saarlasted teavad , et oma on armas, kas poest ostetud või koduahjus küpsetatud. Maakonna kol suuremat saia- ja leivatootjad- AS Saare Leib, OÜ Karja Pagariäri ja AS Nasva Pagar kannavad edasi iidseid traditsioone. Tunnustatud Eesti Maitse kvaliteedimärgi nime kannab vormileib nimega Borodino ja paljud saarlased peavad selleks õigeks Saaremaa leivaks. Teine saarlaste lemmikleib on Terviseleib, üks Karja Pagariäris küpsetatavast kümnekonnast leivasordist. Tuulikud. Pukktuulikuid peetakse Saaremaa üheks olulisemaks sümboliks, ehkki neid on Saaremaa maastikupilti alles vähe jäänud. Lääne-Eesti saartele on omane Euroopa vanim tuulikutüüp, kõrgele kividest ehitatud jalale toetuv pukktuulik. 19.sajandil oli peaaegu igal Saare- ja Muhumaa suuremal talul oma tuuleveski. Praegu võib veski tööd jälgida Muhu saarel, Väikese väina tammi lähedal Eemu talus. Abruka saarel, Mihkli talumuuseumis Vikil, Metskülas ning Kuusnõmme
19. sajandil levis Eestis kahte tüüpi tuulikuid pukktuulik ja hollandi tuulik. Neist vanem on pukktuulik, mis levis Eestisse umbes 14. sajandil. Eesti pukktuulikutel on paar kive ja mõnikord ka erinevaid kõrvalfunktsioone. Pukktuulik koosneb väga looduslähedasest toorainest. Neid iseloomustab üldiselt mördita laoga kivijalg ja päripäeva pöörlevad tiivad. Pukktuulik oli igal suuremal talul, väiksematel taludel mitmepeale ühine. Enamasti kasutati pukktuulikuid lihtjahu jahvatamiseks. Neid leidus rohkem saartel ja Lääne-Eestis. Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega kivist või puidust tuulik, mis erineb pukktuulikust selle poolest, et keeratav on ainult tuuliku pea koos tiibadega, kere aga seisab paigal. Hollandi tuulikud on pukktuulikutest suuremad ja võimsamad, omades ka rohkem korruseid kui kaks. Puidust hollandi tuulikud on kaheksatahulise kerega, kivist tuulikud aga ümarad koonuselised või alt tahulised, ülalt ümarad
liigendatud erivärvilisteks dekoratiivseteks pindadeks. Seevastu teine osa maastikke -- "Maastik Imatral", "Vallinkoski" -- on kantud suveheledast impressionistlikust nägemisviisist. Laikmaa portreed A. Hankost, õest Annist, samuti "Soome tööline" ei erine varasematest oma käsitluslaadilt. Eestisse jõudis Laikmaa 1913. a. kevadel. Esimene suvi kodumaal möödus peamiselt Saaremaal. Laikmaa matkas ringi, tegi väiksemaid etüüde, kujutas rannamotiive ja iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu- ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima -- pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega
Seevastu teine osa maastikke — “Maastik Imatral”, “Vallinkoski” — on kantud suveheledast impressionistlikust nägemisviisist. Laikmaa portreed A. Hankost, õest Annist, samuti “Soome tööline” ei erine varasematest oma käsitluslaadilt. Eestisse jõudis Laikmaa 1913. a. kevadel. Esimene suvi kodumaal möödus peamiselt Saaremaal. Laikmaa matkas ringi, tegi väiksemaid etüüde, kujutas rannamotiive ja iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu- ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima — pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega
liigendatud erivärvilisteks dekoratiivseteks pindadeks. Seevastu teine osa maastikke -- "Maastik Imatral", "Vallinkoski" -- on kantud suveheledast impressionistlikust nägemisviisist. Laikmaa portreed A. Hankost, õest Annist, samuti "Soome tööline" ei erine varasematest oma käsitluslaadilt. Eestisse jõudis Laikmaa 1913. a. kevadel. Esimene suvi kodumaal möödus peamiselt Saaremaal. Laikmaa matkas ringi, tegi väiksemaid etüüde, kujutas rannamotiive ja iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu- ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima -- pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt.
on liigendatud erivärvilisteks dekoratiivseteks pindadeks. Seevastu teine osa maastikke -- "Maastik Imatral", "Vallinkoski" -- on kantud suveheledast impressionistlikust nägemisviisist. Laikmaa portreed A. Hankost, õest Annist, samuti "Soome tööline" ei erine varasematest oma käsitluslaadilt. Eestisse jõudis Laikmaa 1913. a. kevadel. Esimene suvi kodumaal möödus peamiselt Saaremaal. Laikmaa matkas ringi, tegi väiksemaid etüüde, kujutas rannamotiive ja iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu- ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima -- pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega
Suuremad asusid otse mõne mõisaõue juures. Teised, sageli väiksemad, olid ehitatud ojade ja jõgede peale külade lähedusse või asusid metsahenamaade vahel, kus leidus vee ülepaisutamiseks sobiv koht. Meie maastiku juures olid need enamjaolt altvooluveskid, mille vesiratas asus algselt veski seina välisküljel, 19.sajandil üldiselt juba kinnises vesikambris. Ühest kivipaarist piisas mõisa ja ümbruskonna talupoegade jahvatamisvajaduse rahuldamiseks. Tuulikuid (väikesed pukktuulikuid) oli 16.sajandil arvukamalt üksnes Lääne-Eestis ja eriti saartel, kus vesiveskit ehitada üldiselt ei saanud. Saaremaal oli 19.sajandil peaaegu igal suuremal talul oma tuulik, väiksematel 5-6 pere peale üks ühine tuulik. 6-10 m kõrgust kahekorruselist laudseintega tuulikut kandis keskel tugev sammas, mille alumist otsa toetas suurtest kividest laotud kivijalg. Lihtsa, ühe paari kividega veskimehhanismi käivitamiseks oli tavaliselt neli tiiba, mida katsid õhukesed lauad või 19
annaabi.ee 
