Inimeste puhul, kes siis punkariteks hakkasid, oli tegemist ühe põlvkonnaga. Peamised mässuvaimu kandjad Eesti NSV-s olidki punkarid. Nad ei kartnud avaldada oma mõtteid ja tõekspidamisi, sest sellega kaasnes hulganisti probleeme. Noorte jaoks, kes olid kuidagimoodi sattunud pahuksisse kas siis seadusega või oma vanematega , oli just punk väljapääsuks. Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks tundemärgiks, mille järgi võis punkarit ära tunda, oli tema riietus. See erines teiste inimeste omast totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Punki edasiviivaks jõuks oli anarhism, mille levimisel oligi takistuseks riik ja selle kehtestatud seadused, kui vabadust piiravad tegurid. Üheks punkari eneseväljendusviisiks oli muusika punk-rock rock'n'rollist välja kasvanud muusikastiil, mida mulle ei meeldi kuulata.
Enamuses olid nad sünniaastatega 1960-1965 aga ka vanemad ja nooremad. Peamised mässuvaimu kandjad Eesti NSV-s olidki punkarid. Kuna nad ei kartnud avaldada oma mõtteid ja tõekspidamisi, kaasnes sellega hulganisti probleeme. Aga noorte jaoks, kes olid kuidagimoodi sattunud pahuksisse kas siis seadusega või oma vanematega , oli just punk väljapääsuks. Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks tundemärgiks, mille järgi võis punkarit ära tunda, oli tema rõivastus. See erines teiste inimeste omast totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Punki edasiviivaks jõuks oli anarhism, mille levimisel oligi takistuseks riik ja selle kehtestatud seadused, kui vabadust piiravad tegurid. Üheks punkari eneseväljendusviisiks oli muusika punk-rock rock'n'rollist välja kasvanud muusikastiil, mis
sellest hoolimata (või selle kiuste) oli punk paljude, kas siis seaduse või perekonnaga pahuksisse sattunud noorte jaoks väljapääsuks, võimaluseks oma protesti väljaelamiseks ja näitamiseks (ja oma elu elamiseks). Seetõttu oli ka tollal pungi juurde sattunud inimeste näol tegu valdavalt ühe põlvkonnaga sünniaastatega 1960-1970 (kuigi oli ka vanemaid ja nooremaid). Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks märgiks, mille järgi sellal punkarit ära võis tunda, oli tema riietus. See erines teistest totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. See oli omamoodi okk vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Kui ikka keegi punk-riietuses tänavale läks, siis päris tihti ta ka kinni võeti ja miilitsasse viidi. Punkarite üheks atribuudiks oli juustest püsti aetud hari ning kui miilits kedagi sellist kätte sai, siis aeti pea paljaks
ega tõekspidamisi. Muidugi kaasnes kommunismi ja nõukogude võimu vastase protestiga hulganisti probleeme, aga sellest hoolimata (või selle kiuste) oli punk paljude, kas siis seaduse või perekonnaga pahuksisse sattunud noorte jaoks väljapääsuks, võimaluseks oma protesti väljaelamiseks ja näitamiseks (ja oma elu elamiseks) Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks märgiks, mille järgi sellal punkarit ära võis tunda, oli tema riietus. See erines teistest totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. See oli omamoodi okk vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Kui ikka keegi punk-riietuses tänavale läks, siis päris tihti ta ka kinni võeti ja miilitsasse viidi. Punkarite üheks atribuudiks oli juustest püsti aetud hari ning kui miilits kedagi sellist kätte sai, siis aeti pea paljaks. Juhtus
7 Seetõttu on täpsem määratleda laiema punkliikumise algust ENSVs 1970/1980. aastate vahetusele. Pungini jõudsid noored erinevail viisil. ENSV esipunkar Villu Tamme hing sai müüdud, kui ta sai 1978. aastal kingiks Sex Pistolsi kleepsu, mis avaldas poisile nõnda tugevat muljet, et ta soovis kohe kleepsul olijate moodi olla.8 Allan Vainola meenutab intervjuus, et tema puhul tekkis huvi pungi vastu, kui ta 1970. aastate lõpus Tallinna Raekoja platsil juhtus nägema kahte punkarit, kelle välimus ning olemus olid tema jaoks nõnda köitvad, et tollane kohtumine mõjus talle lausa šokeerivalt9. Enamasti tekitas mässumeelsust (nii eelneva ajalookirjutuse kui läbiviidud intervjuude põhjal) ühiskonnas valitsev stagnatsioon, üheülbalisus, hirm erinemise ees ning mõttedogmad. Näiteks mainivad nii Freddy Grenzmann10 kui Allan Vainola11, et punkariks hakkamisega sooviti vastanduda ühiskonnas üldlevinud lollusele ja juhmusele.
erireziimiga osakonda, mis oli nagu vangla, tänu trellidele. See asus Pääskülas prügimäe kõrval. Sinna trellide taha pandi need kes olid reziimi rikkunud, kuigi neist paarisajast seal olijast olid vaid kolm inimest reziimi rikkunud, teised olid lihtsalt tänavatelt kokku korjatud. Samuti pandi sinna retsidiviste ja kriminaale, kelle vastu ei olnud piisavalt tõendeid, et kohtus süüdi mõista. (Rinne 2008:75-79) Tihti võis juhtuda, et ühte punkarit keskmiselt kolm korda päevas miilitsasse tassiti. Anti Pathique`i peatati kord Viru tänava ühest otsast teise minekul üksteist korda. (Blackplait & Boomfield 2009:122) Enamus aja pidid aga punkarid miilitsa eest ära jooksma. Perestroika ajal aga olid miilitsad vähem ,,tööhoos", tänu Gorbatsovi dialoogidest ,,mitteformaalsete noortega". Sellele vastas Villu Tamme looga ,,Tere perestroika", mis oli ja on hitt. 1989.aastaks olid perestroika hiilgeajad möödanik
annaabi.ee 
