veetaimedega (vesimünt, penikeel) ning kaladeta väikeveekogud. Oluline on ka see, et need asuksid rühmiti üksteise lähedal, nii et nende vahekaugus ei ületaks 500 meetrit vahemaad, mida harivesilik suudab maismaal läbida. Peale veekogude vajab harivesilik ka maismaa- elupaiku ning sobivaid talvituskohti. Suve teisel poolel võib harivesilikke näha kuival maal, kus nad päeval peituvad kivide, puurontide või kändude alla või poevad samblasse. Välja toituma tulevad nad alles ööhämaruses. Talvituspaikadena eelistavad harivesilikud mitmesuguseid urge, kännualuseid ja kivikuhilaid, kuid sageli võib neid leida ka keldritest. Harivesilikud toituvad peamiselt erinevatest selgrootutest (teod, putukad) aga ka selgroogsetest (konnakullesed, vesilike vastsed, kalamaimud) keda õnnestub kätte saada. Enamus saakloomi on suhteliselt aeglased. Vees on võimelised püüdma ka kiiremaid objekte.
pilliroole ja veealustele taimedele, inkubatsiooniaeg 7-14 päeva (Mohr , 1957) Noored sägad toituvad koorikloomadest, ussidest, tigudest, putukatest. Säga sööb ka oma liigi kaaslasi. Kala on vastupidav, talub mõnda aega ka veeta transporti. Talve veedab talveunes. Internet: Säga või kohata Lääne-Euroopa jõgedes ja järvedes, Lõuna-Soomes ning Euroopa lõunaosas. Elupaigaks valib säga mudase põhjaga jõe või järve sügavamad paigad, kus ta puurontide vahel, kaljupragudes või tammide lähedal konutab ning saaki varitseb. Kui meelepärane suutäis silmapiirile ilmub, imeb säga ohvri koos veega suhu. Kui saakkala juhtub olema suurem ja tugevam, rabeleb ta veel hulk aega säga maos, nii et läbi kõhunaha on seda näha. Nad kasvavad üsna kiiresti, olles 1-aastaselt 25 cm ja 3-aastaselt juba 75 cm pikkused. Siis saab säga ka suguküpseks. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/SILGLA2.htm) Eestis on liik väljasuremisohus
Kui üks elupaigatingimus on liigile ebasobiv, muutub kogu elupaik sobimatuks. 5 Kõrele kõige sobivaim on elupaik, kus leidub nii kerge liivase pinnasega kohti päevaste varjepaikade kaevamiseks, tasaseid päikeselisi madalmuruseid või hõreda taimestikuga alasid toitumiseks ning madalaveelisi vähese taimestikuga veekogusid kudemiseks. Kõre talub peale mageda vee ka vabalt riim- ning soolast vett. Sobivate kivide, puurontide, lauajuppide või muu taolise olemasolu korral eelistavad kõred päeval nende alla peitu pugeda. On öise eluviisiga, päevaks peitub niiskesse pinnasesse või kivide alla. Talvel on talveunes, kaevudes Kõre elutsükkel koosneb kevadisest ja suvisest aktiivsusperioodist ja sügistalvisest talvitumisajast. Eestis kestab kõre aktiivsusperiood tavaliselt aprilli teisest poolest oktoobrini. Selle aja jooksul rändavad kõred talvitumiskohtadest sigimisveekogudesse, pärast kudemise
Eriti pelgab ta huumus- ja konservantaineid, halvasti mõjuvad ka suured settekogused. Väga kardetavad on peened orgaanilised setted, mis muudavad veekogu põhja mudaseks ja tarvitavad vees olevat hapnikku. Urgude ja varjepaikade ehitamise suhtes näivad jõevähile sobivat järsud liiva mergli või savisegused kaldaperved. Väga soodsad on puujuurtest läbipõimunud ja suuremate kividega ülekülvatud kaldaservad. Uru ehitab jõevähk kivide, puurontide või veetaimede juurikate alla. Sobivate varjepaikade vähesuse korral võivad vähid peituda ka lihtsalt veetaimestiku vahele või juhuslikult vettesattunud esemete alla [1, 2]. 4. Jõevähk ökosüsteemis Jõevähk toetab veekogu iseregulatsiooni, sest ta töötab ümber suure osa taimsest ja loomsest bioproduktsioonist ning selle lagusaadustest (detriidist). Taimestikku kärpides ja 3 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1
Elupaigana eelistab kõre kerge liivase pinnasega tasaseid, päikeselisi, niiskeid maastikke, kus on madal ja hõre taimestik ning kudemiseks sobivad veekogud. Seetõttu võib teda kohata kõige sagedamini merelähedastel liivastel aladel, rannaniitudel ja -karjamaadel, nõmmedel ning luidetel. Neis paigus pakub valdavalt liivane pinnas häid võimalusi nii päevaste kui talviste varjepaikade kaevamiseks. Sobivate kivide, puurontide, lauajuppide või muu taolise olemasolu korral eelistavad kõred päeval nende alla pugeda. Niitmise ja karjatamise lakkamisega kaasnev roo pealetung on viinud rannaniitude kõre ühe peamise elupaiga hävimiseni. Lisaks on osa säilinud rannaniitudest muutunud maaparanduse tagajärjel liiga kuivadeks ning seetõttu kõrele sobimatuiks. Eelpooltoodust nähtub, et praegu on üheks peamiseks ülesandeks säilitada kõre olemasolevaid elupaiku
neile kunagi varem nii hästi maitsenud. Nad ei teadnud, et mida kiiremini mageda vee kala pärast püüki tulele pannakse, seda maitsvam ta on; samuti ei tulnud neil mõttessegi, millise kastme moodustavad selle juurde värskes õhus magamine, liikumine, suplemine ja tubli annus nälga. Pärast hommikusööki lesisid nad varjus, kuna Huck suitsetas, ja läksid siis metsa uurimismatkale. Nad sammusid lõbusas tujus üle pehkivate puurontide, läbi tiheda võsa, mööda pühaliktösistest metsakuningatest, mis kandsid ladvast maani rippuvaid regaale viinamarjaväätide näol. Aeg-ajalt sattusid nad mugavaisse nurgakestesse, mis olid kaetud rohuvaibaga ja ehitud lilledega. Nad leidsid väga palju, mille üle rõõmu tunda, kuid ei midagi, mille üle imestada. Nad avastasid, et saar oli umbes kolm miili pikk ja veerand miili lai ja et ta oli lähimast kaldast lahutatud ainult vaevalt kahesaja jardi 94 laiuse veeribaga
annaabi.ee 
