J.W. Goethe "Faust" 1 Võrdle kahte teadlast: Wagnerit ja Fausti (mida väärtustavad, side rahvahulkadega, loodusega kandvad iseloomujooned). 1.1 Kui Faust oli aupaklik lihtrahva suhtes, siis Wagner suhtles ainult endast targemate ja rikkamatega. 1.2 Kui Faust oskas elu jälgida ja näha asjade sisemusse, siis Wagner oli süvenenud liialt detailidesse. 1.3 Kui Faust märkas looduses igat pisemat detaili ja oskas looduse ilu nautida, siis Wagnerit loodus ja selle eripära ei huvitanud.
hakkas ühiskondliku arvamuse kujundamisel ja suunamisel kiiresti konkureerima ajalehtedega. Televisiooni mõju poliitikale oli vastuoluline. See tõi maailmasündmused otse ja kiiresti koju, aidates inimesel kujundada oma suhtumist probleemidesse, mis varem 1. 2. võisid tunduda talle kauged ja tähtsusetud. Teisest küljest võib televisiooni materjali esituse ja kommentaaride kaudu vaatajale peale suruda oma käsituse ja vaatenurga, võimaldades nõnda rahvahulkadega paremini manipuleerida. Teaduse ja tehnika mõju igapäevaelule ei piirdunud ainult transpordi ja liiklusvahenditega. Arstiteaduses hakati kasutama antibiootikume väärtuslikke ravimeid mikroobide tekitatud haiguste vastu. Uued ravimid lubasid senisest edukamalt võidelda raskete tõbedega. Algas tarbeesemete massiline tootmine. Suurenes järsult kodumasinate valmistamine ning paljud esemed muutusid taskukohasteks ka tavarahvale.
Väävliauru ahmides kukkus Plinius surnult maha. Oletatakse, et kas ta lämbus või sai südamerabanduse. Plahvatuslik purse tekitas kaldeera, millest osa on näha ka tänapäeval. Arvatakse, et purske ägeduse põhjuseks oli sajandite pikkune puhkepaus, sest tardunud laava oli tulemäe lõõri täielikult ummistanud. Selleks ajaks rappus maa ka teisel pool lahte juba nii tugevasti, et 17-aastane Plinius Noorem lahkus emaga koos villast. Nad ühinesid rahvahulkadega, kes üritasid linnast paaniliselt põgeneda. Vulkaani kohal “kõrgus ähvardavalt õudne must pilv. Välkudena läbisid pilve tulekeeled ja ta väändus nagu madu. Ühtäkki paiskusid temast välja kõrged tulevihud, mis olid välkudest vägevamad.“ See õudus kestis mõnda aega. Tuhka sadas nii paksult, et inimesed kartsid selle alla mattuda ja pidid seda endalt alatasa maha raputama. Kui viimaks natukene valgemaks läks ja pilvede vahelt hakkas tuhmi
kodumaa vastu - siin ilmneb ka uus, riigi või maa tähendus sõnale ema. Seda tõestab ka näited suure emakese-kodumaa vennasrahvaste vankumatus stalinistlikus sõpruses omandatud vabaduse ja õnne looja nime ja kes on taas ühendatud oma emakese Ukrainaga. Ainsuse kaasaütlevat käändevormi kasutati 4 korral, nt hiljem aga 117, 140, 155 ja lõpuks 158% viljakust võrreldes oma emaga ja elan oma vana emaga kahekesi ning säilitavad sideme oma emaga – rahvahulkadega, kes nad on sünnitanud, toitnud ja kasvatanud. Kahel korral esines see kaasasolu tähenduses, ühel korral võrdlusena. Ülejäänud käändevorme oli üksikuid: osastavat vormi 4 korral (nt puudutas ta maad – oma ema, kes ta oli sünnitanud ja Nad ei armasta oma karmi ema sugugi vähem!), nimetavat 2 korral (nt kallis emake, jäta riidlemine), sisseütlevat 1 korral (nt ta oli eriliselt kiindunud oma emasse), alaleütlevat 1 korral, alalütlevat 1 korral ning alaltütlevat 1 korral.
politseiametnike kadumine teadmatusse algas juba 1940. aasta juunis-juulis. Repressioonid muutusid terroriks, mis hakkas täitma ühte oma eesmärkidest, kujundades ebainimlikku hirmuõhkkonda. Keegi ei teadnud, kuhu inimesed kadusid, mis neist sai ja kes on nimekirjades järgmine. Säärases õhkkonnas oli lihtsam teostada totaalset ideoloogilist ja vaimset terrorit, sundida rahvast ülistama nõukogude korda ja selle juhte, manipuleerida rahvahulkadega, kartmata avalikke vastuhakke. (Pajur et al. 2005: 176-177) Selle terroriõhkkonna varjus valmistati ette senisest veelgi põhjalikumaid "puhastusi". Praktilised ettevalmistused massirepressioonideks Balti riikides algasid ilmselt 1941. aasta mai esimesel poolel. Balti riikide elanikkonna esimene massiküüditamine teostus 14. -16. juunil 1941. Ikka ja jälle on esitatatud küsimus, milleks vajas nõukogude võim sellist aktsiooni. Aasta jooksul olid
kohati tundub kunstlikku konstrueerimist, tahet lugejat hämastada ja põevuses hoida. Sellega kaasneb asjaolu, et kangelastel vahel nagu taanduks üiskondlik mõlemine ja vastutustunne, nad toimivad mõigi kord uisapäsa, ainuüsi isiklike huvide, tunnete ja afektide mõul (eriti Gabriel), mille tõtu nende tegevuses on teatavat juhuslikkust ja jäjekindlusetust. Kangelane on seda suurem ja üevam, mida tugevam on tema side rahvahulkadega, mida selgemini me tunneme ja näme tema taga rahva fü usilist ja moraalset jõdu. Selles suhtes ei suuda Villu ja Gabriel tõsta võdsetena Tasuja kõvale. Tasujal on «isamaa üe kõge», võtlus rahva õne ja vabaduse eest on tema püim eesmäk ja elusisu, Villul ja Gabrielil jä ab aga üdine sageli isikliku varju. Tuleb eriliselt alla kriipsutada seda suurepäast kordaminekut, millega Bornhöe on loonud Tasuja võtlejakuju, keda julgesti võb kõvutada juba rahvuseepose kangelase
annaabi.ee 
