Päike kaotab sel viisil igal aastal 2x10astmes13 tonni. Tavaline, ent ometi eriline - Päike on meie jaoks kahtlemata eriline täht, Galaktikas siiski täiesti tavaline. Kui veel neli-viis aastat tagasi võis mõni üksindusearmastaja arvata, et Päike on ainuke planeedisüsteemiga täht, siis nüüd on need lootused purunenud. Üsna kindlaid vihjeid planeetide olemasolule on saadud juba kümnekonna tähe ja 2-3 pulsari juurest. Hubble'i Kosmoseteleskoobi vaatlused on näidanud, et vähemalt kolmandikul noortest tähtedest on ümber gaasi-tolmukettad, milles võivad tekkida planeedid. Kas leidub kaugetel planeetidel ka elusolendeid, kes oma päikest jälgivad, seda me ei tea. Meile piisab teadmisest, et Päike ei jäta meid maha enne viit miljardit aastat. PÄIKESE ANDMED: Kaugus maast - 150 miljonit km
kuigi nendest on väga vähe teada. Üheks võimaluseks planeedisüsteemide kindlakstegemiseks on tähtede radiaalkiiruste perioodiliste muutuste, mis on tingitud planeetide ja tähe tiirlemisest ümber ühise masskeskme, analüüs. Nii saab kindlaks teha ka nähtamatute planeetide masside alampiirid ja kaugused tähest. See meetod ei võimalda praegu siiski avastada Maaga võrreldava massi ja orbiidiga planeete, välja arvatud kolm planeeti, mis tiirlevad ühe pulsari ümber. Samuti on avastatud planeete teiste tähtede ümber, mõõtes pikka aega tähe heledust. Kui planeet liigub Maalt vaadates üle tähe ketta, siis tähe heledus väheneb väga natukene (maksimaalselt seni avastatud süsteemidel umbes 2%). Varjutuste kordumisel on võimalik määrata planeedi tiirlemisperiood ja kõige ka mass. See meetod annab võimaluse määrata planeetide masse kõige suurema täpsusega, kuid eelistatult on vaadeldavad vaid need
Neid planeete pole võimalik näha, kuid siiski on praeguseks kinnitatud 3885 eksoplaneeti ning lõplikku kinnitust ootab 2897 eksoplaneeti. Tähti koos kinnitatud planeetidega on avastatud 2900. Esimene märk eksoplaneedist avastati aastal 1917, kuid seda ei mõistetud veel. 1988 oli esimene teaduslik tähelepanek eksoplaneedist, mis kinnitati alles 2012. Esimesed eksoplaneedid avastati aastal 1992. Esimesena avastati planeedid, mis pöörlesid ümber pulsari. Pulsar on lühikesi korrapäraseid kiirgusimpulsse andev ja väga kiiresti pöörlev ülitihe kinnistäht. Järgmisena avastati planeedid, mis pöörlevad ümber normalse tähe. Aastal 2009 võeti kasutusele Kepleri sateliit, peale seda avastati tuhandeid uusi eksoplaneete. Eksoplaneetide avastamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Enim on planeete avastatud tähevarjutusi otsides. Kui planeet liigub otse vaatleja ja orbiidil oleva tähe vahel, blokeerib see osa selle tähe valgusest
et ümber Barnardi tähe liigub hoopis ringikujulistel orbiitidel kaks planeeti massidega 0,7 ja 0,5 Jupiteri massi. Need avastused ei leidnud kinnitust, kuna teised teadlased leidsid, et võbelemist olid põhjustanud vead van de Kampi vaatlusmeetodis. 1990. aastate lõpus algas tõeline eksoplaneetide avastamise buum. See osutus võimalikuks tänu parematele teleskoopidele ja tahkisvastuvõtjatele koos arvutil baseeruva pilditöötlusega. (5) Esimene eksoplaneet avastati pulsari ehk neutrontähe lähedadalt 1991 aastal. Tavalise tähe – 51 Pegasi – ümber avastati eksoplaneet tiirlemas 1995 aastal. (1) 6 4 Leitud eksoplaneete 4.1 Suurim eksoplaneet 10. juulil 2003 avastasid Hubble'i kosmoseteleskoobi informatsiooni kasutanud astronoomid vanima eksoplaneedi. Sellele anti nimeks Metuusala, piiblist tuntud väga vanaks elanud inimese järgi. Metuusala asub meist 5600 valgusaasta kaugusel,
Kui sähvatus toimub röntgenikiirguses, on tegemist röntgenpulsariga. Esimene pulsar avastati 1967. aastal tänu õnnelikule juhusele, kui raadioteleskoobiga töötanud inglise üliõpilane Jocelyn Bell märkas vastuvõetud signaalide seas veidraid raadioimpulsse. Peatselt avastati teisigi tukslevaid tähti ja oletus leidis kinnitust, et tegemist on objektiga, mille läbimõõt on vaid 10 - 20 kilomeetrit, kuid mass on Päikese massist suurem. Pulsari raadiokiirguse tekkimise seletamisel ei ole astronoomid ühel meelel. Alguses arvati, et kiirgus vabaneb tähe magnetpooluselt. Kui pulsari magnetilinetelg on pöörlemistelje suhtes kaldu (rohkem kui Maal), siis magnetpoolus ei paikne tähe poolustel, vaid kusagil tähe küljel ja pöörleb koos tähega. Nüüd on levimas arvamus, et kiirgus vabaneb ümber tähe tiirlevast gaasitombust, omamoodi tihendist, mida hoiab koos tähe magnetväli. Et neutrontähe pöörlemiskiirus on suur, peab
raudtuum kollabeerub iseenda raskuse all, või kui valge kääbus saab teiselt tähelt ainet juurde, kollabeerudes süsinikutuumadel põhineva plahvatusliku tuumasünteesi käigus. Supernoova jäänuk on tähest välja paiskunud ainest moodustunud udukogu. Paljud inimkeha koostises olevad keemilised elemendid on tekkinud supernoova plahvatustes. Pulsarid Pulsar on kiiresti pöörlev neutrontäht, mis kiirgab korrapäraseid raadiolainete impulsse nagu nähtamatu kosmiline majakas. Esimese pulsari avastas Cambridge'i astronoomiadoktorant Jocelyn Bell Burnell 1978. aastal. Praegu on teada 2000 pulsarit, kuid meie galaktikas võib pulsareid olla isegi 100 000. Aja jooksul nende pöörlemine aeglustub. Pulsarid tekivad tõenäoliselt supernoova plahvatuse tagajärjel, sellepärast ongi enamik neist leitud meie Galaktika kettaosast, kus supernoova plahvatusi toimub tihti. Pulsareid ei avastata täpselt samadest kohtadest, kus toimus supernoovade plahvatusi, sest nad
Üheks võimaluseks planeedisüsteemide kindlaks tegemiseks on tähtede radiaalkiiruste perioodiliste muutuste, mis on tingitud planeetide ja tähe tiirlemisest ümber ühise masskeskme analüüsimine. Nii saab kindlaks teha ka nähtamatute planeetide masside alampiirid ja kauged tähed. See meetod ei võimalda praegu siiski avastada Maaga võrreldava massi ja orbiidiga planeete, välja arvatud kolm planeeti, mis tiirlevad ühe pulsari ümber. Samuti on avastatud planeete teiste tähtede ümber, mõõtes pikka aega tähe heledust. Kui planeet liigub Maalt vaadates üle tähe ketta, siis tähe heledus väheneb väga vähe (maksimaalselt seni avastatud süsteemidel umbes 2%). Varjutuste kordumisel on võimalik määrata planeedi tiirlemisperiood ja ka mass. See meetod annab võimaluse määrata planeetide masse kõige suurema täpsusega,
kuigi nende täpsest olemusest teatakse võrdlemisi vähe. Üheks võimaluseks planeedisüsteemide kindlakstegemiseks on tähtede radiaalkiiruste perioodiliste muutuste, mis on tingitud planeetide ja tähe tiirlemisest ümber ühise masskeskme, analüüs. Nii saab kindlaks teha ka nähtamatute planeetide masside alampiirid ja kaugused tähest. See meetod ei võimalda praegu siiski avastada Maaga võrreldava massi ja orbiidiga planeete, välja arvatud kolm planeeti, mis tiirlevad ühe pulsari ümber. Samuti on avastatud planeete teiste tähtede ümber, mõõtes pikka aega tähe heledust. Kui planeet liigub Maalt vaadates üle tähe ketta, siis tähe heledus väheneb väga natukene (maksimaalselt seni avastatud süsteemidel umbes 2%). Varjutuste kordumisel on võimalik määrata planeedi tiirlemisperiood ja ka mass. See meetod annab võimaluse määrata planeetide masse kõige suurema täpsusega, kuid eelistatult on vaadeldavad vaid need planeedid, mis on suured ja
kuigi nendest on väga vähe teada. Üheks võimaluseks planeedisüsteemide kindlakstegemiseks on tähtede radiaalkiiruste perioodiliste muutuste, mis on tingitud planeetide ja tähe tiirlemisest ümber ühise masskeskme, analüüs. Nii saab kindlaks teha ka nähtamatute planeetide masside alampiirid ja kaugused tähest. See meetod ei võimalda praegu siiski avastada Maaga võrreldava massi ja orbiidiga planeete, välja arvatud kolm planeeti, mis tiirlevad ühe pulsari ümber. Samuti on avastatud planeete teiste tähtede ümber, mõõtes pikka aega tähe heledust. Kui planeet liigub Maalt vaadates üle tähe ketta, siis tähe heledus väheneb väga natukene (maksimaalselt seni avastatud süsteemidel umbes 2%). Varjutuste kordumisel on võimalik määrata planeedi tiirlemisperiood ja kõige ka mass. See meetod annab võimaluse määrata planeetide masse kõige suurema täpsusega, kuid eelistatult on vaadeldavad vaid need
usuti teiste võrreldavate süsteemide olemasolu. Nüüd on avastatud mitmeid planeedisüsteeme, kuigi nendest on väga vähe teada. Planeedisüsteemide kindlakstegemiseks tuvastatakse Doppleri efektile toetudes perioodilised muutused tähtede liikumises, mis pannakse planeetide arvele. Nii saab kindlaks teha ka nähtamatute planeetide massi ja orbiidi. See meetod ei võimalda praegu siiski avastada Maaga võrreldava massi ja orbiidiga planeete, välja arvatud kolm planeeti, mis tiirlevad ühe pulsari ümber. - 26 - KASUTATUD ALLIKAD 1. Jaaks Jaaniste, ,,Kosmoloogia" füüsika õpik, Koolibri 1999 Tallinn 2. http://en.wikipedia.org/wiki/solar_system 3. http://et.wikipedia.org/wiki 4. http://et.wikipedia.org/wiki/Päikesesüsteem.gif 5. http://images.google.com/imghp?hl=en&tab=wi 6. http://opik.obs.ee/ 7. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/88/Reprocessed_Mariner_10_imag e_of_Mercury.jpg 8. http://www2.jpl.nasa.gov/saturn/back.html 9
1965 Weber võtab kasutusele esimese gravitatsioonilainete detektori. 1965 Mariner saadab esimesed selged pildid Marsist. 1966 Luna 10 lendab esimese kosmoselaevana kuu orbiidile. 1967 John Gurdon kasutab rakutuumasiirdamist ja kloonib niimoodi konna, tegu on esimese kloonitud selgroogsega. 1969 Neil Armstrong kõnnib esimese inimesena kuul. 1969 Staelin, Reifenstein, Cocke, Disney ja Taylor avastavad Krabi udukogus pulsari ja ühendavad niimoodi supernoovad, neutrontähed ja pulsarid. 1971 Texas Instruments toob turule esimese kergesti käsitletava elektroonilise kalkulaatori. 1972 Freedman ja J.C. Clauser kontrollivad esimest korda polarisatsiooni korrelatsiooni Belli võrratusega. 1973 Fairchild Semiconductor toob turule esimese CCD sensori suurte piltide saamiseks: 100 X 100 pikslit. 1973 Ostriker ja Peebles avastavad, et nähtava aine hulk tüüpilistes
annaabi.ee 
