Mustikas Mustikas on 15-40 cm kõrgune tõusvate või püstiste ja tugevasti harunenud roheliste teravakandiliste võrsetega taim. Mustika lehed on puhasrohelised, munajad, veidi nahkjad ja peensaagja servaga. Õied on aga rohekasvalged, roosaka varjundiga, asetsevad üksikult lühikese kõverdunud rao otsas. Õitseb mais-juunis. Marjaaeg juulis-augustis. Kasvab niiskemates metsades, metsa- ja rabaservadel. Talvel seisavad mustikavarred täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Mustika paljunemine on väga huvitav. Seemneid kasutab ta selleks harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad seemnete arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedam on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mulla sees roomavad võsundid. Need otsivad endale sobiva koha, kasvatavad lisajuured alla ja maapinnale kerkibki uus põõsas
MUSTIKAS REFERAAT 2010 SISUKORD 1. Mustikas 2. Mustikas kui ravimtaim 1. Mustikas (Vaccinum myrtillus) einsinikad, mustigud, sinimarjad Harilik mustikas on kuni 30 (50) cm kõrguseks kasvav kääbuspõõsas. Kasvab happelistel, niisketel muldadel, palumetsades, vahel ka rabaservadel ja nõmmedel, laane- ja palumetsades, aga ka kuivendatud siirdesoo- ja rabametsades. Eelistab niiskeid ja mõõdukalt varjulisi kasvukohti. Levinud laialdaselt metsa- ja metsatundravööndis nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas, Euroopas, ka kaugemal lõunas. Eestis sage. Varred ja oksad on teravakandilised. Lehed helerohelised, munajas ümmargused, alusel ahenevad või veidi südajad, servad peenesaagijad. Talveks lehed varisevad. Kerajad õied on rohekasvalged, punaka
munade haudumisest osa. Lennu iseärasused Tõuseb lendu iseloomuliku kääksuva häälitsusega ja lendab end ühelt küljelt teisele käänates. Tikutaja teeb lennates saba ja tiivasulgedega selliseid liigutusi, mille tulemusena tavaliselt vaikne lend omapäraselt möhisevaks muutub. Selle heliga tähistatakse territooriumi ja peibutatakse emaslinde. Tegutsemispaik, elupaik Elutseb lagedailmelistel madal- ja siirdesoodel (harva ka rabaservadel), luhtadel, märjematel randniitudel, märgadel puisniitudel ja hõredates lodumetsades. Tegutsemise iseärasused Päeval seisab puhketundidel sageli mätta varju peitunult, pea õlgade vahel. Toitumise ajal on tikutaja väga elav (jookseb, haarab putukaid). Pesa ja munad. Pesa asukoht Pesapaiga valikul on tikutaja vähenõudlik. Talle sobivad mitut tüüpi sood ja niisked niidud, sageli metsaharvudki. Pesa asub enamasti mõnel mättal, see on kuivade rohukõrtega vooderdatud lame süvend
Sama perekonna alla kuuluvad siin vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Kotka nimetus tuleb ilmselt vanemast soome keelest, kus „kotkas” tähendab kõverdunud naela otsa ja viitab nokakujule. Kaljukotkas Kodupaik. Kaljukotka nägemine looduses on õnnelik juhus – ta on tuntud rahuarmastaja ja hoiab inimasulatest eemale. Eestis elavad kaljukotkad esindavad unikaalset asurkonda, pesitsedes siin kaljude ja mägede asemel üksikutel soosaartel ja rabaservadel kasvavatel toekamatel puudel. Kaljukotka lemmikpuu on kahtlemata mänd, kuid ta võib pesa ehitada ka kuusele või haavale. Kaljukotkas ei rända, aga noorlinde võib siiski hulkumas näha. Sügisel ja talvel laiendavad kaljukotkad oma jahialasid, siis teevad ka vanalinnud pikemaid retki naabersoodesse. Pereelu. Kotkad elavad paaridena ja hoiavad oma pesa aastakümneid, mille jooksul võib pesa kerkida üle kahe meetri kõrguseks. Kotkapaaril võib olla ka mitu pesakohta, mida kasutatakse
Mustika iseloomustus Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) on 15-40 cm kõrgune tõusvate või püstiste ja tugevasti harunenud roheliste teravakandiliste võrsetega heitlehine kääbuspõõsas. Lehed on puhasrohelised, munajad, veidi nahkjad ja peensaagja servaga. Õied rohekasvalged, roosaka varjundiga, urnjad, asetsevad üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehtede kaenlas. Õitseb mais-juunis. Marjaaeg juulis-augustis. Kasvab niiskemates metsades, metsa- ja rabaservadel. Tavaline kogu Eestis. Mustikas on kõrge väärtusega marjataim. Tema tumesinised marjad on meeldiva magusa maitsega. Sisaldavad suhkruid (5-7%), pektiinaineid, orgaanilisi happeid (õun- ja sidrunhapet 1%), parkaineid (7%) pürokatehhiinide rühmast. Küllaldaselt on ka väärtuslikke vitamiine: C- vitamiini, karotiini, PP-vitamiini, B2- ja B1-vitamiini. Lehed sisaldavad parkaineid (kuni 20%), arbutiini (1,6%), glükosiidi mürtilliini (1%), glükosiidi neomürtilliini, flavonoide,
Puhatu soostiku pindala on 570km2 ehk 57079ha. Madalsoo lasundit on 33269ha, siirdesood 2568ha, raba-segalasundit 4652ha, rabalasundit 16590ha. Paikneb Ida-Virumaal Illuka vallas jääjärvede ja Suur-Peipsi setetega kaetud ulatuslikus nõos. Eesti suurim soostik ulatub Peipsi põhjakaldalt, Agusalu soodest üle Oru sooni. Auvere Narva joonel on tekkinud seljakutevaheliste järvealade ja mineraalmaa soostumine. Piirkonnas leidub veel soid, mis on laialdaselt üleminemas rabafaasi ning mille rabaservadel on seetõttu rabanõlv kujunemata. Soostiku suurima Puhatu soo ümber on lisaks veel vähemalt 30 sood (Näiteks Agusalus sood, Laukasoo, Anisoo, Krivasoo, Mustaladva, Talutaga ja Oru sood). Soostiku põhjaosas on suuremad rabamassiivid, lõunaosa on liigendatud kriivadega. Puhatu piires asuvast 238 mineraalmaasaarest paikneb üle 80 soostiku lääneosas ja ligi 100 lõunasse jäävas rabastunud luitestiku piirkonnas. Soostik on hakanud tekkima peale viimast jääaega ehk 10000 aastat tagasi
kogumikena kuivades valgusküllastes metsades, raiesmikel ja teeservadel. Laialt levinud ja rahva hulgas hästi tuntud on maarjasõnajalg. Olles kohastunud erinevatele asukohatingimustele, on mitmed sõnajalgtaimed headeks indikaatoriteks, mis võivad hästi iseloomustada vastavaid asukohti. Paealadel ja lupjasisaldavatel muldadel kasvavad lubjalembesed liigid - müür-raunjalg, pruun raunjalg ja pae-kolmissõnajalg. Sootaimed on soosõnajalg, sooosi, konnaosi. Soodel ja rabaservadel kasvavad sugasõnajalg ja sookold, nende leidmine metsas näitab sageli rabastumise algust. Liivaaladele on iseloomulikud vareskold ja raudosi. Kõige rikkamad erinevate sõnajalgtaimede poolest on troopilised metsad: a) maapinnal kasvavad sõnajalad k.a. puukujulised sõnajalad; b) kaljudel ja kivirahnudel kasvavad sõnajalad; c) tüvede alumises osas ronivad sõnajalad; d) tüvede alumises osas kasvavad epifüüdid; e) kuni puulatvadeni ronivad sõnajalad;
on neile oluline lumealune sööt. Paberitööstusele võiks olla tooraineks. PILLIROOG Phragmites australis, phragma (kr.k.) aed, tara; phragmites taramaterjalina kasutatav; australis lõunapoolne, lõunamaine. Kasvukoht: järvede, jõgede kaldavees, kallastel, eriti suudmealadel ja koolme- kohtades, kuhu koguneb rohkesti uhtematerjali. Ka mererannikul, siirde- soometsades, rabaservadel, madalsoodes. Mitmeaastane peamiselt vees kasvav kõrreline, pika 1-3 cm jämeda roomava risoomiga. Kõrred 0,8-4 m kõrged, püstised; lehed lamedad, hallikasrohelised, jäigad, lehelaba alumisel kolmandikul nn. hambajäljed. Pilliroo lehed pöörduvad servadega vastu tuult, tema nõtke kõrs paindub, aga ei murdu. Pööris 10-30 cm pikk, tihe, pööriseharusid rohkesti. Pähikud 5-15 mm pikad, tumelillad. Õitseb juulis ja augustis
annaabi.ee 
