tekkisid kergetööstusettevõtted kaevanduste piirkonda, kus oli vaba ja odav tööjõud. • Tänapäeval on kergetööstus toiduainetööstuse kõrval üks laiema levikuga tööstusharusid, mille geograafia hõlmab peaaegu kõiki maailma riike. • Kuigi kergetööstus saab jätkuvalt suure osa oma toorainest põllumajandusest, vähenes XX saj sõltuvus põllumajanduslikust toormest, selle kõrvale ilmusid keemilised kiud. • Nõukogude ajal arenes Kesk-Aasia puuvillakasvatuse baasil tekstiilitööstus Eestis, Leedus ja Lätis ning Kesk-Venemaa linnades. • Kergetööstus on töömahukas majandusharu ning selle paigutamisel on oluline sobiva tööjõu olemasolu. • Kergetööstustoodete hinnast moodustavad suure osa palgakulud, siis on loomulik, et eelistatakse odavama tööjõuga piirkondi. • Viimasel paaril aastakümnel on kergetööstus (eriti rõivatootmine) ümber paigutanud Lõuna riikidesse. • Kuigi tänapäeval tegelevad
Hakati ehitama raudteid, et ühendada erinevaid piirkondi ühtseks majandustervikuks, mis tugevdas ka osariikide poliitilist liitu. Põhjas pooldati kaitsetolle, et oma tööstust hoida. Missouri kompromiss 1819a, ühekorraga võeti vastu kaks osariiki, üks vaba(Maine) ja teine orjanduslik(Missouri). USA loomise järel oldi kindlad et orjus sureb aja jooksul ise välja, iga osariigi enda otsustada jäi kas see on vaba või orjanduslik. 1808,a keelati orjade sissevedu. Puuvillakasvatuse laienemise tõttu muutus orjus majanduslikult tulusaks ning teravdas järjest enam põhja- ja lõunaosariikide suhteid ja tõusis riiklikuks probleemiks. Lõunas peeti orjust iseenesestmõistetavaks, ka vabad farmerid ja vaesed toetasid orjust, kuna kartsid et vabastamise järel võiksid neegrid hakata nendega maa pärast võistlema. Põhjas levis üha enam orjusevastane hoiak. Kujunes friisoilerite liikumine, mis võitles orjuse levimise vastu USA läänealadele.
raudteed) leiutisi) Missouri kompromiss: 1819. aastal tuli Senatis päevakorda Missouri osariigi vastuvõtmine Ameerika Ühendriikide koosseisu. Kuna Senatis oli orjapidamist ja vabade osariikide esindajaid võrdselt, siis otsustati tasakaalu säilitamiseks sõlmida kompromiss: korraga võeti vastu kaks osariiki, üks vaba ja teine orjanduslik. Orjus kui probleem: orjus muutus puuvillakasvatuse tõttu üha tulutoovamaks ja see teravdas põhja- ja lõunaosariikide suhteid veelgi rohkem. Lõunaosariikide väikemajapidajad ei tahtnud, et orjus kaotatakse, sest nad kartsid, et vabaks saanud orjad hakkavad nendega maa pärast võistlema. Põhjas aga hakati üha rohkem orjanduse vastu protestima. Kujunes välja friisoilerite liikumine, mis astus välja selle eest, et orjandus ei leviks läände, kus ei olnud veel osariike asutatud.
Kuid puuvilla kasvatati koguni nii palju , et see muutis maa täiesti kõlbmatuks. Põhjaosariigid oli tööstuslikult arenenumad kui lõuna pool , millele aitas kaasa uute tehniliste leiutiste kiire kasutuselevõtt ja ka transpordi areng. Põhja pool hakati ehitama ka raudteid ning pooldati kaitsetolle. 15.Mida kujutas endast orjuse probleem USA-s 19.saj. I poolel? Kuidas oli sellega seotud abolitsionistlik liikumine? (lk 115) 1808. aastal keelati orjade sissevedu Ühendriikidesse. Kuid puuvillakasvatuse laienemise tõttu muutus orjus üha tulutoovamaks. Abolitsionistlik liikumine 1830. aastatel oli orjusega seotud, sest selle liikumise eesmärgiks oli kaotada orjapidamine.
Euroopa Liidu riigid ekspordivad kokku ligikaudu samapalju kui Hiina, kuna tekstiilitöötust on võimalik automatiseerida, millega tööjõu vajadus väheneb. Teiseks kaitsevad lääneriigid tekstiilitootmist erinevate turukaitsemeetmetega. Hiina tekstiilitööstus Vanemate tööstusharude hulka kuulub tekstiili-, eriti puuvillatööstus, mida varemalt oli vähestes rannikulinnades( Sanghai koos ümbrusega, Qingdao, Tianjin). Pärast 1949. a-t on rajatud tekstiilivabrikuid puuvillakasvatuse piirkondadesse (Peking, Zhengzhous, Xian, Urumtsi). Siiditööstus on arenenud Sanghais, Hangzhous ja Guangzhous. Rohkesti siidi toodetakse ka Sichuanis, toorsiidi Shandongis ja Liaoningis. USA tekstiilitööstus USA tekstiilitööstuse ajalooliseks rajooniks on Uus-Inglismaa, kust see hiljem levis Lõuna- Atlandi (puuvill, tehiskiud) ja Kesk-Atlandi (vill, tehiskiud) osariikidesse. Uus-Inglismaa on säilitanud esikoha villatööstuses
puuvill ja kasutati väga palju sisseveetud neegerorjade tööd. Põhjas orjust ei olnud. Põllumajandus tugines farmidele, kus kasutati farmeri ja tema perekonna tööjõudu. Kõik toodeti enda tarbeks. Turustati toodangut vähe. Tööstuslikult enam arenenud kui lõunaosariigid. 15. Mida kujutas endast orjuse probleem USA-s 19.saj. I poolel? Kuidas oli sellega seotud abolitsionistlik liikumine? (lk 115) Teravnesid suhted põhja- ja lõunaosariikide vahel, sest puuvillakasvatuse laienemise tõttu oli orjus lõunaosariikidele majanduslikult tulutoov. (Ka farmerid ja vaesed valged toetasid orjust, sest kardeti, et vabastamise järel võivad neegrid hakata nendega maa pärast võitlema.) Põhjaosariigid olid üldiselt orjuse vastu.Abolitsionistliku liikumise eesmärgiks oli viivitamatult orjus kaotada. Abolitsionistid leidsid, et orjus on ühiskonnale kahjulik. Korraldasid neegerorjade põgenemisi lõunast põhjaosariikidesse.
Farmer tootis kõike vajalikku üksnes enda tarbeks, toodangut turustati esialgu vähe Põhjaosariigid tööstuslikult enam arenenud, sest seal levis ettevõtlik vaim ja hinnati töökust 1820.-1830.a ühendas raudteede ehitamine erinevaid piirkondi ühtseks majandustervikuks Orjus Sisepoliitilise elu üheks sõlmprobleemiks sai orjuseküsimus Iga osariigi enda otsustada jäi, kas see on orjusevaba või orjanduslik 1808.a keelati orjade sissevedu Ühendriikidesse Eelkõige puuvillakasvatuse laienemise tõttu muutus orjus veelgi tulutoovamaks ning järjest enam hakkas see teravdama põhja- ja lõunaosariikide suhteid Lõunas peeti orjust enesestmõistetavaks Põhjas seevastu kujunes isegi friisoilerite liikumine, mis nõudis, et orjust ei laiendataks läänealadele, kus polnud veel osariike asutatud 1830.aastatel elavnes abolitsionistlik liikumine, mille eesmärk oli orjapidamine kaotada Organiseeriti neegerorjade põgenemisi Lõunast orjusevabadesse põhjaosariikidesse
annaabi.ee 
