Sul aset mu rinna pääl. Nüüd oled kui vaikne valu, Kui kauge, kurblik hääl. (luuletusest ,,Sa oled kui lilleke") Liiv kasutab oma luuletustes ka palju epiteete. Sealjuures Liivi epiteet, maailmast ja inimesest pilgeni täis, olgu siis kitsamas või laiemas tähenduses, ei taotle just lugeja rabamist ootamatusega. Ehk õigemini, Liivi epiteet rabab küll, ta otse vapustab, ent nii nagu iga tähelepandav avastus oma lihtsuse, enesestmõistetavuse, isegi ootuspärasusega. Pää langend su käe peale- Kui ärahelisenud hääl (luuletusest ,,Mures") : Peatume näiteks luuletuse ,,Üks suu" juures. Liivi parimaid armastusluuletusi ongi emale
ning söök laual (vähemalt makaronid) ja katus peakohal peab ju olema. Seega võib vabatahtlikku tööd ja erinevates organisatsioonides osalemist käsitleda pigem kui mõnede üksikute õnnelike või masohhistide eralõbu. Olen kuulnud oma kursusekaaslaste kurtmist, et läheks küll ja teeks küll seda ja teist, aga vanemad ei soovi või neil pole võimalik rahaliselt toetada, see tähendab pikki tunde teenindajana kuskil leti taga rabamist, peale mida langetakse väsinuna voodisse, lisaks sellele veel kool ja õppimine, veidi aega ja raskesti teenitud raha on vaja kulutada ka perele, kodu loomisele, lõbutsemisele jne. Seega vabatahtlik töö (ükskõik milline, sest erialast vabatahtlikku tööd on niikuinii pea võimatu saada) neil meeles küll ei mõlgu. Hoopis teine lugu on noortega, kes pole kõrgema või kutsehariduse omandamisega tegelenud
(Poliitikaanalüüs, 2) Töötamine Kuigi inimesed on idee poolest oma valikutes vabad, sõltuvad nad siiski ühiskonnast, milles nad elavad. Ühiskond on süsteem, mis soosib ja seab prioriteediks teatud rolle ja käitumisviisi. Kapitalistlikus ühiskonnas elamiseks on tarvis käia tööl. Töö on Eestis nagu ka teistes postsovetlikes riikides tähtsam kui varem (Saar Poll, 2001). Eestimaalased on Euroopas kõige pikema tööajaga -Naistele tähendab töö- ja pereelu ühitamine sageli rabamist kahel rindel. Mehed hakkavad laste sündides tavaliselt veelgi rohkem tööle (Karu, 6-8) Statistikaameti andmetel oli Eestis 2005. aastal 79 900 kõige paremas tööeas olevat 25-54 aastast inimest mitteaktiivsed nad ei töötanud ega otsinudki tööd. 62% nendest olid naised, kelle üheks oluliseks mitteaktiivsuse põhjuseks on vajadus hoolitseda laste ja teiste pereliikmete eest. (Poliitikaanalüüs, 3)
sellist ebavõrdset kohtlemist pole kogenud suurem osa meessoost. Naised teenivad vähem (isegi sama kvalifitsiooni ja haridusega samal töökohal), nende tööalane positsioon on madalam. Naiste tüüpilised töökohad on näiteks koristaja, kokabiline, sekretär jne ametid, mis pole ühiskonnas tunnustatud ja samas ametid, mis on ühiskonnas küll tunnustatud, kuid selgelt alatasustatud, näiteks õpetajad ja arstid. Naistelt eeldatakse rabamist "kahel rindel" tööl ja kodus pere eest hoolt kandes, mehelt eeldatakse vaid korraliku tööoskust. Ebavõrdsuse ilminguks võiks pidada ka naiste liiga vähest esindatust kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus. Siinkohal ei saa muidugi väita, et naiskandidaate oleks samapalju kui mehi, kuid midagi näitab see ometigi kui mitte muud, siis ühikonna suhtumist, et "tähtsaid" asju usaldatakse ajama pigem mehi.
talle oma sisemonoloogides hinnanguid. Temagi ei ole enam nii üheselt lihtne ja hea. 3. "Seitsmendas läänes" (1965, trükiarv 20 000) Elu kaevandusasulas. Mäeinstituudi lõpetanud Käsper tuleb tagasi ja asub tööle katsejaoskonna ülemana. Ühtteist on muutunud. Stalini pilt kombinaadi saali tagaseinas on asendunud korvpallilauaga. Käsperil tuleb lahendada tülisid, mis seotud kaevurite ja ülemuste erineva tööeetikaga. On plaani nimel rabamist, õnnetusi, viinaviskamist, koosolekuid, ühiselamuelu ja tüdrukuid. Käes on aeg, mil peainsenerid hakkavad nõukogude bürokraatia tulemusel infarkte saama. 4. "Nelikümmend küünalt" (1966, 1995) Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale küünal haaval. Iseenesest on
annaabi.ee 
