Juba 20 aastasena oli ta leidnud oma stiili - naturalism Velazquesi noorpõlve perioodile on iseloomulikud nn. Bodegone maalid, kus rahvatüübid esinevad kõrvuti puuviljade, toiduainete ja lilledega Mitmeid aastaid maalis ta Hispaania kuningakoja liikmeid ja tuttavaid Aastal 1629 maalis ta ka oma esimese mütoloogilise pildi, kuulsa ,,Joodikud" Looming Pärast Itaalias käiku loobus Velazques teravast modelleerivast laadist ja pöördub puhtmaalilise poole, mis kõige viimse võimaluseni lihtsustab Haruldase meisterlikkuse saavutab kunstnik atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk on talle tähtsamaiks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel Uus laad ilmneb juba Itaalia-reisi kestel maalitud töödes, nagu näiteks maalil "Vulcanuse sepikojas" Looming Aastatel 1634-35 lõi ta ajaloolise maali ,,Piigid", millel on kujutatud episoodi sõjast Madalmaade vastu Looming
Bodegone maalid, kus rahvatüübid esinevad kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Nende tugev, selge maalimisviis ja tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide (Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi Otsustava tähtsusega meistri kunstiarengule oli tutvumine Veneetsia maalikunstiga, eriti Tintoretto loominguga Velázqueze maalimisviisis tekib nüüd muutus; ta loobub üksikvorme teravalt modelleerivast laadist ja pöördub puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tunneb ainult pinda ja hülgab detailse sisejoonistuse ning lihtsustab kõike viimse võimaluseni ja sulatab kokku üksikasju Pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis Haruldase meisterlikkuse saavutab kunstnik atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk on talle tähtsamaiks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel Uus laad ilmneb juba Itaaliareisi kestel maalitud töödes,
värvipinnad, püüe välise dekoratiivsuse poole). Prantsuse kunstnikel oli suhteliselt vähem kalduvust sümbolismile, hoopis enam levis see aga saksa kunstnike seas. Kõige huvitavamateks prantsuse sümbolistideks on Odilon Redon (1840-1916) oma väga fantaasiaküllaste nägemuspiltidega ning peamiselt seinamaalide autor Pierre Puvis de Chavannes (1824-1898). Mõlema teosed on vägagi meeldivad ka oma välise, puhtmaalilise külje poolest. Puvis de Chavannes näiteks eelistas tagasihoitud sinakashalle toone ning selgeid lihtsaid vorme. Rohkelt sümbolismi näiteid leiame ka Belgiast, kus James Ensor (1860-1949) maalis kirgastes toonides võikaid maske, ja Hollandist, kus Jan Toorop (1858-1928) lõi kuidagi haiglasliku ja mürgise meeleoluga pilte. Neil näeme külmi rohelisi ja siniseid toone ning venitatud valgenäolisi inimesi. Väga tuntud on sveitslase Ferdinand Hodleri (1853-
· Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja veenvas laadis. Figuurid on neil tumedad ning asuvad lihtsal heledal ja siledal taustal. "Venus peegliga" (164448) 1629-1631 veetis Velázquez poolteist aastat Itaalias, peatudes pikemalt Veneetsias ja Roomas. Ta tutvus Veneetsia maalikunstiga, eriti Tintoretto loominguga. Velázqueze maalimisviisis tekkis muutus, ta loobus üksikvorme teravalt kujutavast laadist ja pöördus puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tundis ainult pinda, hülgas üksikasjaliku sisejoonistuse, lihtsustas kõike ja sulatas üksikasju kokku. Balthasar Carlose ratsaportee, 1632-1634 · Velázqueze pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis.
Selle peamine iseärasus on kõige otsekohesem ja kõige võltsimatum loomutruudus (e. naturalism). Velazquesi noorpõlve perioodile on iseloomulikud nn. Bodegone maalid, kus rahvatüübid esinevad kõrvuti puuviljade, toiduainete ja lilledega. Mitmeid aastaid maalis ta Hispaania kuningakoja liikmeid ja tuttavaid. Aastal 1629 maalis ta ka oma esimese mütoloogilise pildi, kuulsa ,,Joodikud". Pärast Itaalias käiku loobus Velazques teravast modelleerivast laadist ja pöördub puhtmaalilise poole, mis kõige viimse võimaluseni lihtsustab.Haruldase meisterlikkuse saavutab kunstnik atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk on talle tähtsamaiks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel. Uus laad ilmneb juba Itaalia-reisi kestel maalitud töödes, nagu näiteks maalil "Vulcanuse sepikojas". Aastatel 1634-35 lõi ta ajaloolise maali ,,Piigid", millel on kujutatud episoodi sõjast Madalmaade vastu. See on ühtlasi ka suurim maal temalt. 1650
portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja väga veenvas laadis. Tumedad figuurid asetuvad heledale siledale tagaplaanile. Aastal 1629 esimene mütoloogiline teos „Joodikud“. Velazquez saab inspiratsiooni antiikmütoloogiast ja külaelust. See on realistlik, grupiportreed ja žanripilti meenutav realistlik maal. Joodikud (1628-1629) Tutvub Itaalias Tintoretto loominguga, mille mõjuna pöördub puhtmaalilise käsitlusviisi juurde, loobub detailsest joonistusest ning lihtsustab kõike viimase võimaluseni, sulatab üksikasjad kokku. Pintslitehnika on lai ja voolav. Saavutab haruldase meisterlikkuse atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk saavad tähtsaimateks vahenditeks kompositsioonilise terviku saavutamisel. Uues laadis on teosed „Vulcanuse sepikojas“, „Infant Baltasar Carlos“ (barokne kompositsioon). Ajalooline
Tema maalides oli ka juba rohkem õhku, tema pintsel oli muutunud kergemaks ja figuuride jaotus vabamaks, ehkki kõik maalil kujutatu on ülevaatlik ning hõlpsasti haaratav nagu itaalia klassikalistes maaliteostes. Portreed kuninagast, tema perekonnaliikmetest ja ministritest on psühholoogiliselt sügavad ja väga veenvad. Kui Velazqueze oli kolm aastat Itaalias muutus tema maalimisviis märkimisväärselt: Ta loobub üksikvorme teravalt modelleerivast laadist ja pöördub puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tunneb ainult pinda ja hülgab detailse sisejoonistuse ning lihtsustab kõike viimse võimaluseni ja sulatab kokku üksikasju. Pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis. Haruldase meisterlikkuse saavutab kunstnik atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk on talle tähtsamaiks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel. Velazquezel õnnestus silmapaistmatu argipäevasuse kaudu leida tee ilu juurde ja see igaveseks lõuendile maalida.
realistlikul, grupiportreed meenutaval zanripildil pole kunstiliselt midagi ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga. Aastatel 1629-1631 veedab Velázquez poolteist aastat Itaalias peatudes pikmalt Veneetsias ja Roomas. Otsustava tähtsusega meistri kunstiarengule oli tutvumine Veneetsia maalikunstiga, eriti Tintoretto loominguga. Velázqueze maalimisviisis tekib nüüd muutus; ta loobub üksikvorme teravalt modelleerivast laadist ja pöördub puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tunneb ainult pinda ja hülgab detailse sisejoonistuse ning lihtsustab kõike viimse võimaluseni ja sulatab kokku üksikasju. Pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis. Haruldase meisterlikkuse saavutab kunstnik atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk on talle tähtsamaiks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel. Uus laad ilmneb juba Itaalia-reisi kestel maalitud töödes, nagu näiteks Prado muuseumis olevas maalis "Vulcanuse sepikojas"
Ø Noorpõlve perioodile on iseloomulikud nö Bodegone maalid, kus rahvatüübid esinevad kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega Ø Portreed on tõetruud, loodud suure inimesetundmisega Ø Maalimisviis on tugev, selge ning tumedate varjudega Ø Figuurid on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja äärmiselt veenvas laadis, olles tumedad ning esinedes lihtsalm heledal ja siledal tagaplaanil Ø 1631. a. loobus ta modelleerivast laadist ning pöördus puhtmaalilise käsitlusvii si pooletunneb ainult pinda, hülgab detailse sisejoonistuse, lihtsustab kõike viimse võimaluseni ning sulatab kokku üksikasju Ø Pintslitehnika on lai, vedel ning voolav nagu vesivärvimaalis Ø Maalis nii tavalisi inimesi, igapäevaseid esemeid kui ka kuninglikke perekondi Ø Meisterlikult andis edasi esemete materjali, õhku ja valgust Ø Atmosfäärõhk ja valgus on talle tähtsaimaks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel Ø
annaabi.ee 
