puhmarinne sookailust, hanevitsast ja sinikast. Rabas pesitsevad haruldased linnud ja putukad, kes leiavad varju raba taimkattest. Seal kohtab peaaegu kõiki Eesti suuremaid imetajaid. Leidub põtru, valgejänest, hunti, mäkra, metssiga, rebast, metskitse, uruhiirt, sookurge, arusisalikke, harvem rästikuid ja vaskusse. Kahepaiksetest on rohukonni, rabakonni ja harvemini veekonni. Kalu on aga vähem, peamine on ahvem, vahest leidub ka haugi. Seal on üle 1000 erineva putukaliigi, palju mardikalisi, liblikalisi, näiteks kanarbik-öölane, kahetiivalisi, nokalisi ja ka ämblikke. Teistest organismidest võib välja tuua mõningad seened ja bakterid. Laukavees ja samblas on aga vähe baktereid, mis tuleneb rabale omasele happelisele keskkonnale ning seega pole bakterid suutelised surnuid taimeosi lagundama. See aga on omakorda abiks, et sinna ei sattuks võõraid konkurente ja rabataimede all paiknev turbakiht ei hävineks.
Kõige produktiivsem kasvuperiood on 40. ja 50. aastate vahel. Füüsikalised omadused Toore pähklipuidu tihedus on 900-950 kg/m3, kuivatatud puidul on ligikaudu 640 kg/m3 (niiskussisaldus 12%). Musta pähklipuu puit on keskmise tihedusega, kõva ja sitke. Mõõdukalt vastupidav kriimustustele. Puit on väga vastupidav ilmastikutingimustele kuid vastuvõtlik putukakahjustustele (Lõuna Illinois’is on mustast pähklipuust leitud üle 300 erineva putukaliigi). Lülipuit on vastupidav puidukaitsevahenditega töötlemisele. Kuivatamine Puitu tuleb kuivatada aeglaselt, vältimaks pinnalõhede ja pragude teket. Puit vajab kuivatamisel hoolikat jälgimist. Kuivatatud puit on küllaltki stabiilne. Kuivamisel on kahanemine radiaalsuunas 5,5 % ja tangensiaalsuunas 7,8 % ja üldmahuliselt 12,8%. Töödeldavus Ameerika pähklit on kerge töödelda nii käsi- kui ka tööstuslike masinatega. Esineb mõõdukas lõiketerade nürimine
väliskeskkonda. Sõnnikul arenevad tugevasti puhetunud rakkude otsas sporangeomid. Puhetunud rakus asuv vakuool sisaldab kõrge konsentratsiooniga lahust. Kui vakuooli rõhk tõuseb küllalt kõrgele vakuool puruneb ja eosed ''tulistatakse '' paari meetri kaugusele(50km/h). 18. Tuulepesad- Kaskedel esinevad tuulepesad e nõialuuad, seda põhjustab parasiitseen kaseluudik. Tema tegevus põhjustab uinupungade puhkemist. 19. Sitikaseen- on kitsalt kohastunud elama kindla putukaliigi isenditel või isegi tema teatud kehaosal s.t. sitikaseenel on kõrge spetsiifilisus. 20. Tuletael- Eesti metsades on üks tavalisemaid elusal ja surnud pidul kasvavaid seeni tuletael, ta moodustab iseloomulikke hobusekabjakujulisi mitmeaastasi viljakehi. Igal aastal kasvatab seen viljakeha alaküljele uue torukeste kihi kus asuvad eosed. Seetõttu on võimalik määrata seene viljakeha vanust ristlõigul näha olevatel torukeste kihtide arvu järgi
kiirusega 50km/h. 13) KASELUUDIK kuulub kottseente hulka. Kaseluudiku elutegevuse tulemusena uinunud pungad kaskedel puhkevad ja hakkavad andma ohtralt uusi võrseid, moodustades nö tuulepesasid. 14) SITIKASEEN kuulub kottseente hulka ning on putuka peal kasvav parasiit. Sitikseen kinnitub putuka kitiinkesta külge ja toitub sellest, kuid ei kahjusta oluliselt peremeesorganismi. Levib putukalt putukale või eostega. Sitikseened on kitsalt kohastunud elama kindla putukaliigi isenditel või nende teatud kehaosal (1600+ liiki) 15) TULETAEL kuulub kandseente hulka. Eesti metsades üks tavalisemaid surnud ja elusal puidul kasvavaid seeni. Ta moodustab hobusekabjakujulisi mitmeaastase viljakeha. 16) MUST TÄPPHALLIK kuulub ikkesseente hulka. Must täpphallik on saprotroof ja toitub, elab toiduainetel. Leiva pinnal tekivad seenel spetsiaalsed hüüfid, millel arenevad eoseid kandvad eoslad sporangiumid (mustad), mis
Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud. Taimtoidulistest loomadest elavad okasmetsades näiteks mäger, orav, jänes, põder, lemming, uruhiir. Oravad söövad taimi, okaspuude seemneid ja isegi linnumune. Linnud toituvad käbide seemnetest (v.a. röövlinnud), enamik rändlinde on putuktoidulised. Puurindes elavad ainult vähesed putukaliigi, nt massiliselt esinev männivaablane , kelle vastsed toituvad okastest. LOOMASTIK Vapiti on hirvlane (hirve alamliik) ja üks suuremaid ulukeid selles vööndis. Lisaks hirvedele liiguvad toiduotsinguil tundrast lõunapoolsematele aladele ka põhjapõdrad. Click icon to add picture Click icon to add picture LOOMASTIK Kassikakk on okasmetsade üks levinumaid röövlinde. Teda tunneb ära uhketest "kõrvadest"
taimeosadel või on lihtsalt liiga väiksed ja varjatud eluviisiga, et neid sel moel tabada. Sellisel juhul võiks kasutada järgnevaid meetodeid: · Liimpüünised - Toimiv püünis täitub varsti putukatega. Siis võib liimile kleepunud putukad koos osa liimiga eemaldada ning lisada pisut uut liimi või asendada püünis uue samasugusega. · Feromoonpüünised meelitavad kahjureid peibutava lõhnaga, sisaldades kindla putukaliigi suguhormooni sarnast ainet, mille peale vastava liigi isendid massiliselt kohale lendavad ja siis lõksus hukkuvad. Selliseid püüniseid on lihtne kasutada ja nad ei vaja erilist hoolt. Feromoonpüünised on olemas õunamähkuri, kapsakoi, hernemähkuri ja veel mitmete putukate jaoks · Püüniskultuuride kasutamine - Maakirpude meelitamiseks võib kasvatada valget sinepit. Selleks pannakse ettekasvatatud taim liimiga kaetud pudelpüünisesse
eelispaljunemises. Lõhestav valik toimub juhul, kui liigi levila jaotub elutingimustelt erinevateks piirkondadeks Lõhestav valik toimub vastupidiselt stabiliseerivale valikule. q Leidke igale näitele sobiv valikuvorm. Ravimresistentsete bakterite teke. Väiksemat kasvu kitse hukkumine lumerikkal talvel. Karva mittevahetavate jäneste teke lumevaesel alal. Tumedamat värvi liblikate teke tööstuspiirkonnas. Kahe uue putukaliigi teke lähteliigist. Enneaegse karupoja hukkumine. Ø Kohastumine § Kohastumusteks nimetatakse liigi isendite ellujäämist ja paljunemist soodustavaid omadusi. Kohastumused avalduvad organismide sise- ja välisehituses, paljunemises, käitumises jt eluavaldustes. § Kohastumine on kohastumuste teke. Kohastumused kujunevad välja loodusliku valiku tagajärjel. Kohastumuste tekke eelduseks on individuaalsed pärilikud muutused. Nendest kujunevad
koldelise levikuga liigid. Keemilise umbrohutõrjeta on saagilangus küllaltki suur. Põldohakas maheviljeluse probleemumbrohi (Mahepõllumajanduse leht) Enn Lauringson Põldohakas on nii meil kui ka Lääne-Euroopas kujunenud maheviljeluses üheks kõige rohkem probleeme tekitavaks umbrohuks. Tema kontrolli all hoidmine nõuab kogu maaviljeluse süsteemsust. Kuigi ta on hea meetaim ning temaga on seotud ligi 80 looma- ja putukaliigi elutegevus (aidates sellega kaasa liigilisele mitmekesisusele), on ikkagi rohkem tuntud tema kahjulikkus (Dierhauer, Stöppler-Zimmer, 1994). Põldohaka rohket levikut on seostatud halvenenud mullastruktuuriga ja teda on propageeritud kui mullatiheduse vähendajat. Kasvukohana eelistab põldohakas siiski hästi õhustatud väikese tihedusega muldi. See, et ta kasvab kultuurtaimedest paremini ka tihenenud muldadel, ei näita mitte kasvukoha
Halli lepa seemned on talvetoiduks urvalindudele, siisikestele, leevikestele, isasurvad ka laanepüüdele. Lepavihtasid valmistati lammastele ja kitsedele talviseks lisasöödaks, noorte kuni 10 aastaste leppade tüvekoort ja alumiste okste võrseid koos lehtedega söövad lambad ja kitsed meelsasti suvelgi. Lepakoort, pungi, võrseid ja lehti tarvitavad toiduks vähesel määral põdrad, metskitsed ja koprad ning kuni sajakonna putukaliigi valmikud ja vastsed. Tavaliselt närivad lepalehti auklikuks hundpoi (Melasoma aenea) ning lepapoi (Agelastica alni) tumesinakad mardikad ja nende mustad vastsed. Leheservadesse süvendeid närivad mitmed mardikad kärsaklaste (Curculionidae) sugukonnast. Mõnemillimeetriseid punakaid pahkasid lepalehtede pealispinnal põhjustavad lepa-pahklesta (Phytoptus laevis) noored lestad, noortel kasvuhoos võrsetel ja tipmistel lehtedel elutsevad kogumikena lepa-lehekirbu (Psylla alni)
annaabi.ee 
