toim Adalbert Hugo Willigerode),  Sakala (al 1878, väljaandja/toimetaja C.R. Jakobson,  radikaalne kriitika baltisaksa aadli ja kiriku vastu, eesti talurahvale sakslastega võrdsete õiguste 
nõudmine, 1870. a-tel kujunes rahvusliku liikumise olulisimaks foorumiks, palju kaastöölisi),  Linda  (1887-1905, Eesti esimene naisteajakiri, toimetaja Lilly Suburg.   Hupel, Helle, Rosenblänter, Ahrens, Hornung, Forselius, Wanradt-Koelli katekismus, Käsu Hans, 
Läti Hendrik, Russow, Georg Müller jutlused, Stahl, Virginius, Brockmann, Masing, Jannsen, 
Körber, Kuhlbars, Veske, Reinvald, Õpetatud Eesti Selts, Herder, Jakob Pärn, Juhan Kunder.  RAHVALUULE  1. Folkloor kui empiiriline aines (1846, William John Thoms). 2. Folkloristika – humanitaarteadus, mis uurib folkloori/rahvaluulet. 3. Sünkretism – (rahvaluule)liikide eristamatus, omavaheline põimumine. 4. Rahvaluule kandja ja levitaja –  INIMENE.  5. Leviku viisid muutuvad ajas: suuline < kirjalik < digitaalne. 6. Rakenduslik (identiteediloome) ja teaduslik lähenemine . 7. Kultuuriteadlased on määratlenud inimeset kui narratiivset olendit, kes (taas)loob ennast jutustades 
ning kelle identiteet põhineb lugudel, mida ta räägib endast ja endale. 8. Rahvaluule/folkloori mõiste on aja jooksul kujunenud kahte telge pidi: vertikaalne telg kujunes 
sõltuvalt eesti rahvaluule ja kultuuriajaloo, sh.  teadusajaloo üldisest arengujoonest (19. sajandi  kultuurimurrang; rahvaluulelise aine rohkus arhiivis ; filoloogilise suuna domineerimine);  horisontaalset telge kujundasid rahvusvahelised teaduskontaktid (saksa, nõukogude, soome, 
viimase vahendusel  Põhjamaad ja Ameerika.  9. Rahvaluule ehk folkloor on rahva mälus suulise traditsioonina säilinud ja levinud vaimne looming, mille 
autoreid nimepidi harilikult ei teata. /---/  Rahvaluule kitsamas mõttes tähendab esmajoones  rahva  luuleloomingut (rahvajutud, -laulud, -mängud, mõistatused jm), laiemas mõttes aga ka üldse rahva 
elutarkust (eriti vanasõnu), kombestikku, arvamusi, uskumusi jne. 10. Oskar Loorits (1900-1961). 11. Nõukogude folkloristika käsitas rahvaluulena  ainult suulist vaimset loomingut, jättes muu  traditsioonilise vaimse pärandi (nagu näiteks usund ja kombestik, esemeline kultuur)  etnograafia uurida  ja kirjeldada.  12. Folkloor on kollektiivne, pärimuslik teadmine, mille on kujundanud inimese loovus ja fantaasia. 
See tarkus on teatud juhtudel nähtav kultuurilises väljendusvormis ja nimelt nende vormide 
kaudu folkloor levib. Folkloori taasluuakse pidevalt üha uutes individuaalsete joontega esitustes. 
Folkloor levib peamiselt sõnade ja tegevuste kaudu, kuid ka sellistest artefaktidest nagu toit, 
rõivastus, kunst ja arhitektuur võib leida folkloorseid mõtteid ja sümboleid. Folkloori tähtsaim 
tunnus on suulisest edasikandumisest tingitud vormi ja sisu varieerumine. Kirjalikud ja 
massimeedia vormidki kuuluvad folkloori hulka juhul, kui nad varieeruvad. 13. Pärimus haarab laiemat ala kui folkloor, kuid folkloori esitus võib sisaldada mittetraditsioonilisi jooni. 14. Euroopas hakkasid haritlased rahvapärimuse vastu huvi tundma ja seda üles märkima 18. sajandi 
lõpus, valgustusajal. 15. Eesti rahvaluulet hakkasid kõigepealt kirja panema siinsed baltisakslased–estofiilid.  16. 1888. aastal kutsus pastor Jakob Hurt (1839-1907) eesti rahvast panema kirja ja saatma talle 
mitmesugust rahvapärimust. Üleskutsele lisas Hurt ka põhjaliku küsitluskava – mida ja kuidas koguda 
ning pani kogujatele südamele, et nad kõik täpipealt niimoodi kirja paneksid, nagu inimesed tegelikult 
räägivad, sest siis on kirjapanekutel ka tulevaste põlvede jaoks teaduslik väärtus. 17. Hurdaga samal ajal kogus rahvajutte ja mõisatusi teine kirikuõpetaja - Matthias Johann Eisen 
(1857-1934).   18. Alles 1912. aastal hakati rahvalaule ja rahvamuusikat fonografeerima, see tähendab - spetsiaalse 
aparaadi, grammofoni eellase, fonograafi, abil vaharullidele heli salvestama.  19. 1960ndate aastate algusest muutub rahvaluule kogumine tehniliselt üha hõlpsamaks. Paberi ja pliiatsi 
kõrvale ja asemele asuvad lindistamine, filmimine ja fotografeerimine.


20. UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon võeti vastu 2003. aastal. Eesti ühines sellega 
2006. aasta jaanuaris – Eesti, Läti ja Leedu  laulupeotraditsioon (2003)  Kihnu kultuuriruum (2003) Seto  leelo (2009)  Võrumaa suitsusaunakombestik  (2014) In spe Soomaa haabjas.   21. Folklooriliikumine on ühiskondlik liikumine, mille eesmärk on sihipäraselt hoida ja arendada 
pärimuskultuuri. 22. VAIMNE KULTUUR MUINASAJAL – KEELE KÕRVAL ON KIRI - MÄRGID ESEMETEL - VANIMAID 
KOMMUNIKASTIOONISÜSTEEME;: SUULINE TRADITSIOON, MIDA HLJEM  RAHVALUULEKS ON  NIMETATUD JA  RAHVAUSUND; PRAKTILINE POEESIA (loitsud, ravimisvormelid, sünnisõnad);  LOOMISMÜÜDID (Kalevala loitsud, “Raua needmine”; Vana Testament  Moosese raamatud, eeposed 
jms). 23. Eesti  rahvakultuuri juured küündivad  paarituhande aasta tagusesse aega, mil inimesed jäid siia  paikseks ja hakkasid harima põllumaad ning tegelema karjakasvatusega.  24. Hilisem sunnismaisus kujundas siinse kultuuripildi kihelkondlikult mosaiikseks – igas kihelkonnas 
kõneldi oma keelt (murret või murrakut), kanti omanäolisi rahvariideid ning kombed ja tavadki olid 
kihelkonniti veidi isesugused. 25. Kultuurilised erisused hakkasid kiiresti ühtlustuma 19. sajandi  lõpul, mil maa ja linna suhted tihenesid, 
on kolme suurema kultuuripiirkonna:  Lääne-Eesti, Põhja-Eesti  ja Lõuna-Eesti keelelis-kultuurilised  erisused tajutavad ka tänapäeval.  26. Kihelkond on põhiüksuseks (talu)rahvakultuuri ja murrete uurimisel, sest kuni 19. saj. alguseni, 
mil kaotati pärisorjus, oli kirikukoguduseks seotud kihelkond keskne territoriaalne üksus, mille piires 
talurahvas omavahel läbi käis. 27. Tugevamini on kihelkondlikud erisused säilinud tänini piirialadel, eriti Lõuna-Eestis ja saartel, kus 
piirkondlik kuuluvus, kohalik keel ja tavad ning kombed on tänini sealsete inimeste oluline osa 
identiteedist. 28. Muinasaegset Eesti kihelkonda on peetud algriiklikuks üksuseks, keskajal ja uusajal on kihelkonnad 
Eestis olnud kiriklikud üksused ning  uusajal ka etnograafilised või kogukonda ühendavad üksused. 29. 13. sajandi lõpus oli Eesti territooriumil 59 kihelkonda. Rahvaarvu suurenemise tõttu jm. põhjustel 
loodi neid juurde: 16. sajandi lõpus oli 83 k-konda, 1925. aastaks, mil k-konnad kaotati, 107; Pihkva 
valdusesse kuulnud  Setu alal kihelkonnad puudusid. Selle asemel olid nulgad (nulk-nulga-nulka)  30. SETU(O)D,VÕRU(O)KESED, MULGID, VIRULASED, HARJUKAD, JÄRVAKAD, HIIDLASED, SAARLASED  KIHNLASED, RANNAROOTSLASED, BALTISAKLSASED, VENE VANAUSULISED. 31. Alates 1950ndatest tänaseni on ajaloolise Võrumaa (kuid ka Seto, mulgi jms) keele- ja kultuurialal 
toimunud  kaks diametraalselt vastukäivat diskursiivset pööret – 1950ndate murdekeelt ja lokaalset  eripära  tauniv hoiak; 1980ndate lõpu taasärkamisajaga kaasnenud võru liikumine, mis päädis Võru  Instituudi loomisega  lisaks võru keelele ja kultuurile ka teiste regionaalkeelte ja kultuuride (mulgid, 
setod, vene vanausulised jt) säilimist toetavate  riiklike programmide rakendumisega.  32. Meie usus on allikas sedavõrd püha, et sinna ei tohi sisse ronida – sealt ei tohi tihtipeale otse suuga 
juuagi, vaid vett tuleb nõuga ammutada –, siis Kuremäe hiieallikas käiakse praegu massiliselt ujumas. 
Kui tõlkida teise religiooni keelde, siis oleks samasugune teotus see, kui keegi käiks kirikus altari ees 
oma loomulikke vajadusi rahuldamas (maa- ja taarausulised). 33. 1993. aastal avaldatud artiklis „Eesti rahvateaduse minevik ja tulevik” peab etnoloog Ants Viires 
muuhulgas vajalikuks rõhutada, et 20. sajandi lõpul ei tohiks etnoloogid korrata viga, mis on tehtud 
baltisaksa kultuuri uurimata jätmisega: meie rahvas ja kultuur ei ela  vaakumis, vaid tihedas  kokkupuutes teiste kohalike rahvastega (olgu peale, et see kontakt võib tugevasti olla negatiivse 
iseloomuga). Igal juhul on see aidanud  vormida ja vormib edasi meie rahvast ja kultuuri.  34. Rahvamuusika e muusikaline folkloor – kõik muusikakultuuri ilmingud, mis antakse edasi kirjaliku 
eksiteerimisvormita.  Puudub helilooja ja interpreet, kuna raske on eristada neid, kes annavad  muusikatraditsiooni aktiivsema panuse ja neid, kes passiivselt naudivad esitust.  35. 18. sajandil märkis rahvalaul laule, mida laulis lihtrahvas, John Meier (1914) toob esile, et rahvalaulu 
määratlemisel  ei ole määrav mitte laulja (lauljate rühm), vaid laul oma eriliste ülesannete jm  eripäraga: laulmine kuulub orgaaniliselt lauljate kui pärimusrühma ellu; tegemist on pigem laulmise 
eripäraga kui laulu eripäraga;  rahvalaul sünnib ja eksisteerib lauluna (sõnaosa, viis, esitus koos);  36. Eesti rahvalaule saab jagada ajalooliselt ja vormilt vanemaks (regivärsiline rahvalaul) ja uuemaks 
( riimiline rahvalaul)  37. ITKUD, JOIUD – sõna ja mõttekordus, võimalik keeleomane algriim RUNO ehk REGIVÄRSILINE 
rahvalaul, mille klassikalist kuju tunnevad Soome lahe ümbruse hõimud (põhjaeestlased, soomlased, 
karjalased, ingerlased, vadjalased). 38. Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) 'tantsulaul'; rege 'rida'; rege- v 
rigenlied  ‘rahvalaul'. 39. Eesti keelemurretes on vanemat rahvalaulu nimetatud ka leelu/o/ks, laulmist leelu/o/tamiseks. 


40. Regilaulus on esikohal sõnad, muusika lisab tekstile ilmekust. 41. Värsivorm  NELJAJALINE TROHHEUS, milles arvestatakse silbi pikkust ehk kvantiteeti ja mis on  kooskõlas meie keelega, kus vahelduvad pikad ja lühemad silbid läk/sin// met/sa //kõn/di//mai/e tule 
aga// mul/le //tui/su//ril/le  vi/hu//le/ vi//hu/le //vir/ved. 42. Parallelism ehk mõttekordus: arus eina niitessagi luhas loogu võttesagi kurus kuhja luuessagi kodos 
kangasta kudud.  43. Algriim (alliteratsioon ja assonants) peremees peksab palju, peksab palju, petab palju. 44. Alliteratsioon on sõna alguskaashääliku kordumine samas värsis või lauses, nt: "Millal maksan memme 
vaeva..." (rahvalaul). 45. Assonants on sõna esimese silbi täishääliku kordumine samas värsis või lauses, nt: "Ostsin Otilt ma 
hobuse" (rahvalaul). Assonants on eesti regivärsi kujundusvõte, seda leidub ka vanasõnades, 
kõnekäändudes jm, sageli koos alliteratsiooniga. 46. Pärimuskeskkonnas on rahvalaulul 4 komponenti: TEKST, MELOODIA, FUNKTSIOON, ESITUSLAAD. 47. EEPILISED ehk jutustavad laulud kirjeldavad mingit sündmust esineb arendatud tegevust laulu 
peategelast laulu esitajaga samastada ei saa (jutustus antakse edasi 3. isikus)  ballaadilised  (perekonnaballaadid). 48. Müütilised laulud – aluseks vanad müütilised kujutelmad; usundilised elemendid (Loomine, Suur tamm, 
Suur härg, Salme laul jt) 49. Perekondlikke suhteid kajastavad laulud, kosjatemaatika; tavaõiguslikud suhted (Arg kosilane, 
Kaevul kosija; ehted katki, Kuldnaine; Maie laul, Tütar vette jne). 50. Olustikulised laulud ehk nn korduslaulud – kujutlused talupoja elust (Härjad murtud, Ehted varastatud 
jne.) 51. Legendilaulud – tegelased võetud Piiblist; tekkinud katoliiklikul keskajal, levinud eriti Setus (Ori 
taevas; Jessu sõit jt) 52. LÜROEEPILISED LAULUD – peategelaseks või tähtsaks kõrvaltegelaseks on lauliku “mina” müütilist ja 
muinasjutulist temaatikat esineb suhteliselt  vähe, puudub sentimetaalus ja müstika. 53. Töölaulud – ühed vanimad; neil rituaalne ja maagiline ostarve. Kalendritavandi laulud – rahvakalendri 
tähtpäevade laulud (Eesti rahvakalendris ca´ 1/10 tähtpäevi on seotud laulutraditsiooniga). 
Perekondlikud tavandilaulud – itkud, pulmalaulud jne. 54. REGIONAALSED ERINEVUSED – Põhja-Eesti: arenenud eepika, lõikus- ja kiigelaulud vana 
laulutraditsioon, kajastab arenenud põllukultuuriga rahva loomingut.  Lõuna-Eesti: puudub klassikaliselt  puhas regivärss; refräänilised viisid lüürika rikkus loodus- ja orvulaulude suur hulk.  Lääne-Eesti:  pulmades domineerivad meeslaulikud. 55. TUNTUMAD RAHVALAULIKUD – Liis Alas ( 1850-1939) – Kihnu Hendrik Jantson – Tõstamaa Epp 
Vasar (1828-1895) - Mulgimaa Anne Vabarna (1877 – 1964) - Setu. 56. (LÕPP)RIIMILINE RAHVALAUL – tekkis orienteeruvalt 18. sajandi lõpul. 4- jalaline trohheus asendub 
jambilise värsisüsteemiga labajalavalsi- ja valsiviisid põhjustavad uusi värsimõõte; taanduvad nn 
rühmaviisid, mis asenduvad individuaalviisidega; helikeel muutub rahvusvahelisemaks; keeleliselt 
kaovad arhaismid, ühtlustuvad dialektid; kasutatakse kõnekeelt; aktiivne reageering ümbritsevale. 57. Ajaloolis-ühiskondlikud protsessid rahvuslik ärkamine; omakultuuri teke; paartantsude osatähtsus 
rahvalikes lõbustustes; side kirjandusega (folkloor-trükis-folkloor); kirjandusliku algupäraga laulud; 
kupleed. Ükskord ütles Minna: papa luba linna! Sääl on palju raha Sääl saab sehvti teha Oh ema, armas 
ema, ma suren ära nüüd, ma suren noorelt ära, See on kõik sinu süüd. 58. Paarisvärss – teistel olid ilusad punased paled riided neil moodis ja kübaral suled, nelikvärss – aga 
Minna kadus sinna uulitsasse Narwa linna põle teda enam näinud ehk küll olen mööda läinud. 59. Laulumängude sisu võeti inimesi ümbritsevast taluelust − nõelaotsimine, hobuse kadumine, naerimäng 60. Laulumänge mängiti pühade ajal või siis, kui oli vaba aega. Laulumängud on olnud populaarsed eriti 
noorte tütarlaste hulgas, kuid eks neid on mänginud ka vanemad inimesed soost olenemata.  61. Laulumängud muutuvad koos aja ja inimestega. Kui vanemates laulumängudes on laulud veel 
regivärsivormis, siis uuemates laulumängudes on regivärss asendunud lõppriimilise ehk uuema 
rahvalauluga.  62. Vaimulik rahvalaul tekkis hernhuutlaste tegevuse tulemusena ja levis kogu Eestis, sh. ka õigeusklike 
setude juures, lauludel oluline tähtsus jumalateenistuse osana,  käsikirjaline levik. Teemad: Kristuse  verehaavad, nende ihalemine, taevase pruudi kujutelm, usuvahetus jne. 63. 1921. aasta suvel kogus Cyrillus Kreek ERM-i stipendiaadina rahvaluulet Lääne-Eestis Noarootsi, 
Ridala, Lääne-Nigula ja Emmaste kihelkonnas.


64. Soome-ugri rahvamuusikale on omane ühehäälsus (mitmehäälsus õpitud naabritelt: slaavlastelt; 
baltlastelt jne.);  setu mitmehäälsus on kaashäälsus; burdonism ehk nn burdooniga laulmine –  madalama või kõrgema saatehäälega laulmine; Tampere oletanud kaashäälsuse ja burdonismi ühist 
alust ühe muusikalise mõtte kordamine (1 motiiv, 1 laulurida, selle varieerimine või transponeerimine), 
viisi kitsas heliulatus, max kvart Improvisatsioonidel ülisuur osa. 65. Narratiiviuurijate Lucy Avraamidou ja Jonathan Osborne'i sõnul iseloomustavad mistahes narratiivi 
seitse tunnust: eesmärk, sündmus, struktuur, aeg, tegelaskond, jutustaja, lugeja. 66. Vanemad rahvajutumotiivid pärinevad ilmselt läänemeresoome ühisajast (lood haldjatest ja nn –
isadest, -emadest; hiidudest jne). 67. Ristiusustamine ja kristlik kultuurkontekst toob kaasa germaanipäraseid rahvajutte, tegelasteks 
kratid, puugid, näkid; vallutajate poolt kaasa toodud uute haigustega kaasnevad jutud ka 
haigustekitajatest – katk, halltõbi jne. 68. Lähimineviku ja kaasaja juturepertuaarile on iseloomulik tugev side meid ümbritseva eluga, selle 
hirmude ja probleemidega, seletuste otsimisega ebaloomulikele kuuldustele ja olukordadele, ka 
üleloomulike kogemustega; need narratiivid on sageli ebameeldivad, kuid ka koomilised või 
anekdoodilaadsed. 69. SUUREMAD RAHVAJUTTUDE RÜHMAD – Müüt, Muinasjutt, Muistend, Pajatus, Naljand, Anekdoot 
Memoraat, Kronikaat, Linnalood, kuulujutud, Õudukad, Keelepeks, klatsh. 70. Müüdid seovad (integreerivad, lõimivad) ühiskonna tervikuks, müüti tunnustades, omaks võttes lülitub 
inimene kindlasse kultuuri. 71. Müütide tegelased on enamasti üleloomulikud olendid: jumalad, loom-inimesed, kultuuriheerosed 72. MUINASJUTT – Ülemaailmse levikuga rahvajutt, üks rahvusvahelisema levikuga jutužanre. Kunstiline 
väljamõeldis, kuigi peegeldab oma looja ümbritsevat keskkonda. Jutustaja vaba fantaasia ei eelda 
uskumist kuulajate poolt. 73. Muinasjutte on rohkesti tekkinud endisaegseis kultuurikoldeis: varasemad tekstid pärinevad juba 
Egiptuse papüüroserullidelt ja Sumeri-Babüloonia–Assüüria savitahvlitelt. 74. Eesti muinasjutuvara on rikastanud kontaktid  Skandinaavia maadega, Saksa- ja Venemaaga ning 
balti keelealaga, Eesti kaudu on muinasjutte levinud teiste läänemeresoome rahvaste juurde. 75. MUINASJUTTUDE LIIGID – Loomamuinasjutud – tegelasteks peamiselt loomad-linnud, allegoorilised, 
didaktilised, ilmselt vanimad muinasjutud.  Imemuinasjutud – imepäraste võimetega tegelased või – esemed; kaasajal võime neid vaadelda ka kui seiklusjutte (vrd nõukogude vulgaarsotsioloogiline 
lähenemine “väikese inimese” suurte soovunelmate täitumisest).  Legendmuinasjutud – pärinevad  kristlikust religioonist, tegelasteks Jumal, Kristus, Peetrus.  Novellmuinasjutud – puudub üleloomulik ja  imetabane element; tegelasteks tark talutüdruk ja lolliks peetud kolmas poeg/vend.  Muinasjutud  rumalast kuradist – Kaval-Antsu ja Vanapagana lood. Muinasjuttnaljandid – naljandite vanem kihistus, 
naerualuseks sageli mõisnik ja pastor; seksuaalteemad (talunaine pastoriga, talumees mõisaproua või –
preiliga jne.). 76. MUISTEND – Rahvajuttudest kõige materjali- ja tüüpiderohkem. Muistendi ja mütoloogia seos baseerub 
ümbritseva elu nähtustel, seletab ja tõlgendab neid mütoloogia alusel; muistendi ja muinasjutu seos. 
Tekke – ja seletusmuistendid. Hiiumuistendid. Ajaloolised muistendid. Usundilised muistendid. 
Rahaaugu-muistendid. 77. Kalevipoja muistendid olid Fr. R. Faehlmannile ja Fr. R. Kreutzwaldile aineseks eepose "Kalevipoeg" 
ettevalmistamisel ja kirjutamisel. 78. Kõige lühemal ja lihtsameelsemal viisil võib öelda: naljand on koomiline rahvajutt.  79. Pajatus on lühike, mütoloogilise sisu tagapõhjata rahvajutt, mille aluseks on kindel elujuhtum ja isik. 80. Linnalegend, linna müüt, linna lugu, või tänapäeva muistend, on tänapäevane rahvaluule vorm, mis 
koosneb lugudest mida jutustaja uskus või ei uskunud, et see on tõsi. Nagu kõigi 
rahvaluulete mütoloogia ei ole vahet kas lugu on tõsi või vale, vaid et see on ringluses, võib aja jooksul 
muutuda ning kannab teatavat tähtsust, mis motiveerib kogukonna säilitamist ja paljundust. 81. Vanasõnad – Eesti vanasõnade edetabel: "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub“ ; "Kes koera saba 
kergitab, kui koer ise"; "Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, 
siis tuleb kena aeg"; "Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu"; "Pill tuleb pika ilu peale” "Käbi ei kuku 
kännust kaugele“ ja "Suur tükk ajab suu lõhki”. 82. Lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik (poeetiline) ütlus, täislause.  83. Eestis on üles kirjutatud umbes 82 000 autentset vanasõna. Parem suutäis soolast kui maotäis 
magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab“ – ainult Eestis tuntud.


84. Piiblist pärit vanasõnad ja ütlused – Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. Ülemaks kui 
hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada. Parem pool muna heaga kui nuumhärg 
pahaga; Millest süda täis, sellest räägib suu; Õndsam on anda kui võtta; Uhkus tuleb enne langemist; 
Töö kiidab tegijat); Halli pead austa, kulupead kummarda; Kuidas töö, nõnda palk; Ära kiida päeva enne 
õhtut. 85. Vanasõna on terviklik lause, kõnekäänd ei ole!  86. Kõnekäänd – Fraseologism - piltlik ütlus mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse 
iseloomustamiseks.  Kõnekäänd võib olla sõna, fraas või isegi lause. Kõnekäänud on väga  heterogeenne materjal, haarates nii fraseoloogiat kitsamas mõttes – piirjuhul ühendverbe, liitsõnu vms –, 
kui ka pikemaid kujundlikke väljendeid – piirjuhul mitmest lausest koosnevaid dialooge vms. Osa 
kõnekäände kajastub konkreetse keele struktuuris ja sõnavaras, s.t kuulub puhtkeelelist 
püsiühendite hulka, osa eksisteerib seotudkõnelise folklooritekstina, s.t tegemist on kujundlike 
paladega.   87. Magab nagu surnu. Tuntud kui kirju koer. Käib nagu kass ümber palava pudru. Läheb nagu lepase 
reega. Uhke nagu konn mätta otsas. Tõsi kui tõrre vesi. Must kui tuletukk. Käed mustad nagu sea 
jalad. Äkiline nagu püssipauk. Sajab nagu oavarrest. Magus kui mesi. Soe tuba nagu pott. Ilus kui 
ladva õun. Ajab nagu uni peale. Punane kukk katusel (tulekahju). Hammast ihuma (teise peale 
viha kandma). Tal on pikad näpud (varastab). Kana katkuma (tüli seletama). Leiba luusse laskma 
(puhkama). Mõni kruvi puudub (natuke lollakas). Kananahk seljas (hirmu tundma). Nahka üle 
silma tõmbama (magama). Liiva Hannuse juurde minema. Ega asi süüa küsi. Ega kirikuhärra kurdi 
pärast kaht jutlust ei pea. Ega lämmi luud ei riku. Ei salli silma otsas. Ega see asi maast ei ole 
võetud. Elab peost suhu. Ei püsi pudeliski.  88. Mõistatused – Mõistatus on teadlikult konstrueeritud väljendus, mille tähendus pole selgesti arusaadav 
(kuid on konstrueerijale teada), ja mis on mõeldud mõistuse abil lahendamiseks. Koosneb  küsimusest  (ülesandest) ja  vastusest (lahendusest). 89. Mõistatamine ennejõulusel ajal – kariloomad sigivad hästi. Sama hingedeajal. 90. Mõistatusi mõistati enne [jõulu] ja jõulupaastus (talsipühi pastuh) koosviibimistel omas ringis umbes 
jõuluni. Siis aga, kui juba lehmad uuesti piima said andma – noori vasikaid tuli, hoiatati noorte loomade 
pärast seda tegemast.  Pulmades. 91. 1. Karu magab, kõrv kõigub? - maja ja uks. 2. Neli toas, kaheksa õues? - maja ja nurgad. 3. Kaks venda  vahivad teineteisele silmi, aga kokku ei saa? - lagi ja põrand, vastasseinad 4. Puust piirid, klaasist 
põllud? - aken. 5. Keeletu, meeletu, varjab vara varga eest? - lukk. 6. Istub kui isand, tolmab kui tont? -    
korsten. Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata? – kapsas. Seest siiru-viiruline, pealt kulla-
karvaline? – sibul. Magusam kui mesi, tugevam kui lõvi? – uni. 92. Sõnamaagia, loitsud – Loitsud on värsi- või proosavormis nõiasõnad, mis põhinevad usul sõna 
maagilisse jõusse. Loitsude abil püütakse mõjutada inimesi ja loodusjõude, ravida haigusi jne.  
Loitsuna on  kasutatud ja loitsudele on lisatud kirstlikke palveid. Tuntakse jutustavaid loitse,  mispuhul esitatakse sündmus, mille kordumist soovitakse ja  sünniloitse, mis kirjeldavad, kust see, mida  tahetakse vältida, on alguse saanud). Eestist on  esimesed loitsud kirja pandud 17. sajandi keskpaiku. 93. Palindroom on sõna, mis on päri- kui ka tagurpidi lugedes täpselt samasugune. Sellisel sõnal, 
õigupoolest maagilisel sõnaringil, usuti olevat eriline  maagiline vägi: kuulilennuteetunneliluuk  Ravimaagias on olnud enimlevinud SATOR-vormel, millest moodustatud maagilised ruudud on 
rahvusvaheliselt tuntud. SATOR-ROTAS vormelitega on loodud nüüdisajal ka veebilehekülgi, mis nende 
loojate väitel kaitsevad n ii arvutit kui arvutikasutajat kõikvõimaliku kurja eest. 94. Uusloitsud – Teistest rahvaluuleliikidest enam on nõidussõnu ja loitse tarvitatud rahvusideoloogiliste 
tõlgenduste juures. Ka kaasaegsed kasutajad eeldavad, et loitsutekstid on pikemad ning säilitanud 
eelkristliku omausundi sõnumi. Loitsude haigusteväline kasutamine 1980. – 1990. aastatel. 
Ühiskondlike ehk avalike loitsude jaoks  polnud kristlusekesksus vastuvõetav. Sobivate loitsude  saamiseks pöörduti ka soome ja karjala loitsuvaramu poole: tõlgiti mugandati tarvilik, sobiva sisuga 
väekas tekst.  Pärimuslikud tekstid: päikse palumine; vihma palumine – loitsimisele järgneb soovitu.


95. Uus nähtus.1980. lõpus – loitsitakse koos suurema pealtvaatajate hulgaga. Uusšamanismi pioneer 
Eestis Vigala Sass, tema loitsuplats (nn sise- ja välisringid); seesmine ring, nn süda on tabu 
Muinsuskaitseklubi “Tõlet” noored: loits imiteerib arhailisi tekste; kasutatakse alliteratsiooni, 
assonantsi; motiiviks vanade vägede tagasikutsumine.  1989. Visuaalse antropoloogia filmifestival  Pärnus, Jonathan Horwitzi korraldatud šamaanikursused. Tallinna keeleloits, mida korraldati eesti 
keelele riigikeele taotlemise eel, nn  Tartu ülikooli vanne; Balti kett: korrati raadost etteloetud sõnu  1989. Samma hiie tammiku taastamine,  ohverdamismüsteeriumi esitas Jaan Kiho näitetrupp. Kongla  Annele pühendatud mälestuskivi avamisele pühendatud loitsuriitus 20. mail 1990. 1989 – 
Metsanduskorporatsiooni loomisel .1989 Tartus  Toomemäel avalik loits, pühitseti korporatsiooni lipp  1990 – Anne Maasik  Tartu laulupeol esitatud tuleloits, tekst Lehte Hainsalu Kodused kultusekohad,  loitsimine: regivärsipärasuse järeleaimamine.  96. Teadusliku termini  lastefolkloor võttis 1920. aastatel kasutusele vene uurija Georgi Vinogradov: kogu  sõnaline looming, mida lapsed tunnevad, kuid mis ei kuulu täiskasvanute repertuaari. 97. Iona ja Peter Opie’ žanrimääratluse kohaselt kuuluvad lastefolkloori hulka laste laulud (satiirilised ja 
nonsensslaulud, kiirkõned, paroodiad),  mõistatused, uskumused, rituaalid, kombed, mängud,  hüüdnimed, narritamine, keel jms (1959). 98. Aastatest 1921–1939 pärineb Walter Andersoni lastelaulude kogu (58 832 lehekülge).  99. 1930. aastatel on kogutud arhiivi lastehirmutisi (teateid olendite kohta, kellega täiskasvanud 
hirmutasid). 100.1934. aastal oli rahvaluulearhiivis suurem mängude kogumine –  Richard Viidalepa koostatud  küsitluskavade alusel.  101. Tänapäevase grafiti algusajaks peetakse USA-s 1960.–1970. aastaid, mil noored hakkasid oma  poliitilisi (tavaliselt riigivastaseid) sõnumeid seintele kirjutama. Samaaegselt hakkasid jõugud ka oma 
territooriumi märgistama  (a la "Mati oli siin" – nn tag-grafiti).  102. Lisaks kunstiliigina käsitlemisele võimaldab ajalooline grafiti saada informatsiooni ühiskonnas  valitsenud  meeleoludest ning üldisemalt ühiskonna korraldusest ja ülesehitusest. Näiteks on Antiik- Rooma grafitite põhjal tehtud  järeldusi lihtrahva kirjaoskuse leviku kohta.  103. Kiple, von Lõngus. 104. Ahelkirjad – vanasti kirja teel, nüüd vahel veebis. 105. Õnnekirjad (kettkirjad, ahelkirjad, õnneketid) kuuluvad puhanguliselt leviva kirjaliku pärimuse hulka. 106. Õnne ja headuse sõnumit vahendavad kettkirjad on reeglina anonüümsed ja tuleb saata 10-20  inimesele, kellele saatja soovib  tõepoolest kõike head. 107. Aega ja aastaringi on jagatud argiseks ja pühaks.  108. Rahvakalendrist kõneldes peame me üldjuhul silmas pärimuslikku ajaarvestuse- ja tähtpäevade  süsteemi, mis hõlmab ka kombeid ja uskumusi.   109. Pühad ja tähtpäevad muutuvad koos ajaga meie ümber - iga ajastu, iga kultuuriruum, iga ühiskond,  iga inimene  loob oma pühad ja kombed. 110. Ilmselt koos põllupidamisega võeti kasutusele ka päikesekalender, st loobuti kuukalendrist. 111.14.02. 2018 – Gregoriuse ehk nn  uus kalender; 31. jaanuar 1918 < 14. 02. 2018, vana Juliuse. 112. Mõnda aega paralleelne ajaarvamine, ilma jälgiti nn vana kalendri järgi.  113. Agraarkalender (majandusaasta jürist mihklini). Päikesekalender (talvine ja suvine pööripäev). 114. Eesti (talu)rahvakalender – 19. sajandiks väljakujunenud tähtpäevade süsteem nn vana kalendri  järgi; populaarsed  kirikupühad (lihavõtted, jõulud, vastlad) laenulised ja/või hiljuti kasutusele võetud  tähtpäevad (sõbrapäev)  riiklikud pühad ja muud tähtpäevad (emadepäev, isadepäev, vanavanemate  päev)  isiklikud või kohalikud tähtpäevad (sünnipäevd, aastapäevad jms). 115. Kalendripärimuse funktsioonid – identiteediloome (mälestused; distantseerumine argisest  maailmast); ( rahvuslik) kasvatus; kultuuridevaheline integratsioon (kalendripärimus  kooliprogrammides jms);  religioossuse väljendus (kirikupühad, maausuliste tavad); meelelahutus  (peod, karnevalid jms);  kaubandustegevus (pühadeteemalised väljamüügid jms). 116. Kümne riigipüha ja puhkepäeva sees on 7 luterliku kiriku tähtpäeva: Suur Reede,  ülestõusmispühade 1. püha, nelipühade 1. püha, jaanipäev, jõululaupäev, esimene ja teine jõulupüha. 117. Kalendrilaule lauldi rahvakalendri pühade (või perioodide) aegu, sealjuures olid olulised maagia,  meelelahutus ning koostegevus (nt sanditamine, kiikumine). Kalendrilaulude põhiliigid katsid 
ajavahemiku  sügisesest kuni suvise pööripäevani. Suve lõpu ja sügise alguse täitsid lõikuslaulud  Ulatuslikumad kalendrilaulude liigid on mardi- ja kadrilaulud, vastla-, kiige- ja jaanilaulud. Teiste 
pühade puhul (mihklipäev, jõulud) on regivärsilisi laule laulud vaid üksikutes piirkondades (Mulgimaal, 
Setus vm).


118. Liikumisega seotud tegevused kalendripühadel – Sanditamine. Kiikumine – talvisel ajal ka rehe all  Liulaskmine. Kergotamine (kerk, kergo = pink). Naistepidu, mille ajal ratsutati pinkidel. Kaksiratsi 
pingil olija tõstab pingiotsa üles ja lööb pingijalgu vastu maad, seejärel pöörati end pingil ringi ja põrutati 
pinki taas vastu maad. Juurde loeti palveid või loitse.  Naiste kogunemine toimus pärast karja  väljasaatmist. On toodud ohvreid ja tantsitud. Tööde algused ja lõpetamised. 119. Mardi- ja kadrikombestiku kohustuslik osa oli mardi- ja kadrisantide tants. 120. Maagilise iseloomuga tantsimine tule ümber suvistel kalendripühadel. 121. Laulumängud – Vanemad laulumängud – seotud regivärsiliste lauludega, tegevuses peegelduvad  inimeste erinevad toimetused, suhted ja usundilised kujutelmad.  Tekkinud oletatavasti 12. sajandi  lõpupoolel ning  laialdasemalt levinud alates 14. sajandist. Mängiti enamasti talvel, alates sügiseste  välistööde lõppemisest kuni kevadtalveni. Suvel mängiti kiige ja jaanitule juures. Vabasse 
loodusesse sobisid jooksumängud. Lapsed said mängida karjas olles ja külavainul. 122. Rahvakalender kui kultuuripärand – Eelmistel sajanditel oli pühade pidamine kohustuslik. Muusika  ja tantsude  maagiline mõju. Looduslikud või lihtsad pillid – jõulusantide jauram; Mardi- ja kadrisantide  kedagi või midagi  jäljendavad tantsud. Maskeerimised erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel. 123. Tänapäeva folkoriste – Einike Sooväli, Mall Hiiemäe, Ingrid Rüütel, Anzori Barkalaja, Arvo  Krikmann, Art Leete, Loone Ots. 124. Tänapäeva muusikas – Trad attack, Mari Kalkun, Metsatöll, Zetod. Hurt, Eisen, Loorits, Krikmann, Viires, Alas, Jantson, Vasar, Vabarna.