Radar Radar tuleb inglis keelest, radio detective and ranging. Selles kasutatakse elektromagnetlaineid liikuvate või liikumatute objektide kauguse, kõrguse, kiiruse ja liikumise suuna määramiseks. Radiosignaal saadetakse suundantenni abil eetrise. Signaal peegeldub objektidelt ja saabub tagasi vastuvõtjasse, selle tagasi jõudmise aja järgi arvutatakse objekti asukohta. Objekti kiiritamisel raadiolainetega suunatakse radari antenn teravasse ruuminurka elektromagneetiline impulss, kestvusega alla 1 mikrosekundi, mis peegelduvad objektidelt, mille dielektriline ja magnetiline läbitavus erineb keskkonna omast. Objekti otsides muudetakse antenni suunda, objekti kaugust mõõdetakse ajas mis kulus impulsil edasi tagasi liikumiseks, 1ms vastab 150 m. Objekti asukohat määratakse suundantenni asendi järgi momendil, kui objektilt peegeldunud signaal on maksimaalne
Raadiolokatsioon Raadiolokatsioon ( lad. k. locatio - paiknemine, radiare - kiirgama ) on objektide avastamine, asukoha, liikumise ja muude parameetrite määramine raadiolainete abil. Rakendatav seade on raadiolokaator ehk radar. Eristatakse kolme liiki raadiolokatsiooni: 1) objekti kiiritamine raadiolainetega ja temalt peegeldunud (hajunud) raadiolainete vastuvõtmine, 2) objekti kiiritamine ja tema retransleeritud raadiolainete vastuvõtmine, 3) objekti kiiratud signaali vastuvõtmine. Kasutatavaim on esimest liiki raadiolokatsioon. Teist, nn. küsivat - vastavat süsteemi kasutatakse raadionavigatsioonis ja oma objektide eristamiseks võõrastest. Kolmandat kasutatakse raadionavigatsioonis, raadiopeilimisel ja radarkaardistamisel.
ruumilainetena otsese nähtavuse ulatuses, mistõttu praktiliselt puuduvad muutlikud interferentsinähtused. Ultralühilained võimaldavad edastada rohkesti informatsiooni, energia on hästi suunatav suhteliselt väikeste antennidega. Ultralühilainet rakendatakse peamiselt raadiosides, raadiolokatsioonis, ringhäälingus ja televisioonis, samuti meditsiinis (elekterravi). Ultralühilaine võimaldab kosmosesidet. Raadiolainetega hakati tegelema peale traadiga üenduse loomist. Toimiva tulemuse lähedale jõuavad mitmed teadlased, nagu Hertz, Tesla, Branly ja Lodge, kelle katsed aitavad Marconil välja töötada kaks musta kasti, kus ühel kastil nupule vajutades kõlab teises kastils “Till”, kusjuures kastid pole omavahel ühegi traadita ühendatud. Esimese raadioreportaažini jõuti 1898. aastal, kuigi teateid ei edastatud
Teiseks loengute sarnasuseks võiks nimetada optilisest kaablist rääkimist, mida mainiti mitmes loengus ning professor Taklaja näitas meile optilisest kaablist joonist, kus oli ära toodud erinevad osad: südamik, kattekiht ja väliskiht. Minu lemmikuteks loenguteks/teemadeks oli raadiojaamade paiknemine ja raadiolainete levimine ning GSM-i areng. Tänu raadiojaamadest rääkimisest oli mul kergem. Insenerivõistlusest osa võtta, sest meile tuli just raadiolainetega seonduv ülesanne, mille pidime 24 tunni jooksul ära lahendama. Oliver Gailan rääkis väga hästi GSM-i teisest, kolmandast ja neljandast põlvkonnast, mida oli väga huvitav kuulata. Kui aastal 1993 ehk GSM-i teise põlvkonna ajal oli andmeside kiirus ainult 0,01 Mbit/s, siis aastaks 2010 ehk GSM-i neljaks põlvkonnaks oli andmeside kiirus tõusnud kuni 100 Mbit/s. Väikseks vahelduseks erialasel teemal oli Janno Viidingu kogemused välismaal – nii Aaltos kui ka Chalmersis. J
maailma ette kujutada. Ehkki raadiolained ümbritsevad inimesi kogu aeg ning on lahutamatu osa meie igapäevaelust, on raadio ajalugu tavainimesele üsna tundmatu. Veelgi mõistamatumaks jäävad raadiolained ja nende toimimismehhanismid. Käesolev referaat annab ülevaate raadio leiutamisest ning viib kurssi raadio arenguloo ja algusaastatega Eestis. Samuti tutvustab raadiolaine olemust, toimimismehhanismi ja selle erinevaid liike, kasutusalasid ning mõningaid raadiolainetega seotud probleeme. Raadio ajalugu Raadio juured ulatuvad 19. sajandi keskpaika. 1860. aastatel arutles soti füüsik James Clerk Maxwell raadiolainete olemasolu üle. 1886. aastaks oldi jõutud juba elektrivoolu kosmose suunas saatmiseni raadiolainete kujul. Selle avaliku katse läbiviijaks oli saksa füüsik Heinrich Rudolph Hertz. Eksperimendid muutusid järjest arenenumaks ning uue sajandi alguseks olid loodud esimesed raadiotelegraafid
Suure teravussügavuse tõttu on võimalik ekraani ja ava vahekauguse muutmise teel muuta kujutise mastaapi. Avasse asetatud koondava läätsega camera obscura on lihtsaim fotoaparaadi prototüüp. 5 2. Optiline kiirgus, kujutis ja süsteem Optiline kiirgus on elektromagnetkiirgus lainepikkuste vahemikus (tinglikult) 0,5 nm 0,5 mm (piirneb ühelt poolt röntgenikiirgusega, teiselt poolt raadiolainetega). Teaduslik-tehnilises kirjanduses nimetatakse optilist kiirgust ka valguseks, kuigi ajalooliselt pole see termin tähendanud kogu optilist kiirgust, vaid ainult nähtavat kiirgust, mida inimsilm tajub vahetult ja mille lainepikkuste vahemik on 380-760 nm. Optiline kiirgus hõlmab peale nähtava kiirguse infrapunakiirguse (lainepikkus üle 760 nm) ja ultraviolettkiirguse (lainepikkus alla 380 nm). Optilist kiirgust ligitatakse tekke (soojuskiirgus, luminestsentskiirgus),
varustatud RFID kiipidega, võib klient poes oma käru asju täis laduda ning kassa teaks automaatselt, mis kaubad(mis värvi, millal toodetud, kui pika garantiiga, millistes tingimustes hoitud jne) on korvis ja palju nad maksavad. RFID tööpõhimõte on selles, et kiibid, millele saab andmeid salvestada kinnitatakse erinevatele esemetele. Neile kiipidele salvestatud andmeid saab lugeda ja vajadusel ka muuta erinevatel sagedustel raadiolainetega. Tänapäevased RFID-kiibid on tüüpiliselt kuni paari kilobaidise mälu mahuga, kuid teoreetiliselt saab kiipidesse mahutada ükskõik kui palju andmeid. RFID tehnoloogiale suurimat edu toovaks asjaoluks peetakse aga fakti, et tavalised (passiivsed) RFID kiibid ei vaja andmete talletamiseks ja edastamiseks energiaallikat. Tüüpiliselt on RFID kiibid niiöelda magavas olekus ja nad ärkavad ellu vaid siis, kui satuvad õige sagedusega raadiolainete levialasse -
lainepikkusega lähedaste mõõtmetega asjade peitmine on saanud võimalikuks. Materjalide murdumisnäitaja sageduse sõltuvuse tõttu saavad sellised peidikud töötada ainult kindlate lainepikkuste korral. See tähendab seda, et peidikusse sisse ja sellest välja ei saa vaid kindel lainepikkus. Samas teistel lainepikkustel on kommunikatsioon suuremate või väiksemate häiritustega võimalik. Praeguseks on eksperimente läbi viidud põhiliselt raadiolainetega. Optilises piirkonnas on läbi viidud vaid numbrilisi simulatsioone.[1][11] Joonis 8. Peeglitega optiline peidik[11] Rochesteri peidik: https://doi.org/10.1364/OE.22.029465 https://www.youtube.com/watch?v=vtKBzwKfP8E 55 8.7 Transformatsioonioptika Metamaterjalidest optiliste peidikute areng sai alguse 2006 a., kui J. Pendry pakkus oma artiklis[13]
annaabi.ee 
