Õudusjutt Ma jooksin. Tundus, et see on kestnud juba tunde. Ma ei julgenud taha vaadata, teadsin ilma selletagi, et nad jälitavad mind. Ma ei teadnud, kes nad on, teadsin vaid, et nad tahavad mind tappa. Pugesin peitu üksiku pargipingi taha ja lootsin et nad mind ei märka. Tänaval olid veel mõned üksikud ellujäänud, kellel oli veel pea õlgadel ja kõik jäsemed omal kohal. Jõudsin just parajasti näha, kuidas ühel noorel mehel pea otsast raiuti. Kirves selle eluka käes oli punane ja tilkuv. Elukas irvitas ja ajas oma võikad kombitsad mehe kõhtu, et ta soolikad kätte saada. Mulle on millegipärast mulje jäänud, et need elukad peamiselt inimeste soolikaid jahivadki
mind enam vihma eest ei päästa ja sel hetkel tuli mul meelde õpetlik vanasõna "Kes tasa sõuab see kugele jõuab". Minu jaoks oli üks asi kindle, et ma jõuan kunagi koju ja. Sel hetkel polnud maailmas miskit, mis suutnuks mind peatada koju jõudmise eest mille nimel olin vaeva näinud, Vaatasin üle õla ning kõik tundus olevat nagu tormi käes muutunud. Mõned minutid hiljem olin juba kodu hoovis ja lükkasin ratta ära kuuri ja läkksin ära tuppa. Ma vahetisin riided ära ja pugesin ära teki alla ning asetasin pea padjale. Viimane mõte enne uinumist oli, et rohkem ei taha kunagi rattaga kugele sõita. See ratta sõit jäi mind kummitama pikaks ajaks.
suured pulmatõrred. Mõdupiisku piilab õitest ristik mesirõske. Maasikatel magus veri valgub ühte põske. Õnnekruusid ääretasa. Päeva on lukku pannud roosipuhma õhetusse mustad murekannud. Rõkka, kägu! Homme juba kustub hääl su nokas ja meil mõlemal on kurgus valus odraokas. Kui ma kauges lapsepõlves Kui ma kauges lapsepõlves aabitsat veel lugesin, mõnikord siis ema kleiti vallatades pugesin. Joostes ringi toas ja õues kuumas mängu-ahinas kuulsin nagu kurba kõnet raske riide kahinas. Talv mind kattis tormirüüga, tõukas hangeharjule ning ma tahaks jälle joosta tuppa kolde varjule. Kuid ma väsind lapse kombel kodu poole piiludes nõrken oma elu suurtes tuisukarva siiludes. Unenägu
See maja oli väga ilus, suur, kahekorruseline, kuid see maksis kahtlaselt vähe, aga ema pole sellele tähelepanu pööranud. Läks veel nädal, kuni me saime sisse kolida ja see maja oli seestpoolt veel ilusam kui väljast. Me lausa armastasime seda maja, kuni ühel päeval pidin ma üksi koju jääma. Minu õed- vennad läksid kooli ja ema tööle, kuid mina haigestusin. Algul ei olnud midagi, kuni ma kuulsin ülavalt korruselt väikseid, kuid samas suuri samme. Ma olin jube hirmul ja ma pugesin kuskile voodisse, kümne teki alla ja olin täiesti vagusi. Enam see ei kordunud. Õhtul, kui kõik olid kodus rääkisin ma nendele oma loo, aga keegi ei uskunud mind, sest nad arvasid lihtsalt, et ma ei taha üksi kodus olla ja ma kardan. Järgmine päev oli aga veel hullem. Kõik olid ära, aga mina haigestusin veel rohkem. Mul oli kõrge palavik, pea valutas ja olin täiesti läbi. Ma küll lootsin, et ma saan kiiremini terveks, aga ei.
Nii ma siis selle avasin. Seest oli see palju jubedam kui väljast poolt. Siseriie oli täiesti niru ja see sahtel seal nurgas oli põhjatu. Õnneks see õudus kestab vaid kaks nädalat ja laagris ei pea ma seda kasutamaka. Ma mõtlen kohvrit. Ainuke probleem on selles, et kuidas mu riided selle jubeda eluka sees lebada suudavad. Loodan, et see jube vanainimeste hais minu riietele külge ei jää. Kuulsin elutoa seinakella krigisevat kilinat ja pugesin ruttu teki alla. Mõne aja pärast ilmus minu tuppa ema. Ei tea isegi kas ta on mu päris ema või mitte. Ema ta igatahes on. Las ta siis vähemalt arvab et mina olen ta niiöelda laps. Aga kus mu päris ema on? Seda küsimust olen ma oma isalt juba 2 aastat küsinud. Tema aga vastab mulle, et sellest teemast ei räägi meie perekond enam iial. Mis perekond?!?! Kui ta arvab, et see nõid on minu ema, ja et mu isa on selle olevusega abielus, siis
Ka juhatus võiks teha n-ö üllatusvisiite, kaasaarvatud ,,võõraste nägude" kaasamisega, et hlabu ning mittekompetentseid klienditeenindajaid ,,välja praakida". 4. Neljas külastus- Pärnu kandekeskus: Kiirustasin postkontorisse, et jõuda enne lapse jõulupeole minekut ära tuua pakk, kus olid uued peokingad. Kell oli palju ning saabudes järjkord suur ja pikk. Teenindajaks vaid üks inimene. Teine teenindaja ajas paberimajandust korda. Pugesin suurest järjekorrast läbi ning palusin, et kiirustan väga ning jään lapse jõulupeole hiljaks, kui jään järjekorra lõppu ootama, ehk saaksin ilma järjekorrata kohe paki kätte saada. Teenindaja vaatas mulle otsa, naeratas lahkelt ning lausus, et muidugi, pole probleemi! Pani oma paberid käest ning läks minu soovi täitma. Olin meeldivalt üllatunud. · Positiivne- Üle pika aja oli see esmakordne külastus kus terviklik
Siis läks üks 20 minutit mööda ja ukse vahelt hakkas välja ajama paksu suitsu. Ma küsisin, kas kellelgi mobiili on, aga kellelgi polnud! Seal leti lähedal oli telefon ja ma helistasin 112. Tänan teid ja nüüd head õhtut!" "Jumal tänatud, et tal mu nimi meeles ei olnud, sest muidu oleks ma omadega pigis olnud!" Ma panin ruttu teleka kinni, kuna trepilt kostus tuttavat müdinat, Stiiv-Maikel tuli üles. Kas ka tema oli uudiseid näinud? Ma panin kiiresti ööriided selga ja pugesin teki alla. Ma püüdsin teha nii nagu magaks. Vaevalt olin ma seda teha saanud, kui Stiiv-Maikel astus tuppa. "Kas sa uudiseid nägid? Leindholdi pitsas oli tulekahju! Kas sa käisid seal?" küsis ta ebalevalt. "Millest sa üldse räägid ja kas siin majas magada ei lastagi!" küsisin ma väga kurjalt, olgugi, et ma seda polnud. "Hea küll! Aga järgmine kord katsu varem kodus olla! Muide, ma tean, et käisid kirikus! Kas sa ka seda tead, et preester surnud on?"
alles vana mahajäetud tapamaja juures linnakese teises otsas. Vaevalt olid nad jõudnud sinna varju pugeda, kui puhkes torm ja vihma hakkas valama ojana. Niipea kui Tom sai jälle hingata, ütles ta: 163 «Huck, see oli kole! Proovisin kaht võtit nii tasa kui sain, aga nad tegid niipalju kära, et mul jäi peaaegu hing kinni, nii hirmunud olin. Nad poleks igatahes selle luku jaoks kõlvanud. Noh, ilma et oleksin teadnud, mis teen, surusin käepidemele, ja uks läks lahti! See polnudki lukus! Pugesin sisse ja tõmbasin käterätiku ära, ja . . . sa suure Caesari vaim!» «Mis oli? Mis sa nägid, Tom?» «Huck, peaaegu oleksin Indiaani Joe käe peale astunud!» «Tõsi?» «Jah. Ta oli pikali põrandal ja põõnas, sama vana side silma peal ja käed laiali.» «Issake, mis sa siis tegid? Kas ta ärkas?» «Ei, ei liigatanudki. Vist oli purjus. Haarasin ainult käterätiku ja tulin!» «Mul poleks käterätikut meeldegi tulnud!» «Minul küll
annaabi.ee 
