1898. aastal reisis ta Palestiiniasse, Egiptusesse, Itaaliasse ja Kreekasse. 1901. aastast töötas ta arhivaarina. 1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtaluravhakohtu eesistujaks. Aastal 1912 kolis ta Narvasse kuid jätkas sama ametit 1917. aastani. Peale Oktoobrirevolutsiooni valiti ta Narva linnasekretäriks ja hiljem rahvakohtunikuks. 1919. aasta algul asus Bornhöhe elama jälle Tallinna. Peale lühiajalist teenistust Kohtuministeeriumis määrati ta rahukohtunikuks. 1923. aastal 17. novembril suri Eduard Bornhöhe südamerabandusse. 4 2.2 Bornhöhe Loomingust Oma kirjanduslikku tegevust alustas Bornhöhe üsna varakult - siis kui ta oli 15- aastane. Olles veel kreiskooliõpilane, kirjutas ta oma esimese pooltõlkelise seiklusjutu "Röövel ja mõisnik. Jutustus Ameerikamaalt." (1878) ja veel paar "Meelejahutajas" ilmunud juttu
98. aastal reisis ta Palestiiniasse, Egiptusesse, Itaaliasse ja Kreekasse. 1901. aastast töötas ta arhivaarina. 1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtaluravhakohtu eesistujaks. Aastal 1912 kolis ta Narvasse kuid jätkas sama ametit 1917. aastani. Peale Oktoobrirevolutsiooni valiti ta Narva linnasekretäriks ja hiljem rahvakohtunikuks. 1919. aasta algul asus Bornhöhe elama jälle Tallinna. Peale lühiajalist teenistust Kohtuministeeriumis määrati ta rahukohtunikuks. 1923. aastal 17. novembril suri Eduard Bornhöhe südamerabandusse.(1) Eduard Bornhöhe looming. Kirjanduslikku tegevust alustas Bornhöhe üsna noorelt juba 15-aastaselt. Kreiskooli õpilasena kirjutas ta oma esimese pooltõlkelise seiklusjutu "Röövel ja mõisnik. Peale seda kirjutas veel paar "Meelelahutajas" ilmunud juttu. Ta määras oma kirjanduslaai ära juba esimeste jutustustega. Nendes on kokku pandud põnevad seikluslikud süzeed ja humoristlik elukäsitlus
ajalehtedes. Pärast ,, E.Bornhöhe Kirjatöödekogu" ei esinenud kirjanik kuni oma elu lõpuni enam ühegi uue teosega. Olles võrdlemisi võrdlemisi hella enesetundega ja seejuures tihti endas kahtlev, loobus ta täielikult kirjanduslikust tegevusest. Sealjuures oli ta ise aastais, kus mõnigi teine oma küpsesse loominguikka oleks alles tõusnud. (1. Eesti kirjanduse ajalugu, lk 466-467) 1919 määrati Eduard Bornhöhe rahukohtunikuks Tallinnasse. 1923. aasta sügisel tehtud ametisõidul Saaremaale sai Bornhöhe laeval külmetada ja ennegi nõrgenenud tervise tõttu ei suutnud ta enam haigusest jagu saada. Kirjanik suri 17.novembril 1923 ja a maeti Kopli kalmistule. 1951. aastal maeti ta põrn ümber Metsakalmistule. (5. http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/ref/bornhohe.html ) Looming Kõige tähelepandavamalt mõjutas Bornhöhe suurt lugejaskonda ja ühtlasi Eesti
1898. aastal reisis ta Palestiiniasse, Egiptusesse, Itaaliasse ja Kreekasse. 1901. aastast töötas ta arhivaarina. 1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks. Aastal 1912 kolis ta Narvasse, kuid jätkas sama ametit 1917. aastani. Peale Oktoobrirevolutsiooni valiti ta Narva linnasekretäriks ja hiljem rahvakohtunikuks. 1919. aasta algul asus Bornhöhe elama jälle Tallinna. Peale lühiajalist teenistust Kohtuministeeriumis määrati ta rahukohtunikuks. 1923. aastal 17. novembril suri Eduard Bornhöhe südamerabandusse. Eduard Bornhöhe looming Oma kirjanduslikku tegevust alustas Eduard Bornhöhe üsna varakult, nimelt siis kui ta oli alles 15-aastane. Olles veel kreiskooliõpilane, kirjutas ta oma esimese pooltõlkelise seiklusjutu "Röövel ja mõisnik, jutustus Ameerikamaalt." (1878) jam veel paar "Meelejahutajas" ilmunud juttu. Juba esimeste kirjanduslike katsetustega määras Bornhöhe oma kirjutamislaadi, milles on kokku pandud
Egiptust, Kreekat ja Itaaliat. Selle reisi mäkmeid on ta avaldanud raamatus «Usurädajate radadel» (1899). Päast väismaareisi Bornhöe abiellus ja asus elama Jõvi, kuhu ta oli mä aratud üem-talurahvakohtu eesistujaks. Sellest ajast on päit tema viimane ilukirjanduslik teos --jutustus «Rollid», mis ilmus 1902. a. ajalehes «Uus Aeg» ja jägmisel aastal raamatuna. Alates 1912. a. sai Bornhöe elukohaks Narva, kust ta käs Jõvis kohtuistungeid pidamas. 1919. a. mä arati Bornhöe rahukohtunikuks Tallinna. Sellel tö okohal ta surigi ametisõdul saadud kümetuse tagajäjel 17. novembril 1923. aastal. Kopli kämistult, kuhu Bornhöe oli maetud, toodi tema põm 1951. a. Tallinna Metsakalmistule. Ootamatu surma tõtu jä teostamata Bornhöe kavatsus asuda kirjutama oma vaheldus- ja kogemusrikka elu mäestusi. Viimast on põjust seda enam kahetseda, et praegu kasutada oleva materjali väesuse ja lüklikkuse tõtu seisab Bornhöe elu ja loomingu uurimisel ees külaltki suuri raskusi
annaabi.ee 
